KÕIK VAJALIK MAHUB SELJAKOTTI. Heleri Hanko on matkaks valmis.

Foto: Margo Pajuste
Margo Pajuste 24. detsember 2021 16:00

„See on haigus ja ma olen oma elu ära rikkunud. Juba enne suvematka lõppu mõtlesin, et ma ei tahagi siit välja tulla, ma tahakski siia metsa jääda,“ ütleb Eesti pikimad matkarajad üksinda nii suvel kui talvel läbi matkanud Heleri Hanko.

Heleri Hanko jagab meie lugejaga oma kogemusi, kuidas teha läbi üks korralik talvematk nii, et nautida selle iga hetke.

Kõik algab kahtlemata sellest, mil matkahuviline leiab endas nii palju tahtejõudu, et diivanilt püsti tõusta ja teha esimene samm. Ent see ei peaks veel viima otse matkarajale – esmalt tuleb soetada varustus, millega meie vahel ekstreemseski talves hakkama saada. Õnneks aitab meid Heleri, kes ütleb kohe alustuseks, et räägib puhtalt enda kogemusest. Iga inimene on erinev ja mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele või kolmandale.

 Miks ma seda kõike teen?

„Aastal 2015, kui just avati RMK esimene Eestit läbiv pikk matkarada, see oli Oandu-Ikla, siis mõtlesin, et tahaksin selle ise ära teha, see tundus nii vinge mõte. Üsna samal ajal tuli välja ka selline film nagu „Wild“, mul on see raamat ka. Filmis matkab Reese Witherspoon n-ö thru-hike’ käigus üksi Mehhikost Kanadasse. Mulle tundus, et mina siin Eestis võiksin selle Oandu-Ikla ära proovida. Mul on looduse ja eriti metsaga alati hästi hea kontakt olnud, mul ei ole hirmu metsas üksinda olla. Ja siis sai see retk ära tehtud suvel üsna aeglaselt, nagu ma nüüd tagasi vaadates arvan. Tegin seda täpselt kuu aega ja kokku tuli 375 kilomeetrit, kui ma nüüd õigesti mäletan.

Siis tuli pikem paus. Ma käisin küll oma koertega mägedes matkamas, aga selline pikk matk ei mahtunud enam kuidagi mu tööellu. Ja kui koroona algas, siis – ma töötan ürituste korraldajana – nägin, et nüüd on see aeg, kus võtta ette oma järgmine eluunistus ehk et teha ära Eesti uus, kõige pikem matkarada, mis on siis 820-kilomeetrine Ähijärve-Peraküla. Sellest sai tehtud ka telesari „Riburadapidi“, mida näeb Inspira kanalis.

Inimesed, kes on teinud thru-hike’ ehk läbimatku ühe riigi otsast teise riigi otsa, on öelnud, et see on nakkav. See rikub su elu selles mõttes ära, et aina rohkem mõtled, kuhu järgmiseks minna ja milliseid matku saab veel teha. See on haigus ja ma olen kindlasti oma elu ära rikkunud. Juba enne suvematka lõppu mõtlesin, et ma ei tahagi siit välja tulla, ma tahakski siia metsa jääda. Et sellest nii-öelda masendusest välja tulla, hakkadki planeerima järgmist matka. Ja selleks sai Penijõe-Aegviidu-Kauksi, 613 kilomeetrit pikk.

Kuna see on kilometraažilt lühem kui mu eelmine matk, siis tuli siia juurde panna mingi muu level ja siis ma mõtlesingi, et nüüd teen seda talvel ja üksinda. Suvel olid mul koerad kaasas, aga muidu toaeluga harjunud labradorid pole mõeldud niimoodi talvel ringi kõmpima. Läksingi veebruaris teele, aga mitte keegi ei osanud oodata, et tuleb nii karm talv, nagu see mullu oli. Tuli jäävihma ja Sahara kõrbe tolmu ja korralikku pakast.“

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad