PÜÜNISED PÄRNU LAHES. Ei saa öelda, et neid vähe oleks.

Foto: Kuvatõmmis
Margo Pajuste 28. detsember 2021 16:00

Soome lahes ja Pärnu maakonnas tuleks hea keskkonnaseisundi saavutamiseks meres püügikoormust vähendada viis korda, tõdeb kalateadlaste uuring.

Läänemaal, Hiiumaal ja Saare maakonnas tuleks kalapüüki koomale tõmmata 40% ulatuses.

Uuring „Püügikoormuse kohandamine hea keskkonnaseisundi tingimustele“ valmis mullu Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudis ning käsitleb kutselist rannakalandust.

Teadlased nendivad uuringus, et rannikumerd asustavate kalaliikide asurkondade olukord on valdavalt kehv enamasti liiga suure püügisurve tõttu. Kalade arvukus on enamasti madal, kõrge on vaid meriforelli, nuru ja hõbekogre arvukus. Turska, räime ja teisi liike, kelle suhtes kehtivad kvoodid, uuring ei käsitlenud.

Meriforelli seisund on erinev – kalastussuremus meres on kõrge ja püügikoormuse mõju keskkonnateguritega võrreldes samuti kõrge: Seega on noorkalade tõusnud arvukusest hoolimata vajalik ka meriforelli üldise püügikoormuse vähendamine.

Soome lahes tuleks püügikoormust lisaks meriforellile vähendada ka lesta, angerja, haugi, ahvena, koha ja säina asurkondade seisundit silmas pidades. Lääne-Eestis on püügikoormuse vähendamine vajalik lesta, ahvena, haugi, angerja, koha ja säina asurkondade puhul, on kirjas uuringu aruandes.

PÜÜA, PALJU JAKSAD? Kestlik kalapüük eeldab loomulikult kalapüügi reguleerimist. Teadlased tõdevad uuringus, et potentsiaalne püügikoormus ehk püüniste piirarv, mida mingis maakonnas Läänemerel võib kasutada, on püsinud aastaid ühesugusena, hoolimata muutustest kalavarus. Uuring näitas, et näiteks Pärnu lahes on tihtipeale ka kõik lubatud püünised korraga püügil, 100%.

Piirarvude pikkade aastate jooksul reguleerimata jätmine on tekitanud kohati valearusaama, et tegemist ei olegi kalavarust sõltuva reguleeriva meetmega, vaid nn muutumatu ajaloolise õigusega. Seetõttu arvatakse, et eelmiste aastate püügivõimalused on garanteeritud järgnevatelgi aastatel, kuigi seadus sätestab, et kehtestatavad maakondlikud püüniste piirarvud jagatakse proportsionaalselt nende kalurite vahel, kellel oli püügiluba ka kolmel eelneval aastal, selgitab uuringu lõpparuanne.

Püügikoormuse otsene muutmine on osutunud liiga keeruliseks – kujutame ette, kuidas reageerivad kalurid, kui ühel ilusal detsembripäeval ütleb ametnik, et järgmisel aastal võid kasutada ainult poolt tänavu kasutatud mõrdadest. Ei ole ametnikul ega ministril seda jama vaja ja nii ongi kõik seni jäänud sinnapaika.

Kalavarude olukorda on püütud parandada alammõõdu ja võrgu silmasuuruse suurendamise, ajutiste püügikeeldude ja teiste tehniliste meetmetega. Paraku on püügivõimalused (püüniste piirarvud) nii suured, et lubavad ka arvuka põlvkonna toel paranenud kalavaru jälle kiiresti halba seisu viia.

Kuna püügikoormust ei ole vastavalt kalavarule reguleeritud, siis on see viinud paljude väärtuslikumate kalaliikide varud halba seisu ning on ka takistuseks rahvusvaheliste kestliku püügi märgiste (näiteks MSC Marine Stewardship Council, aga ka WWF/ELF kalafoor Fish Guide) taotlemisel, mis hakkab edaspidi mõjutama meie kala turustamisvõimalusi ja hinda ning seeläbi kogu kalanduse tulusust, leiab uuring.

Läänemaal, Hiiumaal ja Saare maakonnas tuleb hea keskkonnaseisundi (0.6) taseme saavutamiseks püügikoormust vähendada umbes 40%, Soome lahes ja Pärnu maakonnas (v.a väikesaared) aga viis korda, nendivad teadlased uuringu lõpparuandes. Püügikoormust vähendada ja kalaasurkondade seisundit ei saa ilmselt parandada, kui vähendamine katab vaid neid püüniseid, mis tavajuhul püügile ei jõuagi või leiavad kasutust vaid väga üksikutel aastatel, kui kalapüük tugevate põlvkondade toel ajutiselt tasuvaks muutub, et varu jälle kiiresti üle ekspluateerida. Seetõttu peaks püüniste piirarve vähendama suuremas ulatuses ning üheks võimaluseks on lähtuda maksimaalselt samaaegselt kasutuses olnud püüniste arvust.

Kuna kalaasurkondade seisund erineb mitte maakonniti, vaid merealade vahel, tuleks maakondlik püügijaotuse süsteem muuta merealade põhiseks. Võib kaaluda ka sellist varianti, kus püügiloa omanikule antakse otsustada, millises mereosas ta tahab oma püüniseid edaspidi kasutada. Näiteks Saaremaa puhul: kui kaluril on 10 võrku, siis võiks 10 asetada püügile Väinameres või 5 Väinameres ja 5 Liivi lahes vms, soovitavad teadlased.

RIIK PEAB SEKKUMA. Paraku ei saa kutselist rannakalandust näiteks Pärnu kandis ühe hoobiga 80% võrra kärpida. Välja tuleks töötada riiklikud kompensatsioonimehhanismid, sest kalapüük toob nimetatud maakonnas paljudele leiva lauale. Kalapüügist saadav arvutuslik töötasu moodustab Pärnumaal aastate lõikes 25–42% maakonna keskmisest brutopalgast. Soome lahega on lihtsam – Harjumaal ja Lääne-Virumaal oli see vaid 1–2% ning teistes maakondades 5–11%.

Pikemas perspektiivis tundub, et suur osa kutselistest rannakaluritest peab endale uue ameti otsima. Paralleeli võib siin tõmmata kaevandustega – kui ikka üks maardla on tühjaks ammutatud, otsib kaevur tööd mujalt või õpib uue ameti. Ikka ise on kalurid mere tühjaks püüdnud, riiki pole mõtet süüdistada – või kui, siis nii palju, et probleemiga pole juletud varem tegeleda.

Tahaksime ka loota, et uuringu valusate järelduste valguses pööravad riiklikud keskkonnapoliitika kujundajad edaspidi fookuse kutselisele rannakalandusele, mille reguleerimisega saab kalavarude seisundit reaalselt parandada. Jah, me mõtleme ikka sedasama vana tõdemust, et spinningu- või õngemees ei jaksa merd tühjaks püüda. Võrgumees jaksab.