Karjalas.

Foto: Argo Argel
Mitmesugust
27. detsember 2021, 06:00

Sügisretk Karjalas: kaunid Koli maastikud ja vaated

Hilissügiseses Eestis leidus mõnel puul veel lehti ja kraadid püsisid valdavalt plusspoolel. Ent õhus oli juba tunda läheneva talve hingust ning sarnaselt rändlindudele tekkis ka minus seletamatu rännukihk.

Sooja maa asemel pöörasin nina siiski hoopis teises suunas.

Tahtsin astuda sammu lähemale talvele ja nuusutada lume lõhna. Esimene mõte oli kohe Soome. Lähedal asuv, soodne ja geograafiliselt kujult põhja poole sirutuv Soome pakub head võimalust liikuda sujuvalt sügisesest kliimast kargematesse talvistesse oludesse.

Olin arvestanud teha välkreisi või veeta seal pika nädalavahetuse. Selleks et mitte enamikku aega sõitmisele kulutada ning seeläbi vähendada ka oma keskkonnajalajälge, noppisin sihtkohaks Karjala.

Lumekattega tuulemurd.

Foto: Argo Argel

Põhja-Karjala peamine pärl Koli rahvuspark asub umbes 500 km kaugusel Helsinkist. See võimaldab hommikusele laevale minnes veel valgel ajal kohale jõuda. Teekonnal oli selgesti näha, kuidas teeäärne loodus muutub, mida kaugemale põhja poole vurad. Mõnesaja kilomeetri pärast ei leia enam puudelt lehti, teed palistavad vaid raagus rootsud. Kerge vihmatibutus vastu autoakent asendub esimeste hõljuvate lumehelvestega, mis kaootiliselt pööreldes mööda vuhisevad. Mida lähemale sihtkohale, seda sagedamini hakkavad maastikul silma järvesilmad väikeste saarekestega, särtsakalt vuhisevad jõed ja ojad, samblasest pinnasest välja turritavad graniidipaljandikud ning kuppelmaastikule omased kumerad pinnavormid.

Aeg möödub sellises keskkonnas lennates ja tund enne loojangut terendab ees ajutine elupaik, väike maja järve kaldal. Sinna kanti reisides eelistan alati majakest hotellile. Igas sellises majakeses on oma saun, kamin, köök ja kui maja asub järve kaldal, siis ka paat ja paadisild. Toateeninduse ja restorani asemel saad ise majandada ja kokata, nagu oleksid oma suvekodus. Samas on see ka odavam kui hotellitoa maksumus. Sellegi maja olin võtnud vaatega järvele, lootuses, et ehk esineb õhtuti ka virmalisi ja siis pole vaja neid kaugele püüdma minna. Etteruttavalt võin öelda, et virmaliste aktiivsus püsis sel hetkel kahjuks siiski liiga madal, et korralikku pilti saada.

Monokroomsed mustrid.

Foto: Argo Argel

ILM NÄITAS MUUTLIKKU PALET. Küll aga üllatas loodus sellega, et näitas iga päev erinevat nägu. Saabumise õhtul oli temperatuur kerges miinuses, kuid lund maas vaid väike kirme. Järgmisel hommikul varakult mõtlesin vaadata, kuidas on lumega mäe otsas. Mägi asus majakesest kümmekonna kilomeetri kaugusel. See otsekui sirgub välja Pielise järve kaldalt, ulatudes 340 meetrit üle merepinna. Mäe järvepoolne serv on suhteliselt järsk, aga vastaskülg laugem. Mitmekesiste pinnavormidega mäelt leiab eenduvaid kaljupaljandikke, jäärakuid ja järske lõhesid, kuid samas ka metsaga kaetud ala ja laugeid platoole sarnanevaid kaljupindasid. Mägi lamab piki järve kallast suunaga Koli keskusest lõuna poole. Üles läheb mitmeid matkaradasid nii järvepoolsest kui ka vastasküljest. Samuti saab sõita autoga poolde mäkke ja jätkata siis sealt liftiga või jalgsi mäe otsas asuva hotelli juurde, kust algavad samuti matkarajad. 

Mäe tipu poole liikudes oli selgelt näha, kuidas olud muutuvad talvisemaks – järjest enam oli näha lund ja üles jõudes ootas ees talvine võlumaa. Sel päeval hajusid ka eelnevalt taevast katnud pilved ja lumi sätendas päikesesäras. Raske fotokott seljas ununes seda vaatepilti nähes ja üha enam täitusid nii mälukaart kui ka meeled piltidega.

Järvepeegel.

Foto: Argo Argel

Retk kulges nii mäe metsases osas kui ka kaljupealsetel kõõludes. Kaljuservalt avanes avar vaade all laiuvale järvele, seal asuvatele saartele ja pilgu piiriks oli vaid horisont. See on koht, kus lisaks matkamisele tuleb lihtsalt maha istuda ja olemise ilu nautida. Sellised hetked koos eepiliste vaadetega kannavad endas seletamatut energiat ja inspiratsiooni ning salvestuvad püsivate mälupiltidena. 

Päev mäe otsas veereb kiiresti ja ega seda valget aega sel aastaajal kaua olnudki. Loojangueelseks ajaks suundusin mäest alla tihedamasse metsa. Leidsin teepeal kena kaasiku, kus raagus tüved sirutusid valgete tikkudena taeva poole. Ilm oli peaaegu tuuletu ja puud seisid täielikus vaikuses nagu tukkuvad vahimehed.

Saar sirutab ennast järvel.

Foto: Argo Argel

Hämarus saabus pärast loojangut väga kiiresti. Silmad seletasid veel ja märkasid taamal puuroikal istuvat värbkakku, keda varsti asusid kiusama musträstad. Nende kädistamine rebestas sulni vaikuse ja kuna pimedus oli kohe saabumas, seadsin ka ennast õhtule.

Järgmisel hommikul oli ilmataat imet teinud ja loonud hoopis teised olud. Vesi loikudel ja kaldaäärses osas oli kaetud jääga, samas oli õhutemperatuur liikunud kergelt plussi poolele ja kõik mässis enda rüppe udu. Külm pinnas ja pealepressiv soojem õhk pidasid võitlust.

Pilved pressivad peale.

Foto: Argo Argel

ROCK’I ASEMEL JAZZ. Sel päeval viisid rajad rändama piki mäe jalamit, järve ja mäe vahelisele alale. Kasutasin ära hommikust aega, et püüda neid uduseid hetki. Kui eelmine päev oli päikeseliselt mažoorne, siis see hommik uduselt minoorne. Udu loob alati looduses kuidagi melanhoolsed või kurvad noodid. Samas ei mõju see halvasti, vaid vastupidi, on isegi nauditav. Nii nagu rock’i asemel kõlaks jazz või blues. Järsku oli talve asemel jälle sügis, lume aroomi asemel lehtede lagunemise lõhn. Nautisin seda, kuni päeva peale udu hajus.

Kuna lumi oli valdavalt ära sulanud, tegi see metsaluse märjaks ja libedaks. Päris mitmel korral tundsin libedust puujuurikatel ja kaljupindadel. See tegi ettevaatlikuks ja piiras oluliselt julgust igale poole ronida. Kõrgematel kaljudel kondamise asemel leidsin ennast rohkem järve kaldal tatsamas.

Lõheroosa Karjala loojang.

Foto: Argo Argel

Pärast sellist päeva tundus, et niiskus on leidnud tee kõikjale. Õnneks olid kaamera ja riided ilmastikukindlad. Pimeduski saabus sel õhtul oluliselt varem, kuna valgusel oli filtriks pilvevaip. Tuli ka see päev lõppenuks lugeda. Õhtul aitas kontidesse pugenud niiskusest vabaneda soojaks köetud saun. Sellega see välkreis ka lõppes ja järgmisel hommikul alustasin koduteed.

Kui rändad koos kaameraga, tekib ikka momente, mil tuleb ka teel mõned pildistamispeatused teha. Kokku kogunes sel reisil kilomeetreid vaid 1200 kanti ja ajaliselt kestis see neli päeva. Selle eest sai kuhjaga elamusi ja palju pilte.

Kui pikem nädalavahetus või lühike puhkus tulemas, soovitan seda kanti reisisihtkohana kindlasti kaaluda. Põhja-Karjala ja Koli on ilus aasta ringi.

Kaasiku triibud.

Foto: Argo Argel

Loe lisaks

Mökki leiad netist

Ööbimiseks sobivaid majakesi on mõistlik Soomes broneerida läbi https://www.nettimokki.com keskkonna – seal on parim valik üle kogu Soome.

Kui otsida ööbimist Koli kandis, soovitaksin vaadata https://hattusaarenrantamajat.fi, kus on eranditult kõik majad järve ääres ja hea vaatega.

Võrastik udus.

Foto: Argo Argel