PÜÜAB. Gunnar oma lemmiktegevuse juures.

Foto: Igor Ixa Nael
Margo Pajuste 16. jaanuar 2022 06:00

„Kalameheks sünnitakse, mitte ei hakata,“ ütleb Gunnar alustuseks. „Just, ja mina sündisin kalameheks! Kaluriks võid hakata, kui nälg näpistab ja vaja peret toita. Aga mina olin looduslaps, tahtsin kogu aeg ainult kala püüda ja hirmus hasart oli sees!“

Viljandis ja kaugemalgi tuntud Gunnar Silm räägib, kuidas andis juba kolmeaastaselt sõrme kalapüügile ja see kirg ei näita tänaseni vaibumise märke.

Ixa kalapüügiteemalisi video- ja fotoreportaaže on näinud vist küll kõik Eesti kalamehed. Tihtipeale vilksab nii liikuvast kui ka seisvast pildist läbi üks vuntsidega meeskodanik, kes tundub alati rõõmsas tujus olevat. Vahel kalaga, vahel ilma, aga mossis näoga küll mitte kunagi. Muidugi peame me siinkohal silmas legendaarset Viljandi kalameest Gunnar Silma ehk nagu kõik teda teavad, vana head Silma Gunni.

Spordikommentaatorite sõnavara kasutades on vanameistri talipüügihooaja algus tänavu läinud vigastuste nahka. Gunn peab haige jalaga kodus istuma ega lähe igaks juhuks jääle. Nii istumegi maha ning Gunnar meenutab möödunud aegu ja ilusamaid püüke.

Gunn ei oska valetada, väidab sõber Ixa, nii et ju on kõik järgnev siis tõsi. Väikese kalamehe koefitsendiga läbi korrutatult.

Oma esimesi kalapüüke mäletab Gunnar hästi. „Ma olin ikka päris väike, ehk kolmeaastane,“ meenutab ta. „Ojas sai kive ümber pööratud ja üritatud kahvliga väikesi vuntsidega kalu tabada. Ju nad ründid või vingerjad olid. Ega me neid ei söönud, aga hasardi lõi sisse.“

Veidi hiljem leidis aset esimene juba rohkem tavapärase kalapüügi moodi püük. „Kui ma olin kolme-nelja-aastane, viisid ema-isa mind ja vanemat venda Tänassilma jõe äärde,“ meenutab ta. „Seal me siis püüdsime, lepakaikaga. Mõned särjed saime ka. Ja mulle hakkas kohe külge. Ma tahtsin iga päev kalal käia! Vanem vend varastas mu lasteaiast ära ja pärast tegin koolist poppi, ja siis panime kohe kalale! Ema-isa eest jooksin ka ära, ja ikka kala püüdma.“

Gunnari lapsepõlve jõgi oli Raudna. „Iga põõsas ja käänak oli mulle seal teada,“ räägib ta. „Põhiliselt püüdsime haugi, lepakaika ja tamiiliga. Mingit trossi mul ei olnud ja haugid viisid kogu aeg konkse ära. Üks hammustas mul kolmkümmend konksu otsast, aga lõpuks sain ta kätte! Võis olla nii kilone purikas.“

AHNUS MAKSAB KÄTTE. „Selle juures on huvitav, et ujuda ei oska ma tänase päevani,“ mõtiskleb Gunnar edasi. „Ja ikkagi ma lähen riski piirile välja, kui hasart sees on. Oi, kuidas ma olen talvel ujuda saanud ... Kümneid kordi.“

Gunnar tunnistab ise ka, et oli noorpõlves liiga julge. „Polnud mul tuura ega midagi,“ meenutab ta. „Käisin mööda esimest jääd nii, et see muudkui praksus – no las praksub! Kui muidu ei saanud, läksin roomates. Tegelesin atleetvõimlemisega ja jõudu jätkus. Kui läbi kukkusin, olin sama kiirelt väljas ka jälle. Ei olnud tollal veel talikombesid ega midagi.“

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad