Margo Pajuste 16. veebruar 2022 06:00

Toimetusega võttis ühendust anonüümseks jääda soovinud kodanik ja kurtis, et kui kibe noorema põlve kalamees Keio nõnda jätkab, püüab ta enne jääminekut Peipsi tühjaks.

Nali naljaks, aga jutul on väike tõetera sees. Kuidas ikkagi nii saab, et kui mõnel mehel päeva lõpus kotipõhjas kolm kribalat ahvenat, tõmbab üks alati – kui tahab – normi täis?

„Kala on vaja üles ärritada, nii-öelda käima saada,“ selgitab Keio. „Siis tuleb teda järjest, sa ei pea iga kala kättesaamiseks sikutiga kümme korda vehkima. Kui ahven hoos, lased sikuti alla ja kala võtab selle kohe ära.“

Selleks et auk käima saada, jagab Keio paar põhitõde. Eeskätt on tähtis meelitada kala võtma põhjast kõrgemal, nii 1–1,5 meetrit. Teiseks: kui ahven käima tõmmatud, ei tohi sikutit enam põhja peale lasta, muidu kaotab parv huvi. Kolmandaks: kui kala välja tõmbad, tuleb lant taas nii kiiresti kui vähegi võimalik alla saada, muidu jahtub auk maha ja võtt raugeb.

„Uue augu peal alustan alati nõnda, et koputan sikutiga neli-viis korda vastu põhja,“ räägib Keio. „Siis hakkan lühikeste tõstetega ülespoole liikuma, jättes iga tõste vahele mitte rohkem kui kaks sekundit aega. Umbes meetri kõrgusel põhjast jätan sikuti seisma. Kui võttu ei tule kolme sekundi jooksul, liigun lanti aeglaselt õõtsutades allapoole tagasi ja teen samu liigutusi uuesti.“

Kui ahven sikutit haarab, lappab Keio liini kätega välja, võtab kala otsast ja laseb landi kiiresti tagasi – kuid nõnda, et see enam põhja ei puutuks. Ideaalis tuleks ahvenaparv tõsta umbes meetri kõrgusele põhjast ja tegutseda edaspidi seal.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad