Markus Vetemaa: „Mereahvenale tuleks panna kevadine püügikeeld.“

Läänemere tursal läheb väga halvasti mitmel põhjusel.

Esiteks. Teda püütakse tohutult palju.

Teiseks. Viimasel ajal pole olnud väga suuri soolase vee sissevoole Põhjamerest, aga Läänemere tursk sigib hästi siis, kui süvikutes on hapnikurohket soolast vett. Soolases vees saab mari hõljuda ja hapnikuta elu ei ole. Kunagi oli Läänemeres tursale sobivaid süvikuid kümmekond, meile kõige lähem oli Gotlandi süvik. Nüüd on kohti, kus tursk kenasti kudeda saab, palju vähemaks jäänud, sest lisaks soolase hapnikurikka vee vähesele juurdevoolule kasvab meres lämmastiku ja fosfori hulk. Sõnu „saaste“ või „reostus“ ei saa siin hästi kasutada, sest need viitaksid justkui mürkidele, aga lämmastik ja fosfor ei ole mürgid. Need on taimedele vajalikud ained, aga kui neid on ülekülluses nagu praegu Läänemeres, hakkavad vohama vetikad. Vetikad, keda zooplankton ära ei söö, kukuvad surres põhja, kus bakterid neid lagundavad. Selleks kulub hapnikku. Kui metsikus koguses vetikaid põhjas laguneb, on seal vesi küll soolane, aga mitte enam hapnikurohke. Kokkuvõttes: tursk ei ole saanud Läänemeres ammu normaalselt sigida, aga teda püütakse ikka väga palju.

Kolmandaks. Turska on vähe, sest hallhülgepopulatsioon on viimastel aastakümnetel kõvasti suurenenud, aga hallhüljes on vaheperemeheks ühele tursa maksaparasiidile. Hästi palju hülgeid tähendab hästi palju parasiiti, mis keerab tursa maksa nässu – kala kasvab halvasti ja suremus on suur. Selle koha pealt ei ole midagi head ette näha.