Kahvapüügile kirjandusse. Või siis lantima luulesse?

No ja mis see ahvena või kiisa kaldale kiskumine siis ära ei ole. Naabripoisil sillerdas räästaäär kuivavast särjest nagu tsirkusetelk või kaleidoskoop. Vend oli haugi käest hammustadagi saanud. Vähemalt nii ta väitis, sõdalase pilk pruuneis silmis.

Õnge leidsin, ussi ka, järv oli omast käest. Viskasin aga konksu vette ja jäin ootama.

Midagi ei juhtunud.

*

Üks teine kord püüdsin luuletada.

Sama.

*

Austus vee- ja värsiilma vastu sest aga aina kasvas. Kokkupuuteid oli mõlemaga.

Kohe, kui õnnestus õppida lisaks kõndimisele, rääkimisele ja käsutamisele vahel ka kuulama, ehk siis nii kolme-neljasena, hakkasid pähe jääma Eno Raua sõnamängurlikud riimteosed. Miks need ei pidanukski, sest „kalakari salakaril‟ kõlab ju ohtlikult nagu kapten Nemo seiklused. Lugu suurest säinast, kes ujus väikses väinas, õpetas hindama silmamõõtu ja valima kogusele vastav taara. Üle kõige oli aga saatuse vingerpusside eest hoiatav luuletus lapseohtu noormehest, kes kõndis üle vee, kuid kala pani talle jala ette ja poisikene kukkus sumdi vette.

*

Vahel õnnestus näha vee-elukaid ka silmast silma. Kord elas meil vannis linask. Siis jälle akvaariumis triiton, kes nägi välja nagu lohemaimuke või vähemalt krokodillipoeg. Kord määrasid isa ja teiste poiste isad tähtsa näoga kala, kes osutus ründiks. (Lapsrahvas tundis ka filosoofilis-iroonilist multikat ülitargast ründist.)

Veeasukad oma mõtliku pilgu ja kõiketeadva vaikimisega süstisid aukartust.

*

Siis kolisin Kaiaverest ära ja läksin kooli. Tarkuse tulles süvenes ka uskumus, et kala- ja luulemaailm on üsna sarnased. Mõlemad eeldavad edukaks opereerimiseks teadmisi, püsivust, ettevalmistust ja õnne. Ning muidugi aega. Kärsitu kiirustaja jääb tühjade pihkudega mõlemal juhul. Ei saa ta kala. Ei oska ta lugeda luulet. Ammugi veel viimast kirjutada.

*

Lõpliku, ümberlükkamatu tõestuse, et riim ja siig, värss ja vobla, tuulehaug ja luule- … eee, no mis iganes … käivad käsikäes, tõi mullu trükikojast ilmunud tellisjas taies „Eesti kalaluule antoloogia“. Koostajaks mõlema ala spetsialist Vladislav Koržets.

Vähe võib leida asju, mille kohta saab uhkusega tõdeda: koroona tulemus. Just tulemus, mitte tagajärg.

„Ma sain pühenduda üsna tõsisele ja suurele tööle. See täitis mu päevad COVIDi- ruumis,“ kirjeldab Vladislav raamatu sündi aastalõpuintervjuus Õhtulehele. „Seegi oli nagu kalapüük, saagi tabamise tuhin. Mul pole halli aimugi, kas üks või teine luuletaja on midagi kaladest kirjutanud, aga ma võtan tema kogumiku või luulekogu ette ja hakkan lappama, loen ja leian – oo, näe, vau, saingi! Samamoodi saagi jahtimine, eks ole. Emotsioon, saavutusvajadus on sama, see kannab.“

*

Kokku sai suurepärane teos kala- ja kirjandushuvilistele.

Üsna väikese ettevalmistuse peale näkkab iga ilmaga.

Ainult aega peab olema.