Metsa järgulise majandamise ja jätkukasvatuse raietest Soome näitel (2)

Järgnevalt püüan käsitleda raieid metsade järgulise (lageraiemajanduse) ja jätkukasvatuse kontekstis.

Aluseks võtame Soome metsaeeskirjad ja tavad ning põhjanaabrite metsauurijate tööd. Sarnasusi Eesti ja Soome kasvutingimuste ja metsatüüpide vahel on palju, metsakatsealasid on soomlased rajanud juba ammu, metsauurijaid on rohkesti, nende uuritavad teemad tõsised ning metsakasvatuse osas on nad meist mitu sammu ees. Seetõttu tasub nende raiete käsitlusi vaadelda meile korduvalt pakutud Kesk-Euroopa näidete asemel, kuigi ka Põhja-Soome on tingimustelt meist teises suunas palju erinev. Teisalt saab Eestit Soomega kõrvutades paremini aru meie muredest, vajadustest ja võimalustest.

Kas eelistada järgulist või jätkukasvatust?

Eestis leiavad aeg-ajalt aset vastasseisud erinevate metsakasvatuse meetodite vahel, mil vastast rünnatakse oma lemmiku positiivseid külgi otsides ja neid vastaspoolel mitte tunnistades. Ühel pool on järguline metsakasvatus ehk lageraiemajandus ning selle vastas jätkukasvatus ehk püsimetsakasvatus.

Soomes esitavad võistlevad suunad samuti „õigele“ suunale pooltargumente ja pisendavad vastaste vastuväiteid. Kuid metsakasvatuse meetodid ja -viisid peaksid olema ideoloogiliselt sõltumatud ning neid tuleb valida peamiselt kasvukohatingimuste ja peapuuliikide vajaduste kohaselt. Jätkukasvatuse üks eestvedajaid, Ida-Soome ülikooli professor Timo Pukkala on viimasel ajal soovitanudki vabamat mõtlemist, mis peaks kehtima ka suhtumises lageraiesse. Pukkala käivitatud vabas stiilis metsamajanduses vaadeldakse vaid kasvukoha olevikku ning mõeldakse, mida peab tegema selleks, et metsaomaniku tulevikuvajadused ja -soovid täituksid.

Eestis on aruteludes ja arvamuslugudes kõlanud soovitused kasutada alternatiivseid raieviise lageraiele, aga pakkudes asemele ikka megamahuga sõna „püsimetsandus“. Tegelikult on sellise mõiste kasutamine antud kontekstis väär, sest liitsõna lõpuosa „metsandus“ tähendab metsamajandust ning metsa- ja puidutööstust hõlmavat majandusharu koos neid käsitleva ja toetava metsandusliku hariduse, metsateaduse ning teabekogumise ja -töötlusega. Õige termin on „püsimetsakasvatus“ ning ka sellele lähedased nimetused: pideva metsa majandamine (sm peitteinen metsänkäsittely, s.o metsa käsitlemine ilma selge uuendamisetapita ja/või kultiveerimiseta), jätkukasvatus (sm jatkuva kasvatus, ingl continuous-cover silviculture) või erivanuselise metsa kasvatus (sm eri-ikäisrakenteinen metsän kasvatus, ingl uneven-aged silviculture). Mõiste „eri-ikäisrakenteinen“ täpsem pikk tõlge oleks „erivanuselise struktuuriga“. Eestis kasutatakse aga keelelisest mugavusest üsna sageli mõistet „erivanuseline“ hoopis ühevanuseliste puistute aegridade (erineva vanusega puistute) kohta.

Üks Soome lageraiemajanduse vastu võitlejatest on selle vastandmeetodit iseloomustanud isegi liiga ilusasti: „Metsa jätkuv kasvatus on metsa majandamine ilma lageraieta, kus mets on kestvalt katvana ning raied tehakse kas ülaharvendusel põhineva suurte puude korjamisega või häiludena, mille suurus on kuni 0,3 hektarit. Metsas on pidevalt erivanuselisi ja eri suuruses puid. Metsast raiutakse peamiselt majanduslikult väärtuslikumad palgipuu suuruse saavutanud puud ning ka halva kvaliteediga puud. Peenemad puud jäetakse kasvama ja mõned suurematest jäetakse säilikpuudeks. Metsa tahetakse uuendada looduslikult ja hoidutakse eeluuenduse kahjustamisest. Suurte, palju kasvuruumi võtvate puude eemaldamine teeb ruumi eeluuendusele ning seda soodustab raiega kaasnev mulla paljastumine. Nii ei tule teha kulutusi maapinna ettevalmistusele, taimede ostule ja istutamisele, taimiku hooldusele ja esmaharvendusele. Varjutaluva liigina uueneb kuusk küllalt hästi valikraielise liitusega (puistu tihedust ja kasvuruumi kasutamist iseloomustav näitaja – toim) metsas, aga männimetsade katvus säilitatakse ülapuukasvatusega, tehes seemne- ja turbepuuraieid samuti ülaharvenduse põhimõttel ning säilitades peenemat osa puistust. Praeguses Soome metsaseaduses mainitud erivanuselise metsa kasvatust on sageli käsitletud sünonüümina jätkukasvatusele, kuid täpselt võttes on see vaid üks osa jätkukasvatusest.“ (Kunttu, 2017.) 

Sellise idealistliku, kuludeta metsakasvatuse kohta on kauaaegne erametsakasvataja ja kolumnist Juha Aaltoila (2016) kirjutanud, et tema meelest on ilma kuludeta puidutoodete turustajad kui alkeemikud.

Millest lähtudes valida uuendamis- ja kasvatamismeetodid?

Vana mets uueneb kas stiihiliselt sageli endise peapuuliigi kaoga või vajab vajaliku peapuuliigi kasvatamiseks aktiivset ja teadlikku uuendamist. Vana metsa puidu kasutamiseks ja selle ühendamiseks noore metsa kasvatamisega on mitmeid meetodeid ja viise, olenevalt sellest, milliseid aspekte pidada esmatähtsateks, tähtsateks või kõrvalisteks. Valitsevat metsamajandusmeetodit kritiseeritakse nii Eestis kui Soomes, kuid alternatiiviks lihtsaid lahendusi ei ole. Avalikkuse suurenenud huvi metsade kasvatamise vastu tuleb hoida ja sellealaseid teadmisi edendada. Metsakasvatuse ja metsaökoloogia õppetooli vanima õppejõuna oleksin nagu kohustatud neid sõlmpunkte valgustama ja analüüsima siit-sealt ning kolmandast-neljandast küljest.

Aspekte, millest lähtudes valida mitmekülgselt vastuvõetavaid uuendamis- ja kasvatusmeetodeid ning raieviise vastavalt peapuuliigile, kasvukohatüübile ja metsaomandile, on rohkelt. Peamised neist on:

- metsakasvatuslik aspekt;

- visuaalne ja maastikuline aspekt;

- ökoloogiline ja elurikkuse aspekt;

- tehnoloogiline ja ökonoomiline aspekt.

Neid vaatekohti analüüsides peaksid näiteks kasutatavad raieviisid koos vajaliku maapinna ettevalmistusega soodustama kasvukoha peapuuliigi loodusliku uuenduse tekkimist vajalikul hulgal. Peapuuliigi valgusnõudlikkusest ja kasvukohatüübist sõltub uuendamiseks sobiv raie- ja uuendamisviis.

Tähtis küsimus on raie ühitamine peapuuliigi seemneaastaga. Peapuuliigi (mänd, arukask) kasvama jäetavad seemnepuud on üks allikas uue metsapõlve tekkeks ning neid peab raieobjektile jääma nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, arvestades seejuures seemet andva servametsa olemasoluga. Looduslik uuenemine vajaliku peapuuliigiga vajalikul hulgal toimub vähestes kasvukohatüüpides, seepärast garanteerib uue põlvkonna soovitud koosseisu metsa kultiveerimine.

Langile jäetavate mittepeapuuliigist säilikpuude mõju peapuuliigi uuenemisele pole alati positiivne (näiteks sookaskede mõju männi uuenemisele). Lisaks tuleb arvestada seemne- ja säilikpuude püsikindlust antud kasvutingimustes (mulla tüüp, niiskus, avatus tuulele).

Metsageneetilisest aspektist ei taheta uuendusraiete praktikas tunnistada heade seemnepuude rolli looduslikus uuenemises. Järgnevatele metsapõlvedele annavad väärtuse kvaliteetsed esivanemad. Ebakvaliteetsed säilikpuud raiestikul (k.a turberaie puhul) on nagu defektiga praakkaup kaupluse vaateaknal. Seemnepuul peab tüvi olema järglaste kvaliteedi ja maastikus säilimise seisukohalt terve, kvaliteetne ja tugev, võra pikk ja vitaalne ning oksad üsna peened.

Vältides seemnepuid ja tuginedes ainult istutamisele valitud plusspuude järglastele, jääb geneetiline mitmekesisus nõrgaks. Seda saaksid parandada seemnepuud ja eriti neil raiestikel, kus külgedel puuduvad seemet andvad peapuuliigi puistud. Visuaalmaastikuline aspekt ühtib seemnete produtseerimise ja levikuga heade seemnepuude kaudu.

Tehnoloogilised tingimused (langi laius, allesjäetava alusmetsa ja suurte puude hulk) peaksid võimaldama raie- ja maapinna ettevalmistusmasinatel raielangil liikuda ja tööülesandeid täita. Samal ajal peaks tööd tehtud saama eel- ja järeluuenduse vigastamiseta.

Ökonoomiliselt kõige tasuvam on saada vastav kogus puitu metsast kätte minimaalsete raievõtetega.

Ökoloogilisest küljest on olulised raielangi suurus, selle naaberpuistud (vanus ja koosseis), seemnepuude arv ja paigutus ning viimastele lisaks jäetavate säilikpuude liik, jämedus ja paigutus. Vaheldust loob erinevate raieviiside (lage-, veer-, hajali-, häil- ja valikraie) kasutamine samal metsamaastikul vastavatel võimalustel ja raie-eelduste esinemisel.

Metsade majandamisel on seega põhiküsimus, kuidas saada efektiivselt uus metsapõlvkond, et uuendusprotsess oleks visuaalselt, ökonoomiliselt ja ökoloogiliselt võimalikult hea ning oleks arvestatud peapuuliigi nõuete, kasvukohatüübi ning geneetilise ja liigilise mitmekesisusega.

Määratleme raied: milleks teatud raieviisi kasutada

Soomes on eristatud (Kontinen et al., 2019) raiete etapid, raiemeetodid ja nende puhul kasutatavad raieviisid.

·        Kasvatusraied: esmaharvendus (esimene harvendusraie, sm ensiharvennus), hilisemad harvendusraied (sm myöhemmät harvennukset), avardusharvendus ehk -raie (sm väljennyshakkuu) ja ülapuuraie (sm ylispuuhakkuu).

·        Uuendusraied: lageraie, seemnepuuraie (sm siemenpuuhakkuu), veerraie (sm kaistalehakkuu) ja turbepuuraie (sm suojuspuuhakkuu).

·        Jätkukasvatus: valikraie (sm poimintahakkuu) ja/või häilraie (sm pienaukkohakkuu). 2019. aasta teisest poolest kuulub siia ka seemnepuuraie variant koos osalise ülapuude raiega.

Kasvatusraietest rääkides on esmaharvendus esimene müügikõlblikku puitu andev raie. Raiel eemaldatakse tagavarast umbes ⅓ kehvema kvaliteediga puudest. Esmaharvendust tehakse kvaliteetharvendusena ‒ raiel eemaldatakse halbade tunnustega, vigastatud ja ülapuistu alla jäänud puid ning heade tunnustega, valitsevate puude kasvu takistavad puud. Raiet tuleb teha siis, kui kasvuruumi puudumisel puude võrad ahenevad ja kasv pidurdub. Elusvõra osakaal peab olema männil 40%, kuusel 60% ja kasel 50% puu kõrgusest. Esmaharvendusel on metsa kõrgus kasvukohast ja puuliigist olenevalt 10‒16 m ning vanus umbes 25‒35 aastat. Varem hooldatud puistut võib harvendada hiljem ja teha seda tugevamini.

Puistute hilisematel harvendustel soositakse Soomes ka ülaharvenduse kasutamist, st puistust eemaldatakse peenematele ja mittekvaliteetsetele tüvedele lisaks ka ülevalitsevaid ja valitsevaid puid allesjäetavate heade valitsevate ja kaasvalitsevate puude hüvanguks. Valitsevate puude harvendamine eeldab suurt ettevaatlikkust, et puistu rinnaspindala ei langeks harvendusmudeli piirtasemest allapoole. Ülaharvenduse kasutamine suurendab raieringi pikkust tingimustest sõltuvalt 10‒20 aastat, kuid lisab ka raiel saadava palgipuu hulka ja raietulu. Lisaks tõstab ülaharvendus raiutavate puude keskmist jämedust ja sellega langeb raiel ühikuhind. Puistu struktuurset varieeruvust püütakse suurendada, avardades kasvuruumi eeluuendusele ja jättes tihedamaid puudegruppe. 

Avardusraie tõstab palgi jämedust

Kasvatusraiete lõpuosas kasutatakse avardusraiet (sm väljennyshakkuu). Seda tehakse küllalt tihedates valmivates või uuendusküpsetes puistutes, eeskätt siis, kui neid tahetakse uuendada looduslikult. Avardusraie abil saab suurendada palgipuude jämeduskasvu, toota tavalisest enam palgipuitu ja kiirendada puistu uuenemist. Looduslikule uuenemisele suunatud raiel võib rinnaspindala langeda harvendusmudeli alampiirini või isegi metsaseaduse järgse piirini, kuid uuendust saab tõenäoselt tublisti. Raie tehakse üldiselt kvaliteetharvenduse põhimõtete järgi, st jäetakse kasvama suuremad, tervemad ja omadustelt parimad puud, et allesjääv mets oleks heas seisukorras ja seemendusvõimeline. Eemaldatakse umbes kolmandik või isegi kuni pool kasvavast puistust.

Avardusraie on oma kohal puistutes, kus looduslik uuenemine eelnevalt hinnates tõenäoselt õnnestub. See võib olla toimiv alternatiiv viljakate kasvukohtade kuusikutes, mille raiestikud tavalise lageraie järel tugevasti rohtuvad. Seda saab kasutada ka aladel, kus maastikku soovitakse säilitada metsasena, näiteks asulate ümbruse metsades, puhkealadel ja turismikeskuste ümbruses ning ökoloogilistes koridorides. See raieviis sarnaneb Eesti hajali-(aegjärkse)raiega.

Lõuna-Soomes viiakse avardusraiega puude arv umbes 600 puust 200‒400 tüveni hektari kohta sõltuvalt puistust, tingimustest ja eesmärkidest. Reegliks on, et avardusraiega raiutud mets on tihedam kui seemnepuuraiega raiutud männik või turbepuuraiega raiutud kuusik, kuid hõredam kui tõeline lõppraiemets. Tuulehelladel aladel ei ole tugevad avardusraied soovitatavad. (Puukila, 2020.)

Soome kasutab mitmeid vahepealseid raievariante

Puistu liituse säilimise poolest eksisteerib kaks äärmuslikku uuendusmeetodit: ühelt poolt lageraie ilma seemnepuudeta ja teiselt poolt turbepuuraie (sm suojuspuuhakkuu) kuusepuistus kuuse looduslikuks uuendamiseks. Soomes on peale nende kasutusel terve rida vahepealseid uuendusraie ja jätkukasvatuse variante erineva liituse ja häilulisusega.

Kui Soomes tehakse uuendusraietest lageraie ilma seemnepuudeta, siis on seadusejärgne kohustus lank kultiveerida. Seemnepuuraie (sm siemenpuuhakkuu) on männi ja arukase looduslikuks uuendamiseks tehtav uuendusraieviis, mis toimib hästi siis, kui raiet saab ajatada heale seemneaastale. Metsavalitsuse metsakasvatuse juhendi (2018) järgi on männi seemnepuuraiel seemnepuude arvuks 30‒150 tk/ha. Osa seemnepuudest võib olla rühmiti. Väiksemat puudehulka kasutatakse siis, kui uuendust esineb osaliselt.

Tapio 2019. aasta juhendi „Metsänhoidon suositukset“ järgi valitakse järgulise kasvatusmeetodi (sm jaksollinen metsänkasvatus, ingl periodic cover silviculture) seemnepuuraiel hektarile 50‒100 tervet, heakvaliteedilist ja võralist valitsevat seemnepuud. Arukaske uuendades piisab hektarile 10‒20 seemnepuust. Männi loodusliku uuenemise aladel töödeldatakse maapinda tavaliselt äkkevagude või lappidena, et saada ühtlasi ja täistihedaid taimikuid. Seemnepuud raiutakse, kui uuendusala on loodusliku uuendusega täitunud, et taimik saaks ühtlaselt areneda. Kui ala ei ole rahuldavalt uuendunud ja ettevalmistatud ribad või lapid on kinni kasvanud, siis istutatakse alale taimed (Metsänhoitoohje, 2018). Puude arvu näitlikustamiseks on toodud nende keskmised vahekaugused: 30 puud/ha – 18,3 m, 45 puud/ha – 15 m, 70 puud/ha – 12 m, 100 puud/ha – 10 m, 150 puud/ha – 8,2 m.

Okasmetsa (pms kuuske) uuendatakse Soomes looduslikult ka veerraiega servametsa abil. Metsa raiutava riba laius on 25 m servametsast, kui teisel pool on noorendik. Kui ribast mõlemal pool saab olema vana seemendusvõimeline mets, siis võib riba (lank) olla kuni 50 m lai. Soovitus on avada riba kuuse uuendusalal ida-läänesuunaliselt ja alustada raiega uuendatava metsa põhjaservast, et kasutada vana metsa varju rohttaimede survestamiseks. Riba servadest võib raiuda suuremaid puid nende mõju vähendamiseks uuendusele. Raiutud ribal valmistatakse maapind ette. Servametsa seemendamise kasutamine eeldab samuti veerraie ajatamist heale seemneaastale.

Kuna Eestis pole metsanduslik kultuur ühtlaselt hea ning seaduse sõnastuses leiduvaid võimalusi on kuritarvitatud, siis peaks meie metsaseaduses olema veerraie määratlus kitsapiirilisemalt järgmine: „Veerraie kasutamisel raiutakse uuendamisele kuuluvas metsas puud langi tuulealuselt poolt vaid ühest servast lageraie korras kuni puistu kõrguse laiuselt. Lagedaks raiutud riba serva võib harvendada kuni 5 meetri ulatuses vanade puude mõju vähendamiseks uuendusele. Lageraieala võib laiendada pärast eelmise raiejärguga lagedaks raiutud metsaosa uuenemist.“

Võtame kasutusele uue mõiste: hajaliraie

Kuusemetsi uuendatakse Soomes looduslikult ka turbepuuraiega, mida loetakse aga ebakindlaks viisiks. Seda tuleks kasutada läbimõeldult ning siis, kui esinevad selged märgid loodusliku uuenduse võimalikust tekkest.

Sõltuvalt olemasolevate kuusetaimede hulgast, jäetakse turbepuid 200–300 tk/ha ja raiet võidakse teha ühes või kahes järgus. Kui rahuldav taimik on tekkinud, siis vähendatakse puude arvu 100–150 heakvaliteedilisele puule hektari kohta, jättes alles võimalikult peeneoksalised kuused, männid ja eriti kased. Turbepuud eemaldatakse, v.a säilikpuud, hiljemalt siis, kui taimik on saanud umbes 1 m kõrguseks. Selle käigus osa kuusetaimedest ikka kahjustub.

Töid alustatakse juba kümme aastat enne metsa uuendusraie perioodi, raiudes puistu küllalt harvaks avardusraiega (väljennyshakkuu), mis soodustab looduslikku uuenemist ja tuulele vastupidamist.

Eelnimetatud raiele on sarnane Eesti turberaiete hulka kuuluv nn aegjärkne raie. Sõna „aegjärkne“ ei näita kuidagi selle raie spetsiifikat. Tartu Ülikooli esimesel metsakasvatuse professoril Oskar Danielil oli kasutusel mõiste „järgulised raied“ kogu turberaiesüsteemi tähenduses, sest kõik turberaieliigid on teatud aja tagant tehtavad järkudena. Kui teisi turberaieliike nimetatakse põhimõtte järgi, kuidas vana metsa raiutakse (häiludena või veerudena ehk ribadena), siis raielangilt hajali paiknevaid puid raiudes tuleb seda nimetada hajaliraieks.

Kuused ei tundu häilraiet armastavat

Häilulises kasvatuses erinevas arenguperioodis olevaid häile ei uuendata aktiivselt, vaid uuendust püütakse saada looduslikult servametsa kaudu või kasutatakse olemasolevat eeluuendust.

Arenguvõimelist uuendust saab piisavalt suurte häilude raiumise teel (20–25% käsitletavast alast). Soomes on häilude suuruseks lubatud kuni 0,3 ha (läbimõõt kuni 62 m, tavaliselt on suurus 0,2–0,3 ha), Eestis 1. raiejärgul kuni 0,13 ha (läbimõõt kuni 40 m), 2. raiejärgu järel 30 m ja suurema läbimõõdu korral 0,38 ha. Soomes on selle raieviisi nimeks jätkukasvatuse hulka kuuluv pienaukkohakkuu (ingl small-scale clear-cutting või patch clear-cutting või gap cutting.

Valgustarmastavate puude (kase ja männi) edukust saab kindlustada suurte (>2000 m2) häiludega. Sellest efektiivselt uuendatav on keskosa, ümbritseva puistu servas on vähemalt 5 m laiune vanade puude juurte poolt mõjutatav osa, kus uuendus puudub või on väga nõrk. Kui ruudukujulise häilu suurus on 2000 m2, siis sellest mõtteliselt 800 m2 (4 külge x 5 m x 40 m) lahutades, jääb 1200 m2 uuendamispinda, st 60% häilu pindalast võib kattuda rahuldava uuendusega.

Häilraie korral raiutakse ka häilu servadest ülevalitsevaid puid ülaharvenduse põhiselt, et vähendada suurte puude juurte mõju häilu suunas uuenduse tekkele ja kasvule.

Soome nõmme- ja kehvemates palumetsades on pikemat aega tulemuslikult kasutatud häilraiet, kus 20-, 40- ja 80-meetristes katsehäiludes lappidena maapinna ettevalmistamise puhul tekkis uurimuse järgi 5 aasta jooksul hektari kohta umbes 22 000 männitaime, neist kasvatuskõlblikke 1900 tükki, ja 7000 kasetaime. Uuendustaimedeta lappe oli umbes 10%. Edukat uuenemist võib oodata, kui saadakse maapinna mineraliseeritus vähemalt 10–20% ulatuses. (Hallikainen et al., 2019.)

Häilraiega on saadud kuusikutes ka teistsuguseid uurimistulemusi. Lõuna-Soomes mustikatüübi küpsetes kuusepuistutes uuriti uuenemist 40 x 40 m suurustes häiludes. 10 aastat pärast raiet oli häiludes keskmiselt 1320 uuenduse puukest, millest 90% olid kuused. Maapinna ettevalmistamine ei suurendanud uuenduse arvukuse astet. Kuuskede keskmine kõrgus häiludes (0,76 m) oli üle kolme korra väiksem kui lageraie ja istutamise korral (2,42 m). Häilud uuenesid piisavalt hästi kuuse ja kasega 10 ja 11 aastaga, kuid uuenemisprotsess oli väga aeglane, võrreldes lageraie ja istutamisega. (Valkonen et al., 2011.)

Kuni 0,3 ha suuruseid häile tehakse lootuses saada uuenemisel ka lehtpuusegu, mis vähendaks erivanuselise metsa kasvatamisel ohtusid täieliku kuusetumise järel. 

Järgneb.

Kasutatud kirjandus

Aaltoila, J. 2016. Minusta kustannuksettoman puuntuotannon markkinoijat ovat kuin alkemisteja. – Aarrelehti, 9.12.2016. 

Cajander, A. K. 1910. Metsiemme uudistushakkaukset toisiinsa verratuna. – Maahenki 2. Maataloudellinen tietokirja: 584–635.

Drenkhan, T. 2014. Olulisimate juuremädanike tekitajate leviku ja kahjustuse uuring Eestis. KIK-i projekti nr 3698 lõpparuanne. 34 lk.

Eerikäinen, K., Valkonen, S., Saksa, T. 2014. Ingrowth, survival and height growth of small trees in uneven-aged Picea abies stands in southern Finland. – Forest Ecosystems, 1, 5, 10 p.

Hallikainen, V., Hyppönen, M., Hökkä, H., Rautio, P. & Valkonen, S. 2019. Natural regeneration after gap cutting in Scots pine stands in northern Finland. – Scandinavian Journal of Forest Research 34: 115–125.

Hökkä H., Mäkelä H. 2014. Finland peatland forest canopy gaps and comparison to partial and complete canopy removals and plantations. – Silva Fennica, vol. 48, no. 5, 16 p.

Kangas, A. 2020. Metsänkasvatus on taitolaji. – Maaseudun tulevaisuus. 29.01.2020.

Kontinen, K., Kotiharju A. & Vanhatalo, K. (toim) 2019. Metsänhoidon suositukset puukauppakohteen laadintaan, työopas. Tapion julkaisuja. 29 s.

Kunttu, P. 2017. Avohakkuiden pakkovallan kausi – synkkä jakso suomalaista metsähistoriaa. – Elonkehä, 4/2017.

Mauno, P. 2020. Ministerit tarkentavat Metsähallituksen linjaa – ei avohakkuu-kieltoa, jatkuvan kasvatuksen pintaalaa kasvatetaan. – Länsi-Suomi, 28. 4.2020.

Metsähallitus. Metsänhoito-ohje. 16.11.2018. 75 s.

Mikola, P. 1984. Harsintametsätalous. – Silva Fennica, no 3: 293–301.

Pukkala, T., Kellomäki, S., Mustonen, E. 1988. Prediction of the amenity of a tree stand. – Scandinavian Journal of Forest Research: 533–544.

Pukkala, T., Laiho, O., Lähde, E. 2016. Continuous cover management reduces wind damage. – Forest Ecology and Management: 120–127.

Puukila, T. 2020. Mitä tarkoitetaan väljennyshakkuulla? – Metsälehti, 26.3.2020. 

Silvennoinen H., Alho J., Kolehmainen O., Pukkala T. 2001. Prediction models of landscape preferences at the forest stand level. – Landscape and Urban Planning, vol. 56: 11–20. 

Silvennoinen H. 2017. Metsämaiseman kauneus ja metsänhoidon vaikutus koettuun maisemaan metsikkötasolla. Dissertationes Forestales 242. 86 p.

Valkonen, S. 2017. Metsän jatkuvasta kasvatuksesta. Metsäkustannus, Luonnonvarakeskus. 125 s.

Valkonen, S., Koskinen, K., Mäkinen, J., Vanha-Majamaa, I. 2011. Natural regeneration in patch clear-cutting in Picea abies stands in Southern Finland. – Scandinavian Journal of Forest Research 26, Issue 6: 530–542.

Valkonen, S., Siren, M., Piri, T. 2010. Poiminta- ja pienaukkohakkuut – vaihtoehtoja avohakkuulle. METLA. Metsäkustannus. 125 s.

Vuokila, Y. 1970. Harsintaperiaate kasvatushakkuissa. Selection from Above in Intermediate Cuttings. – Acta Forestalia Fennica, vol. 110, 45 s.

Äijälä, O., Koistinen, A., Sved, J., Vanhatalo, K. & Väisänen, P. (toim). 2014. Metsänhoidon suositukset. Metsätalouden kehittämiskeskus Tapion julkaisuja. 180 s.

Äijälä, O., Koistinen, A., Sved, J., Vanhatalo, K. & Väisänen, P. (toim). 2019. Metsänhoidon suositukset. Tapion julkaisuja. 252 s.               

Kirjutatud 2020. aastal.