Süsiniku vood ja varud esi vanusega palumännikutes.

Foto: Eesti Maaülikool
Toimetas Margo Pajuste 17. märts 2022 11:06

Ehkki metsa süsinikuvaru on suurim vanemates puistutes, kus see jaguneb mulla ja puude vahel, toimub intensiivne süsiniku sidumine siiski üksnes noortes ja keskealistes metsades, kus puude juurdekasv on suur.

Ajakiri Science of Total Environment avaldas Eesti teadlaste uurimustöö, mis heidab valgust metsamajanduse mõjule süsinikuringe seisukohalt.

Eesti Maaülikooli metsaökosüsteemide professori Veiko Uri juhitud töörühma mahukas uuring võttis vaatluse alla metsade arengutsükli raiesmikust kuni küpse, üle saja-aastase männikuni. 110-aastases ehk vanimas uuritud männikus oli aastane süsinikubilanss praktiliselt tasakaalus ehk mets sidus sama palju süsinikku, kui sellest orgaanilise aine kõdunemise käigus eraldus.

Mullas talletunud süsinikuvaru varieerus uuritud puistutes märkimisväärselt ega sõltunud metsa vanusest. Samuti selgus, et metsamulda ei jõudnud aastas rohkem orgaanilist süsinikku, kui sellest mullahingamise käigus eraldus.

 Noor männik seob süsinikku juba seitsme aasta vanuselt

Heterotroofse mullahingamise voo (orgaanilise aine lagunemisel atmosfääri lenduv CO²) dünaamika selgitamine erivanuselistes puistutes võimaldas hinnata metsa vanuse mõju mullahingamisele. Seni on teadlased saanud maailmas selles küsimuses väga erinevaid tulemusi. Eesti teadlaste tulemused näitasid, et aastane mullast õhku eralduv süsinikuvoog ei sõltunud metsa vanusest. Samuti selgub uuringust, et raiesmikul mullast väljuv süsinikuvoog oli samas suurusjärgus vanemate männikute mullast eralduva süsinikuvooga ehk lageraiejärgselt mullast süsiniku eraldumine oluliselt ei suurenenud.

Süsinikuringe seisukohast on lageraietele hinnangu andmisel olulise tähtsusega kaks aspekti. Esiteks aeg, mis kulub süsinikubilansi tasakaalu jõudmiseks ehk hetk, mil ökosüsteem muutub taas süsinikku siduvaks. Teiseks aeg, mis kulub lageraie järel eraldunud süsiniku tagasi sidumiseks. Uuritud noor männik hakkas süsinikku siduma seitsme aasta vanuselt, mis on heas kooskõlas mitmete varasemate uuringute tulemustega. Järgmise viie aastaga sidus noor mets tagasi süsiniku, mis lageraie järel alalt eraldus.

Eesti teadlaste uuring põhineb üheteistkümnel erineval metsaalal. Metsakooslustest valiti palumännikud, mis on Eestis tavalised ja suure majandusliku tähtsusega. Samuti on harilik mänd üleilmselt laialt levinud metsapuu, kuna suudab kasvada äärmiselt erinevates tingimustes.

Töös kasutati süsinikuringe uurimiseks bilansimeetodit ehk hinnati ökosüsteemi kõik peamised süsiniku sisend- ja väljundvood. Koostatud süsinikubilansid annavad üksikasjaliku ettekujutuse ökosüsteemi toimimisest, iseloomustades puistu erinevate osade nagu puud, alustaimestik ja muld rolli süsinikusidumise protsessis. Muuhulgas hinnati ka puistu maa-aluse osa ehk juurte, samuti alustaimestiku rolli metsa süsinikuringes.

Selliseid uuringuid on seni maailmas avaldatud võrdlemisi vähe ning sageli on sarnastes töödes raskesti hinnatavaid süsinikuvoogusid kas ignoreeritud või on need leitud kaudselt, modelleerimise teel. Eesti teadlaste kõnealune töö kujutab seega endast teadusele suurt väärtust.

Eesti Maaülikool