JUUBEL | Heino Kasesalu – 90. 64 aastat Järvseljal ja 60 teaduses

Kauaaegse metsateadlase Heino Kasesalu sünnikohaks on Viljandimaal Kõo vallas Soomevere külas Peet ja Ella Kasesalu perekonna Tooma talu.

Juubilar sündis 1. aprillil 1932. aastal. Elanud üle keerulised ja rasked ajad, lõpetas Kasesalu seitse klassi, millele järgnes aastail 1948–1952 õppimine Tartu Õpetajate Instituudis. Seal õppisid mitmed, kes hiljem tõusid ülikoolist teadlaseks. Õppeaeg kestis instituudis kuus aastat ja andis tollal hea hariduse, kuid elu keerdkäikude tõttu tuli juubilaril koolist 1952. aastal lahkuda ning veeta aasta spartalikes tingimustes valve all.

1953. aastal lõpetas Kasesalu Tartu 1. Töölisnoorte Keskkooli ja läks Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse (EPA) õppima metsatööstust. 1955. aastal otsustas ta siiski üle minna metsamajanduse erialale, mille lõpetas cum laude 1958. aastal, mis näitas elu näinud ja paljutki tunda saanud noore mehe pühendumist. Heino Kasesalu diplomitöö „Pargid Suure-Jaani rajoonis ja nende majandamine“ andis tunnistust huvist hoolduseta jäetud kunagiste mõisaparkide ning neis leiduvate kodu- ja võõramaiste puuliikide vastu. Tollal oli see eriliselt oluline. Nende ja järelejäänud mõisahoonetegi saatus oli ju uutes tingimustes segane, kuigi sundkollektiviseerimine ja kõik muu sellega kaasnev oli lõppemas.

EPA lõpetamise järel töötas Kasesalu aastail 1958‒1961 Järvselja vanem- ja peametsaülemana. Ju see töökoht hakkas oma metsade ja maastike mitmekesisusega meeldima. Saanud võimaluse, tõusis Heino Kasesalu Järvselja õppe-katsemetsamajandi (1997. aastast Õppe- ja katsemetskond) juhiks, kus töötas kuni 1998. aastani. Sellesse aega jäävad Järvselja väljaehitamine, mitmete hoonete rajamine ja üliõpilaste praktikakoha väljaarendamine. Kõik need nõudsid uuelt juhil pealehakkamist ja tegusat tööd mitmes vallas.

Mõisapargid köidavad teadusemeest

Aga mehe võimed olid veel laiahaardelisemad ja ei unustanud ta teadustki. Olnud aastail 1961‒1964 tollases Zooloogia ja Botaanika Instituudi aspirantuuris, pühendus Heino Kasesalu oma ametitöö kõrval dissertatsiooni kirjutamisele ja kaitses 1972. aastal teaduste kandidaadi kraadi tööga „Metsa ja mulla vastastikused suhted Eesti NSV nõmmemännikutes“. Näeme, et valitud teema kuulub juba ökoloogia valdkonda, andes teada nõmmemännikutes valitsevatest seostest.

Rohkete tabelite, jooniste ja fotodega illustreeritud 300-leheküljelises kandidaaditöös käsitleb Kasesalu kuues peatükkis laialdaselt ja põhjalikult nõmmemännikuid. Sisuliselt ökoloogilises uurimuses on ligi 100 leheküljel põhirõhk proovitükkide analüüsil metsa ja mulla omavahelistest seostest bioloogilise ringena. Ka on uuritud nõmmetaimede vesileotiste mõju männiseemnete idanemisele. Metsanduses suhteliselt uudsena kasutas autor matemaatilist töötlemist Eesti NSV TA Küberneetika instituudis elektronarvutil M-3. Töö juhendaja oli kuulus Venemaa geobotaanik, metsateadlane ja geograaf, bioloogiadoktor Nikolai V. Dõlis (1912–1985).

Kasesalu oli ka 1987–1992 Eesti Põllumajanduse Akadeemia dotsent (aastast 1989) ja 1992–1994 Eesti Põllumajandusülikooli (1991–2005, praegune Maaülikool) metsakasvatuse õppejõud ning töötas 1998. aastast pensionile siirdumiseni seal vanemspetsialistina. Selle kõige kõrval on leidunud aega mitmekesiseks aime- ja teadustööks. Alguse sai see mõisaparkidest kirjutades, kuid keskmeks ja tuumikloomeks kujunes Järvselja oma väga mitmekesiste metsade ja maastikega, kus pärliks on olnud looduskaitsealune ürgmets. Nii kujunes Heino Kasesalust suurte teadmistega Järvselja tundja ning paljude artiklite ja raamatutega selle koha ülistaja ja rahvale teadvustaja.

Üheks suunaks Järvselja mitmekesisuses tulid võõrliigid ja nii ongi neid käsitletud rohketes kirjutistes. Järvselja kõrval on aega ja loovust nõudnud Sangaste krahvi Friedrich Georg Magnus Bergi (1845–1938) elu ja tegevus. On põhjalikult uuritud sealset metsaparki, võõrliike ja tammede arengut. Aga uurimissuunad on viinud juubilari Eestis mitmesse kohta, ta on näiteks huvitunud Ruhnu saare võõrliikidest, kes viidi sinna kunagi omaaegse Metsainstituudi direktori Ülo Eriku idee järgi.

Juubilari on huvitanud ka reisimine ja vahetu tutvus teiste looduspiirkondadega. Uurimisreise on ta teinud Kaug-Itta (Sahhalini saar, Ussuurimaa metsad), on tutvunud Põhja-Ameerika lääneranniku metsadega (California ja Oregoni osariik) ning turismimatkadelgi on ta käinud mitmes Euroopa riigis. Ikka selleks, et maailmapilt avarduks. Kasesalu huvialaks on ka fotograafia nagu paljudel teistel metsameestel.

Lihtsalt meeldib mets

Heino Kasesalu on põnevust ja loodusnautimist leidnud ka jahinduses, mis on kaasa aidanud tema füüsise heale seisundile ja pikale elueale. Ega ta sellelgi alal ilma loometööta ole saanud. Nii on Kasesalu jahinduse teemal avaldanud rohkelt artikleid.

Juubilar on mees, kes vanemas eas huvitub süvitsi teaduse ajaloost ‒ eelkõige isikutest, kes on oma huvi- või teadusala edasi viinud. Tähelepanu on leidnud paljud metsamehed, nii ülikoolide professorid kui ka paljud teised, keda metsanduse kõrgkoolid on Eestile andnud. Eesti metsanduse suurmeeste sarjas on ta kokku pannud auväärsete metsateadlaste ja õppejõudude Oskar Danieli, Andres Mathieseni, August Karu, Teodor Kriguli, Valdek Ritslaiu ja Kaarel Veermetsa elu ja tegevust tutvustavad teosed. Ta oli „Dendroloogilised uurimused Eestis“ neljanda köite koostaja. Juubilari on jätkunud ka teistele ideede andjaks.

Järvselja võlgneb oma käekäigu mitmetele meestele, kelleks on olnud Kastre mõisnik Nikolai von Essen ja tema metsaülem Martin Maurach, Õppemetskonna juhataja ja Tartu Ülikooli professor Andres Mathiesen ning metsaülemad-metsateadlased Gerhard Kremser, Richard Riisberg ja Bernhard Haller. Heino Kasesalu on edasi viinud eelnevate loodud järjepidevust ja tõusnud ka seal tehtava teaduse pjedestaalile. Juubilar, kes on ainult 11 aastat noorem kui Järvselja metskond, võiks rahul olla – ilmus ju aasta tagasi kokkuvõttev raamat „Järvselja õppe- ja katsemetskond 1921–2021“ (koostanud Mats Varik, toimetanud Viio Aitsam), kus ta oli üks tuumikosa kirjutajatest.

Heino Kasesalu on olnud ka kauaaegne ajakirja Eesti Mets lugeja – oma 80 aastat, poisikesest peale. See näitab varajast küpsust ja noorusetunnetust ning alateadlikku lähenemist tulevasele eluteele. Eks see kõik ole ju tähenduslik.

Juubilar võib tagasi vaadata pikale eluteele, kus on rikkalikult olnud mitmepalgelist uurimist ja loometööd, samuti tegusat juhiametit. Järvseljale antud paljud aastad on kaasa aidanud, et järeltulevatel põlvedel oleks kergem ja katsemetskond areneks, üliõpilased sealt ikka oma teadmised saaksid ja metskond tagaks teadusloome järjepidevuse.

Juubilar kuulub ÜS Liivika Vilistlaskogu Tartu Ühendusse ja on Eesti Looduskaitse Seltsi tegev-auliige. Ta osaleb erumetsateenijate ühingus Hong ja Järvselja Jahiseltsis, talle on omistatud Eesti Metsaseltsi auliikme tiitel ja 2012. aastal sai ta metsanduse elutööpreemia.

Nagu Heino on ise tagasihoidlikult öelnud: „Igal inimesel on kalduvused ja hobid ... Mulle lihtsalt meeldib mets.“

Jõudu ja tervist Järvselja patrioodile ning meie vanimale metsateadlasele!