Linnamäe HEJ, hüdroelektrijaamad, fotovaatlus.Foto: Tiina Kõrtsini
Kalle Kroon, ajaloomagister, MTÜ Hõrnas 18. aprill 2022 14:19

Linnamäe hüdroelektrijaama rajamisega on kaasnenud ulatuslik muinasajast pärit Eesti vanima järjepidevalt asustatud kindlustatud asulakoha osaline hävitamine.

HEJ rajamisel muinsusväärtustele tekitatud kahju näol ei leidu Eesti hüdrorajatiste ajaloos võrdset.

Rahvusvahelisel tasandil lähtub muinsuskaitse olemus põhimõttest, mille kohaselt klassifitseeritakse kõige vanemad ja samal ajal ka erilist väärtust omavad muistised enim kaitset vajavaiks. See kehtib sellest ajast peale, mil riiklikult on alguse saanud muinsuste kaitse ning teaduslikud väärtushinnangud lähtuvad mitte enam pärimuskultuuri abstraktsest mõtteviisist, vaid teaduslikust süsteemist.

Ei Linnamäe hüdroelektrijaam ega pais koos kalatrepiga esimesele kriteeriumile ei vasta. Tegelikkus osutab risti vastupidisele: just Linnamäe hüdroelektrijaama rajamisega on kaasnenud ulatuslik ainulaadse muistise – muinasajast pärit Eesti vanima järjepidevalt asustatud kindlustatud asulakoha – osaline hävitamine. Aastail 1922-1924 Linnamäe hüdroelektrijaama rajamisel muinsusväärtustele tekitatud kahju näol ei leidu Eesti hüdrorajatiste ajaloos võrdset. Linnuse ala sai tugevasti kannatada. Veelgi enam – käesolevaks ajaks ei ole muinsuskaitselistele väärtustele vastavalt säilinud isegi mitte Linnamäe hüdroelektrijaama hoonestik, vaid tegu on alles 2000. aastate algul rajatud hoonetega, millistel muinsusväärtus või algupärandi taotlus puudub. Nii ei ole Linnamäe hüdroelektrijaama kaasatud ka projekti „Eesti väärtusliku 20. sajandi arhitektuuri kaardistamine ja analüüs.“

Niisamuti puudub Linnamäe muinsuskaitse alla võetud paisul ja mittetoimival kalatrepil muinsusväärtus, kuna paisu algkehand on korduvalt ümber ehitatud ja lisaks pole see enam visuaalselt vaadeldav. Oleks mõeldamatu, et näiteks 4000 aastat vanade Egiptuse püramiidide külje all võetaks muinsuskaitse alla selle külge näiteks 2004. aastal ehitatud turistide poeputka. Toodud näide oli allegooriline, ent Linnamäe kontekstis kurvakstegevalt sobiv.

Paisjärv takistab arheoloogide tööd

Mis on õigupoolest Linnamäe? Nii nagu ka nimi ütleb, on sellel Jägala jõe kaldal asuval kõrgendikul asunud muistne linnamägi. Unikaalseks teeb selle asulakoha asjaolu, et tegu on Eesti ala kõige pikemalt asustatuna püsinud kindlustatud asulaga, mille asustusvanust on hinnatud leiumaterjali põhjal kiviaega, linnus ise pärineb mõneti hilisemast ajast. Asula paiknes kuni 18 meetri kõrgusel neemikul, kusjuures ära oli kasutatud looduslikult kujunenud vall. Täheldatavad on isegi 1,5 m sügavuse vallikraavi jäljed, mis muinaslinnuste puhul on unikaalne. Oma 2,7 (teistel andmetel 2,8) hektarilise õuepinnaga on Jägala linnamägi Eesti ala suurim. See objekt on võetud nime all „Linnus Jägala linnamägi“ muinsuskaitse alla registrinumbriga 17535, kusjuures mingeid leevendusi kaitsekorralduses teha ei ole lubatud. Jõelähtme vallavalitsusel lasub selle objekti kaitsekohustus. Linnamäe hüdroelektrijaam koos paisu ja paisjärvega asub vahetult linnamäe säilinud osa külje all.

Paraku ei ole viimase aja ajalugu Jägala linnamäe vastu olnud just eriti armuline. Nagu nähtub arheoloog Tanel Moora poolt 1972. a koostatud kaitsealuse objekti passist, ei ole võimalik hinnata, kas linnamäge moodustav neemik ka algselt jõega W-S-O suunaliselt hõlmatud oli, kuna jõgi on sinna rajatud hüdroelektrijaama paisu tõttu tublisti üles paisutatud.

Joonis 1. Jägala linnamägi koos Linnamäe hüdroelektrijaama ja paisuga.

Foto: T. Moora, 1972, Eesti muinsuskaitseamet

Seega on siin konstateeritud otseselt, et hüdroelektrijaama pais takistab arheoloogide teaduslikku tööd ja on muinsust kahjustanud sellevõrra, et viimane asub vee all. Linnuse pinnale on kaevatud kaks süvendit, mis võidi tekitada seoses hüdroelektrijaama rajamisega. Linnuse nõlv on hüdroelektrijaama hoonete ja paisu rajamisega seoses maha kaevatud. Samuti rajati jaama ehitamisel töölistele linnuse pinnale tänaseks kadunud barakid. Kaevamistöödelt saadud vanimad leiud dateeriti nooremasse kiviaega, linnuse all asunud asulakohast saadud leiud aga otseselt kiviaega. Ühtlasi leidis passi autor, et linnus vajab täielikku kaitset.

2008-2009.a. teostas linnuse alal ulatuslikke töid arheoloog Aivar Kriiska, kes leidis linnamäge katvate luidete alt rikkaliku kultuurkihi ja dateeris linnuse asustusajaks 300. a e. Kr - 200.a p.Kr., kusjuures linnuses elati püsivalt. See asjaolu muudab Jägala linnamäe unikaalseks. Nii nagu T. Mooragi, hindas Kriiska sealse asustusaja vanuseks juba kiviaja, umbes 6500 a. tagasi.

Vaatame küsimust ka lähtuvalt muinsuskaitseseadusest, mille paragrahv 1 lõige 2 sätestab seaduse reguleerimisala ja eesmärgina arheoloogiliste leidude ja arheoloogiliste leiukohtade kaitse. Linnamäe hüdroelektrijaama rajamine toimus tõsises riives selle sättega. Kuidas kommenteerida nüüd muinsuskaitse seisukohta, millega on kaitse alla võetud mitte üksnes Linnamäe hüdroelektrijaama pais (reg. nr. 30418-Linnamäe hüdroelektrijaama pais) kui ebaajastuline ja küsitava muinsuskaitselise väärtusega kaasaegne objekt, vaid ka seesama objekt, mille rajamisel on toimitud just nimelt muinsuskaitseseaduse reguleerimisala ja eesmärgi vastaselt? Siinjuures tuleb arvesse võtta ka Linnamäe hüdroelektrijaamaga kaasuvat paisjärve, mille alune ala on muistse linnamäe vahetut lähedust arvesse võttes samuti täiesti potentsiaalne muinsusleiupaik, sest on ju selge, et asulad rajati sinna muinasajal nimelt Jägala jõge, selle kaldaid, jõe kala- ja kaitsepotentsiaali arvesse võttes.

Joonis 2. Kaart, millel on näidatud vahetult paisjärvega piirnevad viis muinasasulakohta.

Foto: Veldi, M. Eksperthinnang Jõelähtme vallas Jõesuu külas paiknevate asulakohtade ja muistsete põllujäänuste nr A30211 ja nr A30212 kultuurimälestisteks tunnistamiseks. Tartu, 2020, kaart 3.

Mis puutub Jägala jõe kalanduslikku potentsiaali enne lõhe ja meriforelli ning silmu kudealadele rajatud hüdroelektrijaama ja paisu, siis vastavalt ajaloolase Arnold Soomi teoses „Der Herrenhof in Estland“(Lund, 1954) esitatud arhiiviandmetele (16. sajand, 17. sajandi keskpaik) oli Jägala jõel ja väiksematel lähijõgedel olukord järgmine: Kolga mõisas olid 16. sajandi lõpus kalatõkked Pudisoos, Loksal ja Vihasool, seega Pudisoo, Loobu ja ja Valgejõe jõgedel. 1586/87. a saadi mõisas soolata 7 ½ tündrit lõhet (umbes 900 kg), ent 1666. a saadi seevastu juba  490 lõhet (umbes 4 tonni, aluseks on võetud nn Tallinna tündri maht 132 l). 1643. a seisuga oli Jägala jõe suudmealal alaliste püünistena vähemalt üks lõhetõke ja kaks lõherüsa, mis Kolga mõisa omanik Jakob De la Gardie oli riigilt ära ostnud. Pudisoo, Loobu ja Valgejõgi on morfomeetriliselt võrreldes Jägala jõega suhteliselt väikesed jõed ja nende jõgede taastootlikkus on olnud ja on küllalt madal, kokku vaevalt üle tonni, kui sedagi. Tuleb arvata, et tugev juurdekasv lõhesaagis mainitud 4 tonni näol tulenes nimelt eespool mainitud Kolga mõisa omaniku De la Gardie poolt 1643. a omandatud lõhepüügiõiguse ja vahendite arvel Jägala jõel, sest muid sellise vooluhulgaga suuremaid jõgesid või kalapüügiõigusi  mõisal polnud. 

Paisjärvega piirneb veel muinasasulaid

Esitatud andmed annavad alust koos morfomeetrilise võrdlusega Keila-Joa alamjooksuga allpool juga väita, et Jägala jõe potentsiaal lõhejõena on väga suur ning see on isegi suurem kui kalateadlased on seni hinnanud. See on suur ka tänapäeval siis, kui Linnamäe hüdroelektrijaama pais demonteerida ja paisjärv alla lasta, sest Jägala jõe põhja ehk lõhe kudealasid ei ole selles piirkonnas inimtegevusega otseselt rikutud. Olgu siinkohal lisatud, et Eesti loodusliku lõhe töönduslik püügikvoot on käesoleval ajal kogu riigi kohta kõigest 1 tonn. Seega kaalub Jägala lõhejõena taastamine üles mistahes muud piirkondlikud kriteeriumid. Seejuures tuleb arvestada, et just lõhepüük pidi olema ka üks Linnamäe muinasasula elanike hooajalisi põhilisi tegevusalasid, mistõttu on see käsitletav ka muinaskultuuri osana. Järeldub, et Linnamäe linnuse muinsuskaitselise kaitsevööndi määratlemisel tuleks praeguse Linnamäe paisjärve ala linnamäe-poolset külge käsitleda Linnamäe muinasasula lähiümbrusena, mitte aga lähtuda paisjärvest, mis seda lähiümbrust veega katab. Seejuures on enam kui küsitav Linnamäe paisjärve kvalifikatsioon muinsuskaitseseaduse kriteeriumi järgi.

Väga oluliseks tuleb siinkohal pidada ka 2020. a Muinsuskaitseameti nõuniku Martti Veldi eksperthinnangut Jõesuu küla muististe asjus, millest ilmneb, et vahetult piirnevad praeguse hüdroelektrijaama paisjärvega tervelt viis muinasasula kohta. Neist vanim on dateeritud 6500 a vanuseks, mis omakorda kinnitab eespool öeldut – paisjärv on otseselt muinasväärtusi ja nende uurimist tõkestav ega saa olla muinsuskaitseobjekt, ilma et tekiks vastuolu. Niisamuti ei saa pidada loomulikuks, et nende asulate tegelik piir oleks samane paisjärve piiriga, kuna asulate eksisteerimise ajal paisjärve veel polnud, küll aga oli tollastele elanikele oluline lähedus jõele. Kuivõrd paisjärve veepiir on jõesängist laiem ja seda kattev, tuleb pidada loomulikuks, et osa mainitud muinasasulatest on paisjärve veelaama alla maetud.

Vastuolud Muinsuskaitseseadusega riivavad silma

Siinkohal tuleks küsida – milline on Linnamäe hüdroelektrijaama paisu ja paisjärve kultuuriline või esteetiline väärtus? Kui muinsuskaitse põhimõtetest lähtuda, siis vähendab eespool öeldu muinasobjekti kultuurilist väärtust. Teiseks on hüdroelektrijaama pais tehniline rajatis, mitte otseselt kultuuriväärtuslik objekt ad hoc. Ta kvalifitseeruks arhitektuuripärandina, ent selle asemel on meil Linnamäe hüdroelektrijaama paisu näol tegu omas ajastus üsna tüüpilise esemega, mille rajamisel on aga hävitatud osa unikaalsest ja haruldasest arheoloogilis-ajaloolisest objektist – muinasaja asulakohast. Sellevõrra on hüdroelektrijaama paisu muinsuskaitse alla ja paisjärve muinsuskaitse piiranguvööndi alla võtmine ebasobiv, mitte muinsusväärtusi silmas pidav.

Esteetilisest seisukohast on pais mitte unikaalne, vaid kaasaegne tavarajatis, millel puudub ajalooline sidestus. Seda enam, et jaama enda algupärast hoonestust säilinud ei ole. Seejuures on hüdroelektrijaama paisu korduvalt kaasaja materjalidega ümber ehitatud, nii et algupärast paisukehandit enam näha ei olegi, kuigi oleks võinud teha ka teisiti.

Ka muinsuskaitseseaduse paragrahv 6 punkt 1-ga on Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kaitse ja selle paisjärve olemasolu riives. Kui kaitsta hüdroelektrijaama paisu ja eriti paisjärve, ei ole enam võimalik kaitsta selles seadussättes mainitud arheoloogilist väärtust kui tervikut, ilma et tekiks anakronistlik vastuolu, kuna hüdroelektrijaama rajamine on arheoloogilisi väärtusi juba hävitanud ja mistahes rekonstruktsioonid jm tegevused, muuhulgas ka veepaisutus lähiümbruses hävitavad seda jätkuvalt.

Muinsuskaitseseaduse paragrahv 7 punkt 2 näeb ette, et kaitstava objekti remontimisel jms. sarnasel tegevusel ei tohi muuta objekti ilmet. Seda on aga Linnamäe hüdroelektrijaama paisu remontimisel tehtud ja korduvalt. Sama vastuolu kehtib ka punkt 5 osas, kuna originaaldokumente ega algupärast ladestust pole paisu rekonstrueerimisel autori teada arvesse võetud.

Järeldada saab vaid üht – Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kaitsmisel ja kaitse alla võtmisel on Muinsuskaitseamet eemaldunud muinsuskaitselistest põhiväärtustest ja asunud sisuliselt täitma tellimustööd mitte teaduslike, vaid abstraktsete väärtuste pinnal, mis ei täida muinsuskaitselisi põhieesmärke. Samal ajal antakse sellega ühtlasi õigustus hüdroelektrijaama rajamisega kaasnenud muinsusväärtuste lõhkumisele. See kõik on äärmiselt kahetsusväärne ega aita kuidagi kaasa Eesti muinsuste väärtustamisele, vaid loob hoopis pretsedendi ja annab õigustuse muinsuskaitseliste põhiväärtuste devalveerimisele.

Selline tendents on aga väga ohtlik ja võib sarnaselt Linnamäe muinasasulatele saada saatuslikuks ka teistele samalaadsetele väga vanadele ja unikaalsetele asulakohtadele Eesti pinnal. Ka muinsuskaitseameti enda 2020. a eksperthinnangust nähtub, et Linnamäe paisjärve muinsuskaitseala piiranguvööndisse arvamisel on tegu vastuolulise küsitavusega.

Seega teen siinkohal ettepaneku Linnamäe hüdroelektrijaama pais reg. nr. 30418, ja paisjärv muinsuskaitse ja selle piiranguvööndi alt välja arvata.