Ajalugu | Eesti kalaveed 1960ndail: organiseeritud röövpüük ja sajad tonkad forellijões

Varjust päevavalgele: röövpüüdjad „Ismaelide ühendus“

Punane Täht, 9. detsember 1961

Vihula saeveskit katab pimedus. Ainult valvurimajakese aknast vilgub nõrk tuluke. Saeveski tammil askeldavad inimkogud. Kostub ähkimist ja vandumist. Ühisel jõul saadakse väravad tammil eest ära. Tänase öötöö algus on korda läinud.

Oodatakse, kuni paisujärves veeseis langeb. Täidetakse lambid karbiidiga, taotakse ahingud tugevasti varde ja võetakse suure töö eel julgustuseks sisse paar pudelit kangemat. Siis suletakse uuesti tammil veevool ja allpool paisu hakkab jõgi kiiresti kuivama. Kaladel tuleb lõpetada kudemine ning otsida sügavamat kohta, et mitte täiesti kuivale jääda. Tuhanded kuldsed marjaterad jäävad aga koelmuil tuule kätte kuivama ja nendes hukkub vast tärganud elu. Röövpüüdjad tõmbavad kummisaabastel sääred üles, läidavad lambid, haaravad tugevasti kätte ahingud ja ruttavad kuivaks jäänud jõkke raiuma kalu. Üleõla antakse saeveski valvurile veel viimased hoiatused: „Vaata ette, et sa pead suu! Oma püssitortsu otsa meie poole ära pööra, saad kümme pauku vastu!“

Ja ega ismaelid pole naljamehed! Seda teavad rääkida ümberkaudsed elanikud. Nende ähvardusi tuleb karta. Saeveskis jääb vaikseks. Aga jõel algab hirmus veretöö kalade kallal. Siin töötavad palehigis röövpüüdjad „Ismaelide Ühendus“.

Ühel argipäeval, lausa töö ajal, vedelevad Vihula kaupluse juures viinapudeli taga öösel tegutsenud röövpüüdjad. Rikkaliku kalasaagi ja õnnestunud äri puhul on neil üpris mõnus 40-sega kurku loputada. Viin ergutab nende kalatimukate roidunud kehi ja teritab nürinenud vaimu nagu viil ahingut. Siin vahetavad kogemusi ja arutavad perspektiive röövpüüdjate „Ismaelide Ühendus“ juhtivad tegelased. Väiksemad vennad, nagu kalakottide tassijad ja kaldapealne julgestus, säärastest nõupidamistest osa ei võta.

Endel on realiseerinud oma osa püütud kaladest Annikvere ümbruskonnas hinnaga 1,30 rbl. kg. Otto on teiste arvates põhjendamatult müünud Vihulas kalu 1 rbl kg. Kui Haljala külanõukogus enam ostjaid ei leia, viime kalad kaugemale, otsustati ühiselt. Tõsisem asi, mis muret valmistas, olid kutsed miilitsasse. Kogu Haljala külanõukogu elanikud peaksid tundma ju ismaele, ja kes julges siis veel meie peale kaevata?! Kahtlusaluseid otsustati veel kord hoiatada. Miilitsas vastame igale süüdistusele „ei“, niisuguseks jäi ühine otsus.

Ants lausus kõheldes, et kohtus tuleb vist küll tõtt rääkida. Tema oli möödunud aastal kohtulaua ees heinavarguse pärast ja hinges on nagu aukartus kohtu vastu. Ühised otsused kinnitatakse ühest pudelisuust voolava viinaga.

Haljala külanõukogus leidub siiski inimesi, kelle südametunnistus ei luba kauem varjata röövpüüki Mustoja jõel. Ühiskonna vastu on väetid ismaelide-sugused südametunnistuseta röövlimoraaliga inimesed, ühiskonna vara hävitajad. Kalapüügieeskirjade rikkumises said trahviotsused Endel, Otto, Ants ja Kusta Ismael ning Johannes Koppen.

O. Vari

Kalapüük söödastamata kirplandiga

Spordileht, 17. veebruar 1964

Kala on võimalik püüda ka söödastamata kirplandiga.

Kõigepealt tuleb kirplant lasta põhja. Siis tõstetakse landike aeglaselt ühtlaste väikeste nõksudega ülespoole, kiirusega umbes pool meetrit minutis. Tõsta 1‒1,9 meetrit. Kui 15‒20 korra tõstmise jooksul kala ei võta, tuleb pool meetrit tamiili nöörihoidjale kerida ja jätkata püüki, muutes kirplandi vajumise sügavust. Kui üheski sügavuses võttu ei järgne, tuleb muidugi kohta vahetada.

Söödastamata kirplandiga püüdes tuleb eriti tähelepanelikult jälgida nn noogutajat ja selle vähemalgi liikumisel üles või alla teha lühike haakimisliigutus. Ridvakest tuleb hoida nii, et tüveots oleks peopesa keskkohal, tüve ennast aga hoida pöidla ja kahe esimese sõrme vahel.

Kala, mille kaal on üle 200 g, ei ole soovitav tamiili otsas jääaugust välja tõsta. Kala tuleb veepinnani vedada ja siis käega lõpustest kinni võttes jääle visata.

Olenemata püügiriista käsitsemise oskusest, oleneb püügiedu kõigepealt veekogu, selle sügavuse ja põhja reljeefi tundmisest. Tuleb teha proovimõõtmisi ja otsida sobivaid püügikohti. Talve keskel peetakse parimaks sügavust 6‒8 m, lõpul aga 2‒4 m. Talve lõpul on püük mõnikord edukas ka 1,5‒2 m sügavuselt, olenemata veekogu sügavusest.

J. Elango

Miks Lohja järvel keelati kalapüük

Harju Elu, 24. märts 1960

Juba pikemat aega uurivad meie teadlased lõhe kui suurema ja väärtuslikuma kalaliigi arenemist.

Et vältida lõhemaimude hukkumist, hakati mõni aasta tagasi katsetama nende järelkasvatamist. Selleks rajati Keila-Joa, Sindi ja Pidula haudemajade juurde väikesed basseinid. Läbijooksva veega ümmargustes betoonbasseinides ja ka suurtes puust kast-aparaatides viibib kevadperioodil järelkasvatamisel mitusada tuhat lõhe- ja meriforellimaimu.

Meie kalakasvatajad-novaatorid on katsetamas lõheliste (lõhe ja meriforelli) maimude järelkasvatamist uudses looduslikus keskkonnas järves. Sel eesmärgil transporteeriti Keila-Joa haudemajast ja paigutati 1959. aasta suvel Lohja järve üle 500 lõhe- ja 4500 meriforellimaimu.

Kas katse õnnestus? Juba järgmisel kevadel, 1959. aasta maikuus, püüti järvest oja kaudu välja liikuvaid, merre tõttavaid maime. Selgus, et maimud olid järves väga ruttu kasvanud, igaüks oli räime suurune. Esimene katse laskis oletada ürituse kordaminekut. Et järves saaks normaalselt edasi arendada lõheliste maimude järelkasvatamist, on Eesti NSV Ministrite Nõukogu korraldusega määratud Lohja järv noorlõhede kasvatamise kaitsealaks, st et järves on nüüdsest peale keelatud igasugune kalapüük (ka käsiõngega). Et noored lõhed võtavad ahnelt ussiga söödastatud õnge, on õngega kalapüükjärvel eriti ohtlik. Kui keegi püüab ühel retkel 10 väikest lõhepoega, ei osutu see saak püüdjale eriti tähtsaks toidulisana, küll aga sooritab ta hukatusliku teo vääriskalade juurdekasvu suhtes, sest 10 lõhepojast kasvavad juba 4‒5 aasta pärast 10‒12 kg raskused kalad, st et püüdja kotis peitub 100‒120 kg vääriskala. Et Lohja järves oleks võimalik lõheliste maimude järelkasvatamist eduga jätkata, tuleb sellel veekogul loobuda igasugusest kalapüügist. Süüdlased võetakse vastutusele. Kodanikud-kalasportlased, muudame oma kaunid vetevood vääriskala rikkaks!

H. Isak

Uued kalapüügieeskirjad

Spordileht, 6. jaanuar 1961

Kalavarude suurendamise ja parema kaitse huvides kehtestas Eesti NSV Ministrite Nõukogu möödunud aasta lõpul uued kalakaitse eeskirjad. Kalasportlastele toovad värsked eeskirjad mõndagi uut, laiendavad õngemeeste õigusi ja suurendavad nende kohustusi. Sellepärast vaatleme uusi eeskirju lähemalt.

MILLEGA VÕIB PÜÜDA. Kalapüük isiklikuks tarbeks (müügiõiguseta) on lubatud tasuta kõigile töötajaile lihtsa käsiõngega. Kalasportlased aga, kellel on Eesti NSV Spordiühingute ja -organisatsioonide Liidu Nõukogu poolt väljaantud kalasportlase pilet, tohivad kala püüda käsiõngedega, kaasa arvatud spinning, vedel ja kuni 5 ketasunda. Täielikult on keelatud kalapüügiks tarvitada lõhke- ja mürkaineid, tulirelva, harpuunpüssi, elektrivoolu, ahingut, tragi ja muid torkeriistu. Allveesportlased võivad kahe harpuunpüssiga jahtida neile selleks eraldatud veekogudes. Uue sättena esineb eeskirjades jõeforellipüügi keeld käsipõhjaõngedega.

Püük käsipõhjaõngedega oli vastutustundetute ahnitsejate käes muutunud lausa kalade hävitamiseks. Neid „üksikkäsipõhjaõngekesi“ asetati sadade kaupa forelliojadesse. Nende otsa hakkasid ka alamõõdulised forellipojad ja hukkusid seal hulgaliselt.

ÄRGEM UNUSTAGEM KALADE ALAMMÕÕTU. Suguküpseks saamata noorkalade väljapüügi takistamiseks kehtivad nii sportliku kui ka tööndusliku püügi alal reguleerivad alammõõdud. Neid norme on uutes eeskirjades mitme kala suhtes suurendatud. Nüüdsest peale kehtivad järgmised alammõõdud (sentimeetrites), millest väiksemad kalad tuleb otsekohe elusalt vette tagasi lasta: lõhe 56, meriforell ja angerjas 45, koha 40, siig 32, latikas ja haug 30, vimb 24, linask 22, säinas 20, jõeforell 19 ja harjus 18 cm. Lutsu, turva, ahvena ja särje kohta ei kehti kaitsvat alammõõtu.

Pirita jõgi koos Paunküla veehoidlaga on eraldatud ainult sportlikuks kalapüügiks, kus võib kala püüda ka keeluaegadel vastavalt kalaspordiföderatsiooni ja kalakaitse inspektsiooni poolt väljatöötatud korrale.

J. Elango

Pirita jõest ja lõhedest

Spordileht, nr. 80, 8 oktoober 1962

Kärestikulise jõe veed on hapnikurikkad. Niisugustesse jõgedesse tuleb sügisel merest kudema lõhe ja mereforell.

Meie vabariigis on üks soodsamaid lõheliste kudemispaiku Pirita jõgi, mille hooldamine on antud „Kalevi“ Tallinna Kalaspordiklubile. See ei ole kerge töö, sest lõhel on palju vaenlasi. Pealegi muutub lõhe kudemisperioodil väga julgeks ja ettevaatamatuks ning langeb saagiks peamisele vaenlasele röövpüüdjale. Kalakaitsega tegelevatele kalasportlastele oleks suureks abiks, kui ka teiste alade sportlased siin kaasa lööksid.

Tuletame siinkohal lühidalt meelde tähtsamat kalakaitseeeskirjadest Pirita jõe kohta: Pirita jõel on 15. septembrist kuni 15. novembrini igasugune kalapüük keelatud. Muul ajal on kalapüük lubatud kõigile töötajaile ühe lihtkäsiõngega vaikse vooluga kohtades (kärestikes kuni Leningradi maantee sillani ei tohi õngitseda, sest seal on palju lõhe- ja forellimaime, kes aplalt neelavad igasugust sööta). Kalasportlase pileti omanikud võivad kala püüda spinningu, lendõnge, sikuti, mitte rohkem kui kahe korkõnge, kahe põhjaõnge (tonka), üheaegselt ühe korkõnge ja ühe põhjaõngega. 

Kudemiskohtades ja jõe kärestikualadel ei tohi vees käia 1. oktoobrist kuni 1. juulini.

Kõrge veeseisu tõttu tuli lõhe tänavu osaliselt jõkke juba augustikuus. Praegu jätkub kala hoogne sissetulek ja umbes 10. oktoobri paiku peaks olema kudemise kulminatsioonipunkt. Sellest tingituna on „Kalevi„ kalasportlaste aktiiv juba pikemat aega ööd ja päevad tegutsenud. Valvepatrullides on käinud üle 250 kalasportlase, neist paljud kuni neli korda. Röövpüüdjailt on ära võetud 8 võrku, 5 spinningut, ahinguid ja muid püügivahendeid. Otse “töölt“ tabati Kalatööstuse Valitsuse konstruktorid V. Adamson ja U. Stein ning spordiühingu „Jõud“ liige M. Potajev. Pideva valve tulemusena on tänavu eeskirjade rikkujaid vähem kui möödunud aastail. „Kalevi“ kalasportlaste eesmärk on viia röövpüüdjate arv nullini, milleks pingutatakse kogu jõudu.

V. Kuusk, „Kalevi“ Tallinna Kalaspordiklubi Pirita jõe hooldamiskomisjoni esimees

Lühidalt kalaspordist

Võitlev Sõna, 14. september 1967

Paides toimunud Eesti NSV kalaspordiesivõistlused olid paidelastele edukad. 12 võistkonna hulgas võideti Viljandi järel teine koht. Häid tulemusi saadi ka individuaalarvestuses: vabariigi meistriks tuli Kalju Hints, heitetehnikas oli esimene Ivan Seliverstov, kaugusviskes sai parima tagajärje Peet Kaljuste.

15. septembrist alates on kalapüük keelatud forellijõgedel. Paide rajoonis kuuluvad keelu alla järgmised jõed: Preedi jõgi kuni Rõhu sillani (allavoolu), Allika jõgi, Oostriku jõgi, Välingi jõgi, Seinapalu jõgi Koigi kanalini ja Vodja jõgi kuni Mündi sillani.

R. Allpere, Paide Kalaspordiklubi esimees

Püük kunstliblikaga

Säde, 12. juuni 1960

Kunstliblikaga kalapüük on väga huvitav. Õhust ahmivad lisatoitu peamiselt vääriskalad nagu jõeforell, vikerhõrnas ja ärn (harjus).

Neid kalu kohtame selgeveelistes ning kiirevoolulistes jõgedes ja ojades, samuti leidub „õhutoidulisi“ kalu karplaste (viidikas, säinas, teib, turb, särg jt.) sugukonnas. Neile „maitseb“ kunstliblikas päris hästi.

Kuidas valmistada kunstliblikat? Terava õngekonksu külge mähitakse peenikese siidniidiga mitmesuguste lindude kaela-, selja- ja tiivasulgi või loomakarvu nii, et õngekonksu külge tekib nagu mingi liblikas. Kunstliblikaid saab osta ka kauplustest, kuid huvitavam on neid valmistada ise. Tavaliselt kasutatakse selge ja vähese veeseisu ning päikesepaistelise ilma puhul kunstliblikat, millel punane värv ja kullatoon on ülekaalus. Pilves ilmaga valime sinise ja hõbedaga putukad. Kunstliblikaga püügiviise on kaks: kuiva ja märja liblikaga. Esimesel juhul püütakse ühe liblikaga, mis ujub veepinnal. „Märgi“ liblikaid asetatakse õngenööri otsa, üksteise järel 2‒5 ja need liiguvad vee pinnakihis.

Neid liblikaid heidetakse umbkaudu kala oletatava asukoha suunas. Veevool haarab ja kannab vette vajunud liblikaid edasi. Korrates liblikate heiteid, sammub noor kalamees ise pärivett kalda ääres. Jõuab kirju putukate rühm peidus oleva kala asukoha lähedale, haarabki ta sageli neist ühe suhu. Üht (kuiva) liblikat heidetakse sinna kohta veepinnale, kus kala end reetis (sulpsatus, veeviirg, lainerõngas jõepinnal). Tähendab, kala on toiduotsingul putukajahil. Sel viisil reedavad endid eriti vääriskalad, nagu jõeforell ja harjus. Kui lendõngega püüdja on avastanud kala asukoha, heidab ta oma värvilise putuka veepinnale umbes 10‒20 cm ülespoole voolu, kus ta märkas liikumist veepinnal. Kui voolus kannab liblika kala asukoha lähedale, haarab ta sööta. Samal momendil tuleb kiiresti ja energiliselt haakida. Kui haakimine jääb hiljaks, tunneb kala ära pettuse, sülitab kohe putuka suust välja ja põgeneb.

Kunstliblikaga ehk lendõngega püügil peab olema kerge ja painduv ritv. Heade heidete sooritamiseks peavad olema nöör ja ritv kooskõlas mõlemad kergemad või raskemad. Hea on, kui ridval on väike rull, millele on keritud tagavaraks parasjagu nööri kala väsitamiseks. Liblika heitmisel vabastatakse enne viset rullilt umbes meeter nööri ja heidetakse siis selja taha, kus nöör tõmbub hetkeks pingule. Samal momendil peab veel mõne meetri nööri lahti kerima ja siis heidetakse sööt piitsataoliselt, sihtides kõrgemale kohast, kuhu putukas tahetakse heita. Juhul, kui liblikas ei lange soovitud kohta, tuleb rullilt nööri juurdetõmbamisega heidet korrata, kuni vajalik kaugus on saavutatud. Siis kukub kunstliblikas kergelt (nagu langeb vigastatud putukas vette), ei plaksata ega hirmuta kala eemale. Toredaist forellihüpetest õhku ongi saanud alguse ja kujunenud välja sportlik kunstliblikaga kalapüük.

H. Isak

Kalasportlaste südametunnistusest

Võitlev Sõna, 9. mai 1964

Lugedes ajalehest „Võitlev Sõna“ sm. A. Hange artiklit „Kalasportlaste südametunnistusest“, nõustusid temaga paljud Tapa kalasportlased, eriti need, kes võtavad kalapüüki spordina, mitte aga enne kudemist ahnelt neelava haugi-marjakala kottiajamisena. Enne kudemist väljapüütud kaladega koos hävitatakse miljonid marjaterad – tulevased kalamaimud. Kalavarud on meil kahjuks liiga kesised, et igal kevadel südametunnistuseta kalameeste poolt säärast hävitustööd lubada. Kui keelata Valgejõel kalapüük näiteks aasta algusest kuni 30. aprillini, mil haugi kudemine on juba lõppenud, siis poleks jõe äärde asja ka mõnedel röövpüüdjatel-ahingumeestel.

Kaladele tuleks anda ka rohkem eluruumi. Ilusast puhta külma veega Valgejõest on alles jäänud vilets mudane oja, mille vesi on Moe Piiritustehase poolt jõkke lastava reovee tõttu kaladele elamiseks ja paljunemiseks peaaegu kõlbmatu. Tuleks koputada Moe Piiritustehase juhtkonna südametunnistusele, et tehas lõpetaks allikaterikka Valgejõe reostamise. Endise elektrijaama tammi kohalt peaks jõe uuesti üles paisutama, siis suudaksid Tapa kalasportlased Valgejõe endised kalarikkused taastada.

E. Velper, kalasportlane