PROBLEEM | Lageraie alternatiivid: püsimetsandus on võimalik, aga lihtne see pole

Harvendusraie on üks hooldusraiete alaliike ning selle eesmärk on midagi hoopis muud kui lageraiel, mis on üks uuendusraietest. Igal erialal on oma oskussõnad ja huvilistel on kasulik neid teada. Tabelis nr 1 on välja toodud erinevad raieliigid ja nende ülesanded.

Lageraie alternatiiv saab olla mõni turberaie liikidest, valikraie või mõnel juhul kujundusraie, kuid mitte ükski hooldusraietest. Lageraiet ei tasu ka segi ajada raadamisega – esimesel juhul on üks eesmärke metsa uuendamine, teisel juhul metsa likvideerimine. Tabelis ongi rohekal taustal need variandid, mida soovi korral saaks omavahel vahetada või kombineerida. Valgel taustal olevatel raietel on aga sootuks teised eesmärgid ja need püsimetsanduse võteteks ei sobi.

Ka püsimetsas võib tekkida tarvidus teha näiteks sanitaarraiet juhul, kui on tekkinud mastaapsem metsakahjustus. Väikemetsaomanik võib rahulikult 20 tihumeetri ulatuses aastas välja raiuda viletsamad või materjalina vajalikud puud, mõtlemata sellele, kuidas seda tegevust ametlikult nimetatakse. Kui aga majandamisel on suurem metsandik, peab kõik vastama metsaseadusele ja siis on vaja teada raiete kohta õigeid sõnu.

Metsas pole midagi püsivat, kõik muutub

Eesti metsateaduse elav legend Eino Laas pakub sõna „püsimetsandus“ asemel välja „jätkukasvatus“ – sest metsas ei ole midagi püsivat. Eeskujuna soovitab ta Soomet, kus looduslikud tingimused on meie omadega sarnased ja teemat kõvasti uuritud. „Kuid metsakasvatuse meetodid ja -viisid peaksid olema ideoloogiliselt sõltumatud ning neid tuleb valida peamiselt kasvukohatingimuste ja peapuuliikide vajaduste kohaselt,“ ütleb ta sissejuhatuseks. „Valitsevat metsamajandusmeetodit kritiseeritakse nii Eestis kui Soomes, kuid alternatiiviks lihtsaid lahendusi ei ole.“

Vanametsa puidu kasutamiseks ja selle ühendamiseks noore metsa kasvatamisega on Laasi sõnul mitmeid viise, olenevalt sellest, milliseid aspekte tähtsustada. Peamised neist on metsakasvatuslik, visuaalne ja maastikuline, ökoloogiline ja elurikkuse ning tehnoloogiline ja ökonoomiline aspekt.

Ökoloogilisest küljest peab Laas oluliseks raielangi suurust, naaberpuistute omadusi, seemne- ja säilikpuid. Vaheldust loob erinevate raieviiside (lage-, veer-, hajali-, häil- ja valikraie) kasutamine. Metsauuenduse saamiseks on oluline raie ühitamine peapuuliigi seemneaastaga.

Valikraie, mida nii meie metsaseaduses kui ka paljude inimeste meelest võib samastada püsimetsandusega, on aegade jooksul tegelikult tähendanud metsast vaid parimate üksikpuude väljaraiet, mis nõrgendab geenifondi, vähendab metsa kasvu ja võib lõpuks viia metsa täieliku lagastamiseni, nagu ütles Soome metsanduse klassik A.K. Cajander aastal 1910.

Valikraiel tuleks seega eristada, kas toimub müügikõlblike puude palgipuuraie või metsakasvatuslik valikraie. Püsimetsanduse viljelemiseks sobib viimane, mis on suunatud nii uuendamisele kui kasvatamisele ning metsa struktuur püsib raiete vahepeal oluliselt muutumatuna. Sellise valikraiega arendatakse ja tagatakse metsa erivanuselisust, see asendab nii hooldus- kui uuendusraiet. Püütakse soodustada metsa looduslikku uuenemist, suurendades valgus- ja kasvuruumi uute taimede tekkeks. Eemaldades puistu suuremaid puid, tehakse ruumi peenematele elujõulistele tulevikupuudele, ühtlasi vabastatakse head seemneandjad ning varutakse ka ülaharvendusega puitu.

Kesk-Euroopa metsi ei saa meie omadega võrrelda

Hardi Tulluse töörühm Eesti Maaülikoolis uurib alates aastast 2011 erinevate projektide raames lageraie alternatiive – turberaiet ja valikraiet.

„Lageraie ei ole olemuselt halb, aga oleneb, kuidas seda teha,“ ütleb ta kokkuvõtvalt. „Valikraied ja püsimetsandus ei ole Põhjamaades võimatud, kuid sellisel majandamisviisil on oma hind, eelkõige enamiku puuliikide uuendusraskused ja metsast puidu varumise kallinemine. Valikraie ja püsimetsa mõiste on metsaseaduses ja metsa majandamise eeskirjas fikseeritud ning piirangutega reguleeritud. Püsimetsanduse kui majandamisviisi ametlikku definitsiooni ei ole, igaüks võib seda loominguliselt tõlgendada.“

Püsimetsandusest rääkides tuuakse sageli eeskujuks Kesk-Euroopa metsi. „Olen püüdnud aru saada, kuidas see teistes maades käib,“ räägib Tullus. „Olen ka Eestis otsinud edulugusid.“

Ta selgitab, et meie hemiboreaalsed metsad on üherindelised, samas kui õige püsimets peaks olema mitmerindeline ning mitmekesise vanuselise ja liigilise struktuuriga. „Kuused suudavad metsa teises rindes kasvada, aga kuusk on meil ka ainuke varjutaluv puuliik, kehvematel kasvukohtadel ta ülarindesse ei jõua. Kesk-Euroopas on terve rida varjutaluvaid puuliike ‒ harilik tamm, harilik pöök, valgepöök, euroopa nulg –, mida saab kasvatada kombineerituna üksteise all ja seejuures metsa hõredana hoides. Meil sellist valikuvõimalust ei ole.“

Tulluse sõnul on meil puude omavaheline konkurents toitainete ja kuivadel kasvukohtadel isegi vee osas nii tugev, et kui suur puu maha raiuda, siis neelavad vabanenud kasvuressursi naabrid ja uutele tulijatele ei jää midagi. „Tuleb teha lagedaks suur ring, kuhu allesjäävate puude juured ei ulatu. Vaid siis hakkab keskel kasvama lehtpuu-uuendus ja ka häilu keskel tärganud või sinna istutatud okaspuu jääb ellu. Juurestiku ulatuse raadius keskealises ja vanas metsas on umbes 6‒8 meetrit. Seetõttu ei piisa ka väikesest, seadusega lubatud valikraie häilust, et seal hakkaksid kasvama uued puud. Selleks et uutele puudele jätkuks mullas toitaineid ja vett, tuleks vana metsa täius viia 20 protsendini. Võime seda nimetada ka rohkearvuliseks säilikpuude jätmiseks.“

„Väikeomanikel peaks olema kindlasti õigus püsimetsandusega tegelda ja hea oleks, kui ka metsakonsulent oskaks soovitada, kuidas saab natuke puitu metsast ära võtta, samas kuhugi midagi istutada ja nii edasi,“ jätkab Tullus. „See oleks hea alternatiiv lageraiele. Viimasel juhul saaks väikemetsaomanik kasutada enda omandit suuremas mahus ainult üks kord elu jooksul. Abiks on metsaseaduse punkt, mis lubab raiuda kinnisasja kohta 20 tihumeetrit puitu ilma metsateatist esitamata ja raieviisi määramata. Seda puidukogust ei pea raiuma ühtlaselt üle metsa, võib tugevalt harvendada väikest ala või teha metsa häilu, et seal saaksid kasvama hakata uued puud.“

Praegu on teadlastel käsil projekt „Turberaie, valikraie ja püsimetsanduse näidiskatsealade võrgustik ning juhend“. Üks näidisala ja teaduskatse on Kastre valla keskuses männikus, Kurepalus. Seal kasutati aegjärkset raiet, praeguseks on tehtud kaks raiejärku ning viimati jäeti tiheduseks 60 vanametsa puud hektari kohta „See on piisavalt hõre, et tekiks ja areneks elujõuline männiuuendus, kindlasti tuleb teha uuenduse hooldust valgustusraie põhimõttel,“ selgitab Tullus. „Võib ka juurde istutada, viljakal kasvukohal isegi tammesid. Harvendades tekkinud uuendust korduvalt, näiteks 10-aastaste vahedega, saame loodetavasti 100 aasta jooksul üle minna püsimetsale, kus kasvavad erineva vanuse ja suurusega puud.“

See on ka hea näide asjaolust, et püsimetsa ei saa rajada kiiresti. Kui kaua see aega võtab, sõltub metsa eelnevast olukorrast ning palju leidub ka neid metsi, kus see polegi võimalik. Näiteks puhtkuusiku tugeval harvendamisel võib olla kindel, et tuul lükkab allesjäetud puud varsti ümber. Kiiremini saab püsimetsa suunas liikuda metsas, mis juba ongi mingil põhjusel mitmekesise struktuuriga ning koosneb erivanuselistest puudest ‒ näiteks aeglaselt metsastunud puisniidud või teede ja hoonetega liigendatud rekreatiivsed parkmetsad.

Tulluse sõnul on Eestis piirkondi, kus keskmise boniteediga männikute uuenemine püsimetsana on täitsa lootustandvalt korda läinud. Üks selline ala on Pärnumaal Uulu-Surju metsandik, kus juba 100 aasta vältel on erinevate raieviiside nimetuste all lageraiet välditud ja tänapäeva mõistes püsimetsandust katsetatud. Seal ongi saadud mitmekesise struktuuriga männikud, kuid ikkagi näeme, et vana metsa puude mõju all kasvavad uued männid tunduvalt aeglasemalt kui lageraiejärgses männikus.

Lageraiel ei pea ju sugugi kõike puhtaks raiuma

RMK peametsaülem Andres Sepal on samasugune kogemus. Alati pole kasvukohatüüp näitaja, pigem sõltub metsa uuenemise edukus püsimetsas piirkonnast. „Mina olen Põlvamaal kaua töötanud ja oskan seal kandis nimetada alasid, kus turberaie on tulemuslik. Selliseid piirkondi ülemäära palju ei ole,“ ütleb ta.

Sepp leiab, et kasutatava raieliigi nimetusest tähtsam on tulemus – püsimetsana majandamisel on eelduseks, et majandamise tulemusel oleksid mingil alal olemas nii noored, keskealised kui ka vanad puud. „Arvuliselt peaks noori olema enim ja vanu puid kõige vähem,“ avab ta oma mõtet. „Selline jaotus tagab, et pidevalt on alal midagi peale kasvamas.“

Valikraie metsakasvatuslik mõte on Sepa sõnul selles, et kui on kujunenud mitmevanuseline ja -rindeline puistu, ei oleks seal vaja teha uuendustöid, samas aga saaks vanemat metsa jupikaupa välja lõigata. „Kui aga mets juhtub olema üherindeline, on valida vaid seda, kui palju vanu puid korraga välja raiuda,“ selgitab metsaülem. „Püsimetsana majandamiseks tuleks hakata kujundama juba nooremaid metsi ning eraldisest suuremal pinnal. Paljud meie metsaeraldised on kujunenud üheliigiliseks ja ühevanuseliseks.“

„Kui on võimalik turberaietega metsa uuendada, siis me seda KAH-aladel ka teeme,“ räägib Sepp. „Kahjuks on turberaie liikidest aegjärkne raie tulemuslik vaid liivadel kasvavates, hõredates väheviljakates männikutes, kus on piisavalt valgust ja juured omavahel toitainete pärast ei konkureeri. Seal hakkab uuendus tulema. Veer- ja häilraie puhul on sisuliselt tegu väikeste lageraiete tegemisega.“

Andres Sepp on jõudnud tõdemusele, et lageraie annab kõige vabamad käed metsas teistsuguseid otsuseid teha. „Lageraiel ei ole piiranguid, kui palju me peame puid püsti jätma,“ selgitab ta. „Säilikpuude osas ei tohi raiealale jätta teatud arvust vähem puid, aga ülespoole ei ole ühtegi piirangut. Saame säilitada nii palju puid, kui soovime, lisaks mängida raiealade piiridega – kõik see on võimalik lageraie puhul. Aga turbe- ja valikraiel on väga täpselt ette kirjutatud allesjääva puistu tihedused-hõredused ja muud tingimused.“

„Alternatiiv tänasele lageraiele on lageraie, mis on planeeritud ja läbi viidud loominguliselt – raiutav ala olemasolevasse maastikupilti sobitatud, välditud suurte lagedana paistvate alade teke ning raiealal leidub vajalikul määral ilma vanade puudeta pinda, millel uued puukesed on suutelised suureks kasvama,“ võtab Sepp oma mõtted kokku.

Alati pole peamine eesmärk puit metsast kätte saada

Eestimaa Looduse Fondi välja antud raamat „Teejuht püsimetsandusse“ koondab erinevate uurijate soovitusi nii meilt kui mujalt. Püsimetsandust määratletakse kui metsa valikraietega majandamise viisi, kus kasvatatakse kasvukohale omaseid puuliike, metsamaad üldjuhul ei kuivendata ega kasutata muid intensiivseid võtteid ning hoitakse järjepidevalt kõrgmetsa.

Puit ei pruugi olla metsakasutaja peamine eesmärk. Selleks võib olla näiteks erivanuselise puistu kujundamine, mis teenib omakorda teisigi eesmärke (kultuurilisi, looduskaitselisi, rekreatiivseid), mille tarvis on püsimetsandus lageraiepõhise majandamisviisiga võrreldes tavaliselt eelistatum.

Soovitatakse metsamaastiku planeerimist, mis aitab hoida ja kasutada erinevaid metsa hüvesid optimaalselt, näiteks majandada metsa seal, kus see on kõige tulusam ning jätta ruumi looduslikule arengule just kõige elustikurikkamates paikades. Alustuseks tuleks panna paika metsaga tegelemise eesmärgid ning analüüsida, kuidas metsade majandamine üht või teist väärtust mõjutaks.

Tuuakse välja asjaolu, et tavapärane metsakorraldus ja -takseerimine püsimetsas ei tööta. Raievanus ja puistu täius puuduvad, nende mõistete asemel kirjeldatakse puid läbimõõdu ja puistut rinnaspindala abil. Ei saa eristada ka erinevaid vanuseklasse, näiteks noorendikke ja küpseid metsi. Õigete majandamisotsuste tegemiseks on väga oluline jälgida, et puistusisene mitmekesisus oleks kirjeldatud piisavalt täpselt, näiteks tasub joonistada puistu jämedusjaotus.

Püsimetsanduses ei kasutata turbe- ega lageraiet, vaid ainult valikraiet. Viimane hõlmab endas raiumist nii üksikpuude kaupa kui ka väikeste häiludena, mille läbimõõt on umbes võrdne puistu kõrgusega. Sellise määratluse aluseks on Eesti metsaseadus.

Valikraie jäljendab looduslikes metsades kõige sagedamini esinevaid häiringuid – tuule, lume ja jää, putukate, patogeenide, suurte loomade ning maapinnapõlengute põhjustatud üksikute puude või puutukkade väljalangemist. Liigilise koosseisu kujundamisel sobivad eeskujuks vastava kasvukoha põlismetsad.

Raiel ei tohi võtta ainult väärtuslikumaid puid, vaid pigem just kehvemaid – nii kasvab puistu väärtus iga korraga. Puistu vaadatakse iga 5‒10 aasta tagant üle ning raiutakse just neid puid ja sellistest kohtadest, kus see on metsakasvatuslikult kõige otstarbekam. Valikraie paigutusi on kolme tüüpi ‒ raiutakse üksikute puude kaupa ülepinnaliselt puistut hõrendades; raiutakse puid rühmakaupa, tekitades häile või raiutakse tulevikupuude ümbert. Nii looduse hoidmiseks kui ka seaduse järgimiseks ei raiuta üht osa ülarinde puudest kunagi, vaid jäetakse säilikpuudeks.

Püsimetsa kujundamiseks suurendatakse puistu erivanuselisust ja -liigilisust ning püütakse ökosüsteemi üldiselt looduslikumaks ja elurikkamaks muuta. Üleminekujärk võib kesta kuni sadakond aastat.

Näiteks üheealise küpse kuusiku jaoks võiks üleminek alata aegjärkse raiega, kus jäetakse kasvama väiksemad puud, lisaks veel ka kitsama võraga ja seega hilisemal langetamisel teisi vähem lõhkuvad puud. Sellele järgneks ülarinde eemaldamine kahes etapis ‒ 15 ja 30 aasta pärast ‒ ning lõpuks tüüpiline erivanuselise puistu majandamine.

Tormihellad on küpse metsa hõrendamise teel püsimetsaks kujundatavad puistud, mitte aga klassikalise erivanuselise ja -liigilise struktuuri saavutanud püsimetsad. Tuulemurru ohtu saab vähendada, valides välja kõige tuulekindlamad puud. Oluline on mitte raiuda sisse tuulekoridore ega liiga suuri häile.

Valikraiet tehakse harilikult käsitsi, kuid samuti sobivad väiksemad harvesterid. Eeliseks on võimalus lükata puud langema valitud suunda.

Praktik eelistab sae ja harvesteri koostööd

Taavi Ehrpais on Vardi Metsaühistu juht ja tal on ka oma peremets. See tähendab, et metsas töötab ta iga päev ja kogemusi on palju.

Mitmekesistes ja liigirikastes metsades Raplamaal on kohti, kus ta majandab püsimetsa ilmeliselt, st üle hektari suuruseid lanke teeb ainult sanitaarsel põhjusel. „Kui metsa kasvatada juba noorest peast gruppide ja häilude meetodil, siis annab see tulevikus häid võimalusi suurte lagedate alade vältimiseks.“

Kuigi suur osa ajast kulub teiste tööde ülevaatamisele ning planeerimisele, tunnistab Ehrpais, et väga vähe on neid päevi, mil ta ise saagi käima ei pane. „Talvel on mul kettsaag ja suvel võsasaag alati kaasas,“ kirjeldab ta. “Sügise jooksul jõuan võsakaga üle

käia pea 10 hektarit kultuure. Ikka neid väikseid alasid, kus töömehel päris päeva ei kulu. Talveperioodil käib töö koos harvesteriga. Kui uuenenud aladelt suuri puid välja langetada, siis saab nii mõnegi metsaserva loodusliku uuenduse kenasti säästa. Samuti saab harvendusraietel teist rinnet oluliselt tihedamaks jätta, kui veidi harvesterile saega kaasa aidata. „Kui üldse rääkida püsimetsanduse võimalikusest, siis seda saab teha ainult sae ja harvesteriga koostöös.“

Kirjandus

Kartau, M (2022, ilmumisel). „Erametsaliit 30“.

Kartau, M. Maaleht (03.11.2020). „RMK nõukogu värske liikmekandidaat Hardi Tullus: kaasamisel on võtmeküsimus, et osaleks ka kohalik omavalitsus“.

Kartau, M. Maaleht (20.04.2021). INTERVJUU metsaülem Andres Sepaga. „RMK avaldas kaasamisel tulnud ettepanekud koos esitajate nimedega“.

Kartau, M. Maaleht (30.01.2020). „Metsaülem Andres Sepp, kas RMK rüüstab meie kõigi metsa?“

Kartau, M. Maaleht (27.01.2022) METSAKOOL | „Mis vahe on raadamisel ja lageraiel?“

Kartau, M. Maaleht (26.03.2021). SUUR LUGU | „Lageraie kodumetsas ei meeldi? Teadlased pakuvad lahenduse“.

Laas, E. (2022, käsikirjaline). „Metsa järgulise majandamise ja jätkukasvatuse raietest“.

Laas, E., Uri, V., Valgepea, M. (2012). „Metsamajanduse alused“.

Remm, L., Kuresoo, L., Rünkla, M. (2020) „Teejuht püsimetsandusse“.

Metsa majandamise eeskiri (RT I, 06.04.2021,8).

Metsaseadus (RT I, 04.01.2021, 10).

Tullus, H. (2019). „Lageraie alternatiivid. Püsimetsanduse võimalused“ (ettekanne)

Keskkonnaagentuur (2019). „Statistiline mets: 20 aastat statistilist metsainventeerimist Eestis“.

Keskkonnaagentuur (2020). Aastaraamat „Mets 2019“.