Räägi meile oma elu kalast!

Nüüd läheb käima jutuvõistlus, mis kestab aasta lõpuni.

Teemaks on „Elu kala” ja kõik sellega seonduv. Saada meile lugu sellest, kuidas said kätte oma rekordkala või vastupidi, kuidas elu kala võitis ja ära läks. Kui nägid, kuidas kaaslane oma elu kala sai ja see sulle võimsat emotsiooni pakkus, pane ka see kirja ja saada meile.

Aga et mitte liigselt tingimustesse kinni kiiluda, võid saata ka oma elu kala pildi. Kala suurusest olulisem on emotsioon, mis meile pildist peegeldub. See, mille pärast me kalal käime. Tühipalja saagi pärast me ju ometi kalale ei lähe?

TEEME OTSA LAHTI. Väike meenutus kümmekonna aasta tagant.

Püüdsin väikesel järvekesel Kilingi-Nõmme lähedal latikat. Kala mõõt polnud kiita, ent lõpuks hakkas õnge otsa kala, kes väljatoomisel näis olevat nii kilo ligi. Igal juhul tundus, et on päeva esimene kord, kus kahva vaja läheb.

Hoidsin ühe käega ritva üleval ja latikat endast umbes kolme meetri kaugusel, kala üsna veepinna ligi. Teise käega kobasin enda kõrvalt kahva. Ja siis ... Sekundi vältel nägin, kuidas vesi kahte lehte läks, kui miski ujus latika poole. Meetri kaugusel kalast ilmus veepinnale haugi selg, kui ta tõmbas ennast kõverasse ja sukeldus latika järele. Liialdamata, selg oli jäme kui täismehe reis. Ja siis läks mu rulliõnge ritv nii looka, nagu see pole iial enne ega pärast seda olnud.

Mõned sekundid oli haug õnge otsas, haaranud latika lapiti lõugade vahele. Sidur isegi kärises veidi, aga mõni hetk hiljem kerisin sisse tühja tamiilijupi.

Loomulikult käisin pärast seda vahejuhtumit samal lombil tuima järjekindlusega lanti loopimas. Tulemuseks vaid tühjad pihud.

Aga emotsioon vahejuhtumist oli ikkagi võimas. Vähemalt on, mida meenutada.