Foto: Shutterstock
Mari Kartau, Maalehe ajakirjanik 10. september 2022 06:00

30 aasta juubelit tähistava Eesti Erametsaliidu põhitegevuseks peaks olema metsaomanike ühistegevuse edendamine, aga praeguseks on kujunenud olukord, kus tuleb tegelda hoopis võitlemisega metsaomanike õiguse eest oma metsa majandada.

Meie vestlusringis arutlevad erametsandustegelased, kuidas on juhtunud nii, et varem olid metsamees ja looduskaitsja praktiliselt sünonüümid, nüüd aga on juba aastaid käimas nendevaheline „metsasõda”.

Jaanus Aun Aastast 2000 Erametsaliidu juhatuse liige, 2002–2006 esimees. Praegu Erametsaliidu tegevjuht. Enne seda juhtis 13 aastat Erametsakeskust.

Foto: Erametsaliit

Jaanus Aun: Paraku võtab looduskaitsepiirangute teemaga tegelemine tõesti enamiku Eesti Erametsaliidu ajast. Põhjuseks on inimese kaugenemine loodusressursside kasutamisest ja arusaama ahenemine sellest, kust leib lauale tuleb. Elu on heaks läinud, kuid ei mõisteta selle põhjuseid.

Aira Toss Erametsaliidu juhatuse liige 2004–2008, juhatuse esimees 2013–2015. Hiiumaa Metsaseltsi juhatuse esimees.

Foto: Erametsaliit

Aira Toss: Linnastumise tõttu puutuvad inimesed loodusega igapäevaselt järjest vähem kokku ega näe seal toimuvaid pidevaid muutusi, mistõttu tekib ettekujutus, et loodust on võimalik mingis ajahetkes konserveerida.

Ando EelmaaAastast 2004 Erametsaliidu juhatuse liige, esimees 2008–2012 ja alates 2019 tänaseni.

Foto: Erametsaliit

Ando Eelmaa: Meie suhtumist loodusesse on palju muutnud ka digitaliseerumine. Järjest vähem on inimestel päriseluga sidet ja kui ongi, siis lubatakse endale ainult häid emotsioone ja negatiivseid tõrjutakse.

Eestis tegelevad päriselt loodusega metsamajandajad ja põllumehed. Need elualad on marginaliseeritud, nende hääl ei kosta, neid ei usuta. Grillida on hea, aga sigade tapmist ei taha keegi näha ega seda tööd teha. Sarnane on suhe metsaga toimetamisse, sellega tegelejaid on väga lihtne stigmatiseerida

Jaanus Aun: Lageraielank on üks väheseid inimese ökojalajälgi, mida Eestis on näha. Seda, et kusagil Aasias on kaevanduste pärast suured maa-alad rikutud, me aktsepteerime, sest need on silma alt ära.

Ando Eelmaa: Kuna oleme osa loodusest, siis meil on jalajälg. Isegi siis, kui oleme selle teinud virtuaalseks. Selleks, et mina saaksin elada, peab keegi teine eluslooduses surema, olgu viirus, puu, lind või loom. Ja seda ei seosta inimesed omavahel.

Toomas Lemming Erametsaliidu tegevdirektor 1995–2003. Alates aastast 2000 Ambla Metsaühistu esimees.

Foto: Erametsaliit

Toomas Lemming: Praegu on ka riigimetsa süsteemis vahetult metsaga suhtlevaid inimesi mitu korda varasemast vähem. 1987. aastal oli Eestis 213 metskonda ja neis töötas ligemale 2000 metsavahti ning mitusada metsnikku, abimetsaülemat ja metsaülemat, lisaks kolhooside ja sovhooside omad. Kõigil neil oli metsaga vahetu suhe ‒ nad teadsid, milliseid loodusväärtusi nende metsades leidub ja hoidsid neid.

Andres Talijärv Erametsaliidu tegevjuht 2018–2021. Pidanud metskonnas metsaülema ametit, olnud metsamajandi peametsaülem, Metsaameti peadirektor, keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja, Eesti Metsatööstuse Liidu tegevdirektor, keskkonnaministeeriumi asekantsler ja kantsler.

Foto: Erametsaliit

Andres Talijärv: Metsameeste roll looduskaitse vundamendi ladumisel oli suur, kõik metskonnad tegelesid nii metsa majandamise kui ka looduskaitsega. Minustki sai metsamees tänu sellele, et poisikesena jõlkusin isaga looduskaitse seltsis kaasas.

Looduskaitse laiemas mõistes on ju hoolitseda selle eest, et loodus säiliks. Me ei taha, et metsa ehitatakse maju, maantee sinna peale laieneks või karjäär tehtaks, kui see ei ole just väga vajalik. Tahame, et metsapõlved oleksid samas kohas pikema perioodi vältel.

Kalle Põld Töötanud põllumajandusministeeriumi regionaalpoliitika büroo juhatajana, kelle ülesanneteks oli kõik erametsandusega seonduv. Erametsaliidu juhatuse liige 1994–2000, esimees 1996–1997. 1999 osales Erametsakeskuse asutamises ja oli ka selle juhataja. 2009 osales Keskühistu Eramets asutamises, on praegu selle juhatuse liige. Organiseeris Tallinna Metsaomanike Seltsi ja Arved Viirlaiu Põhja-Eesti Metsaühistu, kus töötab tänini.

Foto: Erametsaliit

Kalle Põld: Meie põlvkonna metsamehi õpetati metsa kasvatama raiete abil ning selleks tuli aru saada metsabioloogiast ja eluringist. Selle põlvkonna töö vilju me täna naudime. Meil on vaja hoida mitmekesisust ja looduslikkust, aga kust see tekkis? Varasemate metsakasvatajate põlvkondade töö tulemusena. Me olime ka sisult rohelised, mitte ainult mundri poolest.

Aira Toss: Looduse kaitsmine algab looduse tundmisest. Selle seltskonna puhul, kes praegu end valjuhäälselt looduskaitsjateks nimetavad, hakkab sageli silma, et nad ei ole juba põhikooli bioloogiatundides teadmisi omandanud.

Priit Põllumäe Erametsaliidu tegevjuht 2012–2014. Keskühistu Eramets tegevjuht. Töötanud ka Eesti Maaülikoolis ja keskkonnaministeeriumis.

Foto: Erametsaliit

Priit Põllumäe: Nii-öelda metsakonflikti osas ma viskaksin palli hariduse kapsaaeda. Metsanduse õppekavad baseeruvad ökoloogilistel alustel, samas sisaldavad need ka majandust ehk valdkonda õpitakse tundma laiapõhjaliselt, suudetakse näha suuremat ühiskond-keskkond pilti.

Seevastu on alates 2000. aastatest lisandunud väga palju keskkonnakaitse erialasid ja õppekavasid, mis tihti jäävad kitsalt oma distsipliini piiresse. Kolmeaastase bakalaureuseõpingu jooksul on näiteks Tartu Ülikooli bioloogia ja elustiku kaitse õppekavas majandusteaduse alused üksnes valikaine.

Taavi Ehrpais. Aastast 2002 Erametsaliidu juhatuse liige, esimees 2012–2013. Vardi Metsaühistu juhatuse esimees.

Foto: Erakogu

Taavi Ehrpais: Meil on liiga palju inimesi, kes elatuvad looduskaitsest ja neid koolitatakse riigi tellimusel veel suurtes kogustes juurde. Palju efektiivsem oleks suunata see raha maaomanike motiveerimiseks looduskaitsega tegelema.

Mikk Link Erametsaliidu juhatuse esimees 2016–2019. Läänemaa Metsaühistu asutaja ja juht.

Foto: Erametsaliit

Mikk Link: Metsandus on kogu aeg sarnaselt toiminud, mitte midagi erilist ei ole muutunud ka looduses. Kui olin Erametsaliidus tööl, siis olin selle mulli keskel ning kogu aeg käis ebameeldiv põrgatamine leheveergudel ja koosolekutel.

Nüüd, mil olen eemal olnud, ei tunneta ma absoluutselt mingit konflikti. Aga seal mulli sees käib ilmselt edasi võitlus nähtamatu vaenlasega. Loomulikult peavad kõik loodusest hoolima, aga metsandusega peab ka tegelema.

Andres Talijärv: Kui hakati jõuliselt metsamajandamist halvustama, siis tekkis metsameestel kaitsereaktsioon ning ei osatud kohe oma eesmärke kõige paremini selgitada.

Kalle Põld: Lisaks sellele on ilmunud tegelased ja liikumised, kes on õppinud Euroopast raha küsima. Selleks tuleb paanikat külvata ja näidata, et Eesti metsandus on täiesti hukas. Mida suurem kisa, seda rohkem raha.

Ants Erik Aastast 2011 Erametsaliidu juhatuse liige, esimees 2015–2017.

Foto: Erametsaliit

Ants Erik: Mitmesuguseid sekte tekib aina enam tänu sotsiaalmeediale. Vanasti oli väga raske artiklit meediasse saada. Täna riputad midagi üles, juba see levib, siis mõni ajakirjanik teeb sellest loo ...

Andres Talijärv: Oleme kogu aeg selles süsteemis toimetanud. Meie ilma looduseta ei saa, loodus meieta saab. Me ei ole enam barbarid, nagu 5000 aastat tagasi, et tegime ühe platsi lagedaks, siis kolisime järgmisele ja hakkasime seal elama. Tarkus, mis me oleme aegade jooksul välja mõelnud ja rakendanud loodus- ja keskkonnakaitses, aitab meil siin edasi toimetada.

Ants Erik: „Metsasõja” käigus on maaomanik tehtud ühiskonna silmis vaenlaseks, rahaahneks kapitalistiks, harvesterikummardajaks. Äärmuslikud looduskaitsjaid lasevad end ära kasutada neil, kelle eesmärk on lõhestada ühiskonda ja piirata Euroopal oma ressursside kasutamist. Lisaks valab õli tulle ka Keskkonnaamet, kes on tekitanud omanikele tohutult probleeme.

Ando Eelmaa: Demokraatlikus riigis on muidugi arvamuste vabadus, aga riigil peab olema ka plaan. Riigil on olnud kommunikatsioon laiemalt loodushoius, aga „metsasõjas” täiesti puudunud. Tühja kohta praegusel sotsiaalmeedia ajastul ei teki, selle ruumi täidavad teised.

Soomes ja Rootsis on aastakümneid selle teemaga riiklikult süvitsi tegeletud, seal ei lähe vaidlused nii inetuks ja rumalaks. Muidugi on alati inimesi, kes ei usu, aga riik on jätnud esitamata selge sõnum, mis on tegelik seis ja kuhu me peaksime jõudma.

Ants Erik: Poliitikute hääled on linnas. Neid ei huvita, kui rohepööre käib maaelu arvelt. Kõik saavad aru, et on vaja õpetajatel ja päästetöötajatel palka tõsta, suurendada kaitseinvesteeringuid. Aga mida sina tahad, maaomanik? Me hoopiski võtame sult maa ära!

Jaak Herodes Erametsaliidu juhatuse esimees 2000–2002. Olnud riigikogu liige, Rapla abimaavanem, Käru vallavanem. Kuulunud mitmetesse omanike ja maaelu ühendustesse.

Foto: Erametsaliit

Jaak Herodes: Ma ei näe mitte ühtegi sellist kohta, kus omanik saaks teha midagi paremini sellest, mida ta teeb praegu looduse eest hoolitsedes. Meie üle 100 000 metsaomanikust on suurem osa väga loodushoidlikud.

Kui metsas elab kuskil kotkas või mõni teine haruldane liik, on see omanikule väga suur asi, ta hoiab seda. Mul on ka kaks sellist kohta metsas. Ma ise näitasin need ette ja mingi väikese raha riik maksab, aga mulle pole see tähtis. Tähtis on, et keegi teine ei hakkaks selle tüki pärast muretsema.

Ja ma olen aru saanud, et looduskaitsjad on rohkem riigimetsa majandajate kallal.

Ants Erik: Riigiga on hea vaielda, sest isegi kui sa kohtus kaotad, ei saa riik sinult oma kohtukulusid välja nõuda. Kui sa hakkad eraomanikuga vaidlema ja kaotad, maksad võitja kohtukulud ka kinni.

Jaak Herodes: Riigimets on võtnud palju alasid looduskaitse alla ja see on normaalne, et nad seal teatud määral majandavad. Ma ei arva, et kõik mahakukkumise äärel puud peavad metsas mädanema ja süsinikku emiteerima.

Toomas Lemming: Erametsanduses toimetavad järjest jõulisemalt metsafirmad, kelle peamiseks huviks on võimalikult suure tulu teenimine. Peremetsa omanikega tõesti suuri looduskaitselisi probleeme ei ole, sest nad on üldjuhul ikka huvitatud sellest, et nende elukeskkond oleks võimalikult hea ja säiliks looduslik mitmekesisus.

Seega on kõige suuremaks probleemiks tasakaalu leidmine majanduslike huvide ja ühiskonna üldiste huvide vahel. Looduslik metsade mitmekesisus säilib oluliselt paremini, kui metsadel on võimalikult palju erinevaid kodanikest omanikke.

Jaan Leetsar Üks Talumetsaliidu, praeguse Erametsaliidu asutajatest 1992. Metsaomanike ühistegevust toetanud põllumajandusminister 1992–1994. Olnud aktiivne erinevates maaelu ühistegevuse organisatsioonides.

Foto: Erametsaliit

Jaan Leetsar: Olen nõus nendega, kes leiavad, et metsa raiutakse täna ülearu palju. Meenub minister Heino Tederi ütlus, kui Eesti toonane metsatööstus puitu massiliselt Karjalast sisse vedas: „Jätame Eesti metsa talumajanduse taastamiseks – seda läheb meil endil vaja.” Prohvetlikud sõnad olid. Mis me nüüd teeme? Leian, et midagi on väga valesti!

Jaak Herodes: Kui Erametsaliit oleks talumetsaomanike liit, siis ehk oleks neid vaidlusi liidu tasandil palju vähem, sest metsamajandamine oleks palju väiksema mahuga. Kõik suures mahus asjad tunduvad hirmutavad ja tekitavad protesti.

Taavi Ehrpais: Ühistu juhina olen veendunud, et parim metsaomanik on oma metsa lähedal elav erametsaomanik. Peame endale tunnistama, et metsamajandajate laiemas ringis on teatud hulk põrsaid, kes rikuvad meie mainet. Olgu selleks ebamõistlikult suured raiepindalad või raiete kvaliteet. Eriti häirib, kui seda tehakse avalike teede ääres.

Tänapäeva inimene kardab metsa ja kujundab enda hinnangud selle järgi, mida näeb autoaknast. Ma peame sellele mõtlema, kui raieid planeerime. Õigesti loodusesse sobitatud lageraielank koos säilik- ja seemnepuudega on väga ilus.

Foto: Joosep Raide

Ants Erik: Majandamata jäänud metsad on siiski täna meie suur mure ja me peame suurema raiemahu üle elama. Ja uskuge mind, kümne aasta pärast ei mäleta seda raiet keegi, sest tekkinud on korralik uuendus ja vahepeal on käidud seal usinasti marju korjamas. Iga asja lõpp on millegi uue algus. Ka lageraielank annab uue elu tuhandetele liikidele, kes vanas metsas ei ela. Kõik on tasakaalus.

Aira Toss: Erametsaliit on aastakümneid seisnud selle eest, et looduskaitselised piirangud ei tohi demokraatlikus ühiskonnas olla vaid erametsaomanike kanda. Ega selle vastu olnud poliitikud ka tollal, aga sõnad ja teod ei läinud kokku. Ümberjagatav raha sai eelarves muudel ridadel enne otsa, kui looduskaitseliste piirangute kompenseerimiseni jõuti.

Jaanus Aun: Loodushoiupaketis on kolm asja, mida me räägime igal kohtumisel riigi esindajatega. Esiteks, et hüvitise määrad tuleb saada õiglaseks, need on ajale jalgu jäänud.

Foto: Joosep Raide

Ants Erik: Praegu on indiviidile pandud ühiskonna või riigi ülesanne. 30 aastat on kõiki neid looduskaitsepiiranguid kandnud maaomanik, ometi ei ole neid liike ja elupaiku ainult talle vaja.

Normaalne oleks, et ökohüvest on 5‒10% omaniku õlul ja ülejäänu kannab ühiskond ehk riik. Tänane seis on suurusjärgus 60% omaniku, 35% riigi kanda ja erasektori panus otse on 5%. Selle asemel, et asi korda teha, hiilib metsandusse läbi looduskaitse populistlik sotsialism, nõukaajast üle tulnud hoiak, et kõik oleks justkui ühisomand.

Jaanus Aun: Teine läbiv teema poliitikutega kohtumistel on maadevahetuse taastamine. Keegi ei plaani mingisugust äri teha nagu vanasti, aga kui inimene tahab selles piirkonnas elada ja metsa edasi majandada, tuleb talle leida kaitse alla läinuga samaväärne riigimets selle omavalitsuse piires.

Kolmandaks, kui omanik ikkagi tahab oma kaitsealuse maa riigile müüa, tuleb selle eest maksta õiglast turuhinda.

Andres Talijärv: Kui tollased looduskaitseinimesed aastal 2004 Natura võrgustiku mõtet metsamajandajatele maha müüsid, rääkisid nad, et seal ei tule rangeid piiranguid nagu sihtkaitsevööndis. Praegu tõlgendatakse seda nii, nagu piiranguvööndis ei tohiks midagi teha. See tolleaegsete juttudega küll kokku ei lähe.

Ants Varblane 1993.‒1999. aastani keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olevas Metsaametis, kus vastutas nii looduskaitse kui erametsandusse puutuva eest, tegi koostööd Erametsaliiduga. Kuni 1993 oli Vormsi metsaülem ja 1999‒2001 vallavanem, asutas seal ka metsaühistu. Erametsaliidu juhatuse liige aastast 2002, tegevjuht 2003 –2012.

Foto: Erametsaliit

Ants Varblane: Piiranguvööndite kohta öeldi tõesti, et kõiki töid, mida seal siiamaani on tehtud, saab jätkata. Sest need alad on väärtuslikuks saanud tänu sellele, et nii on neid seni majandatud.

Kui Euroopa Liitu minek oli juba eesmärgiks võetud, teadsime, et Natura alad tuleb meil eelnevalt määratleda. Metsakaitsealade võrgustik pidi olema selle osa. Siis oli piisavalt tagastamata metsamaid, mida sellesse haarata. Oli teada, et erametsades piirangute seadmine saab tulevikus olema väga keeruline ja kulukas.

Looduskaitsealad läksid Natura aladeks tervikuna, kuid need olid laiali. Metsakaitsealade võrgustikuga püüti luua sidusust ning leida üles kõrge loodusväärtusega metsatüüpe ja nende osi, mida tõesti tasuks kaitsta. Puidu tootmine oli ja on riigimetsa peamine ülesanne, aga selle kõrval nähti väga selgelt ka  keskkonnahoidu.

Foto: Joosep Raide

Toomas Lemming: Nüüdseks on riigimetsandusest üle käinud mitmed karmid reformituuled. Metsakasvatuse ja -järelvalvesüsteemist on kujundatud riigimetsade majandamisüksus, mille peamine ülesanne on riigile rahalise tulu teenimine.

Andres Talijärv: Valikute tegemine käis kameraalselt, sest oli kiire. Otsiti, kus võivad olla vanemad metsaosad ja pandi need kõik korraga kaartidele kirja, et vajalik number täis saada.   

Priit Põllumäe: Vahepeal materdati hirmsasti SMI-d, mille metoodika on rahvusvaheliselt tunnustatud ja millesarnast lähenemist kasutavad väga paljud riigid. Teisalt ei ole keegi põhjalikult uurinud, kuidas käib Natura elupaikade seisundi raporteerimine Euroopa komisjonile.

Juba ammu on viidatud, et see metoodika on kanajalgadel. Isegi osalesin ühel rahvusvahelisel kokkusaamisel, kus tõdeti, et hindamises on liiga palju subjektiivsust ja muid probleeme. Kui motiveeritud on välitööde teostajad näitama elupaigatüüpide seisukorda heana? Tänane looduskaitse masinavärk jääb ju seisma, kui öelda, et kõik on korras, eesmärgid on saavutatud.

Ants Erik: Kes kaitseb meie huve Euroopas? Ülejäänud vana Euroopa on sajandeid loodusressursse kasutanud, metsa ära raadanud ja sellega endale rikkuse loonud. Nüüd on neil häda käes. Meie maal on endiselt igal sammul loodusväärtused. Aga määrused on meil nendega samad, et kui näed mingitki loodusväärtust, peab selle kohe kaitse alla võtma. Kes selle kõik kinni maksab?

Taavi Ehrpais: Me oleme seadusega soovinud metsamajandamisele paremaid positsioone saavutada, aga oleme andnud selle eest liiga palju järele looduskaitsele. Näiteks 2013. aasta metsaseaduse muudatustega saime lageraie pindalaks seitse hektarit ja õiguse diameetri alusel raiuda. Nende seadusemuudatuste eest andsime liiga palju metsi kaitse alla.

Täna on riigimetsast pea 40% kaitse all. See kõik on meie raha, see on ka riigi julgeolek, need on töökohad, see on ressurss, mis jääb kasutamata. Aga mingid inimesed ei saa ikka aru, et kaitsealasid on liiga palju ning endiselt käib põhjuste otsimine, et pindala veelgi suurendada.

Andres Talijärv: Kui mingid liigid või elupaigad on ohus, siis on tõesti vaja kaitsta. Aga lihtsalt igaks juhuks vaadata, mis metsast saab, kui see majandamata jääb, ei ole õige lähenemine.

Ma ei tea, kuidas on tekkinud arusaamine, et metsi majandades midagi ära rikutakse. Metsamajandamise intensiivsus on viimastel aastatel küll suurem olnud, aga läbi sajandite on ju kogu aeg metsi maha võetud ja uued asemele istutatud. Need metsad, mida me täna raiume, olid 60‒70 aastat tagasi raiesmikud või lihtsalt lagedad alad, need on ju kasvatatud ja hooldatud. Ja tänu sellele need ongi sellised, nagu need on.

Jaak Herodes: Varem või hiljem saadakse aru, et mida kiiremini puit kasvab, seda rohkem seob see lämmastikku ja süsihappegaasi. Kui jätame vana metsa kasvama, siis sidumisega sama palju või rohkemgi see emiteerib. Ükskord jõuavad ka looduskaitsjad selleni, et raiuma peab.

Kalle Põld: Metsanduse ja looduskaitse konflikti juured on tegelikult nõukogude ajas. Käis kemplemine keskkonnaministeeriumi ja tollase põllumajandusministeeriumi vahel. Ministeeriumis töötades nägin ideaalina maaeluministeeriumit, mille alla kuuluks ka metsandus. Paraku ei tahtnud keskkonnaministeerium tollal kuidagi metsandust ära anda.

Täna on metsandus nii Keskkonnaametis kui ka -ministeeriumis liiga „õhukeseks” jäänud. Kui üks ministeerium seisaks puhtalt metsanduse ja teine keskkonna eest, siis konflikti puhul lahendataks see valitsuse tasandil poliitilise otsusena. See oleks riigi juhtimise seisukohalt õige.

Andres Talijärv: Tänane looduskaitse rajaneb keelamisel. Tegelikult peaks olema vastupidi, orienteeruda tuleks koostööle maaomanikega ja keelata vaid seda, mida ei ole nii võimalik saavutada.

Taavi Ehrpais: Suurim viga looduskaitses on see, et omanikul ei lubata metsa vanaks kasvatada. Nagu raiumata jätad, tuleb sinna vääriselupaik või mis iganes muu kaitseala. Metsaomanikku mitte ei premeerita jätkusuutliku metsamajandamise eest, vaid karistatakse.

Ants Varblane: Vääriselupaikade (VEP) algne mõte seisnes selles, et anda metsaomanikele vahend ja võimalus oma metsas elurikkust hoida või suurendada. Soomes ja Rootsis olid võtmebiotoopide projektid just käivitunud ja meie kasutasime metoodika koostamisel sealseid kogemusi. Kahjuks muutus kõik seoses VEP-i mõiste seadusraamistikku sobitamisega ja EL Loodusdirektiivi kaitset vajavate metsaelupaigatüüpidega sidumisega.

Jaanus Aun: Selline kaitseinstrument nagu VEP on mulle väga meeldinud. Seal on leping maaomaniku ja riigi vahel, mida on kasutatud juba 20 aastat.

Riik on selles protsessis teinud paraku küll kõik võimaliku, et asi ära rikkuda. Alguses ei olnud lepingutasule tulumaksu, pärast pandi see peale, siis ei sõlmitud mitu aastat ühtegi lepingut. Sellegipoolest suutsime 20 aastat tagasi lepingulise looduskaitseinstrumendi kasutusele võtta. Miks me muudes looduskaitseküsimustes seda ei suuda?

Ando Eelmaa: Ajalooliselt on välja kujunenud, et looduskaitsel on justkui vägi ja õigus iseeneses, see ei pea end tõestama ega tõendama. Kui on looduskaitselised eesmärgid, peab kõik muu taanduma.

Ants Erik: Keskkonnaametis on ametnikke, kes tõlgendavad Euroopa seadusi nii, nagu nende maailmapilti sobib. Ametnik ei tohi teha poliitikat ja ellu viia oma isiklikku ideoloogiat, aga meie poliitikud lasevad sellel rahumeeli sündida, õnneks siiski veel mingi piirini.

Keskkonnaameti haldusmenetlused seose looduskaitsega, kus maaomanikke ei kaasata, on tunnistatud juba ka mitmel puhul õiguslikult valeks. Kas või Alutaguse rahvuspargi asutamisel ja laiendamisel on Keskkonnaamet juristide hinnangul häid tavasid rikkunud ja oma volitusi ületanud.

Andres Talijärv: Alutaguse rahvuspargiga on umbes sama, nagu oli Natura võrgustikuga. Ma käisin veel ise Alutagusel metsaomanikele rääkimas, et ärge kartke, see kõik on vaid asjaajamise lihtsustamiseks, kui väikeste kaitsealade asemel on üks suur rahvuspark. See eramaade juurde võtmine ja rangema kaitse laiendamine, mis seal praegu toimub, on midagi täiesti muud.

Keskkonnaameti võimekus keskkonnaorganisatsioonide soovil keelde kehtestada ilma maaomanikule midagi kompenseerimata, mingigi riikliku vastutuseta on seadusandluse nõrkus.

Ants Erik: Maaomanikul ei olegi midagi teha, kui tema vastas on ametnik koos fanaatilise looduskaitsjaga. Kui korraldatakse hange, olgu siis mõne kaitsekorralduskava väljatöötamiseks või inventuuriks, võidavad selle sageli samad inimesed, kes on tegevad ka keskkonnaorganisatsioonides, kes tegid kaitse alla võtmise ettepaneku. Seda põhjendatakse näiteks argumendiga, et meil ongi vastava liigi või elupaigaga kursis vaid üks spetsialist.

Ants Varblane: Erametsaliit on esindusorganisatsioon, aga looduskaitseorganisatsioonid on survegrupid. Ma ei näe siin soovi kokkuleppimiseks, sest ei saa olla niimoodi, et survegrupp ühel päeval jätab surumise järele. Siis ei oleks teda ju enam vaja.

Mikk Link: Inimesed metsanduses, looduskaitsjad ja ametnikud teevad südamega oma tööd, aga tasakaalu on asjaosalistel endil väga raske hinnata.

Priit Põllumäe: Liikide ja elupaikade hoidmine on täpselt samamoodi nagu metsandus hästi pikaajaline tegevus. Kus täna on ühed liigid, seal ei pruugi neid 30 aasta pärast olla. Tänase looduskaitse möödalaskmine on minu jaoks just võimetus selle ajalise mõõtme ja määramatusega toime tulla. Me ei saa panna toimivat ökosüsteemi või liiki purki ning seetõttu jäävad meile alati näilised looduskaitselised „vajakud ja puudused”.

Ants Varblane: Kuna keskkonnaseisund maailmas kogu aeg halveneb ja metsi raadatakse, siis ei ole meil mingit lootust, et meie mets rahule jäetaks. See on reaalsus, millega peame leppima, inimesed peavad saama oma meelsust väljendada.

Jaanus Aun: Me ei ole ju need kirvemehed, kes tahavad kõik siledaks raiuda. Erametsaliidu poolt ajamegi seda asja, et panna maaomanik ise huvituma loodusväärtuste hoidmisest, et ta oleks kaasatud ja motiveeritud.

Miks meil ei võiks olla eralooduskaitsealad ja metsaomanik ise selle haldaja? See võib tähendada, et mingid ressursid tuleks administratsioonilt hoopis maaomanikele suunata.

Ando Eelmaa: Usun, et jõuame Eestis ühel päeval loodushoiu paradigma muutuseni. Paljude praeguste keskkonnaorganisatsioonide jaoks on keskkonnakaitse kogu nende sissetulek. Vaevalt see on teadlik otsus, aga alateadlikult tähendab see, et keskkonnaseisund ei peakski paremaks minema, sest siis saab ju leib otsa. Maaomanikel, kes vabatahtlikult loodust kaitsevad, tulevad peamised sissetulekud mujalt.

Me ei ole siin selleks, et inimest ja loodust lahutada. Peame leidma viise, kuidas inimene ja loodus saavad koos edukalt edasi eksisteerida. Neid uusi lahendusi tuleb kogu aeg leiutada.

Leelo Kukk

Foto: Erakogu

LOE LISAKS

„Kõik osapooled mõistavad looduse hoidmise vajadust. Erimeelsused on selles osas, et kus asub tasakaalupunkt.”

Leelo Kukk, Keskkonnaameti peadirektori asetäitja

Keskkonnaameti metsanduse ja looduskaitse spetsialistid omavahel vaenujalal ei ole. Jah, meil on vaidlusi, kuid need on argumenteeritud ja suunatud eelkõige optimaalsema lahenduse leidmisele.

Niipalju kui oleme aga kohtunud erinevate asutuseväliste osapooltega, pole keegi nõudnud ei metsamajandamise lõpetamist ega kogu Eesti kaitse alla võtmist. Kõik osapooled mõistavad looduse hoidmise vajadust. Erimeelsused on selles osas, kus asub tasakaalupunkt.

Keskkonnametis peame me oluliseks teadmisepõhist lähenemist. Kuid alati ei ole kõigile küsimustele (õigeid) vastuseid ja vahel on need vastukäivad. Tihti hakatakse siis rääkima sellest, et lähtuda tuleks talupojatarkusest. Pean seda mõistlikuks, aga samas – kas selle argumendi kasutamine on õigustatud, kui näiteks kalapüügil on kasutusel endiste kohmakate võrkude asemel nähtamatud ja väga efektiivsed püügivahendid; kui varasema põka ja lattniidukiga päevadepikkuse niitmise asemel sõidab nüüd 5‒6 meetri laiune ketasniiduk põllu ühe tunniga lagedaks või kui varasema Družba asemel kasutame harvesteri.

Mõisted kalandus, põllumajandus ja metsandus on jäänud samaks, kuid nende tegevuste intensiivsus ja meiepoolne jalajälg valdkonnale on oluliselt muutunud. Me aga nagu ei märka seda. Seetõttu ‒ kui parafraseerida Newtoni kolmandat seadust, et kui kaks keha mõjutavad teineteist jõududega, mis on absoluutväärtuselt võrdsed ja vastassuunalised – ehk ongi probleemi olemus selles?

Varasem laiapindne ekstensiivne majandamine on asendunud olulisemalt intensiivsema sekkumisega, mistõttu proovitakse seda kompenseerida intensiivsema kaitsega. Kusjuures olen kindel selles, et majandus avaldab tugevamat survet ja kaitse üritab sellega kuidagi hakkama saada.

Olen üsna veendunud, et varasem ekstensiivne majandamine oli looduse kaitse mõttes oluliselt mõjusam kui praegune polariseerumine, kus ühes piirkonnas on väga intensiivne toimetamine ja kuskil isolatsioonis täielik majanduskeeld. Väga paljud Eesti kaitsealused liigid kas vajavad väikese mõjuga inimtegevust või saavad sellega hakkama.

Võiksime aga endalt küsida, kas keegi on veel valmis vikatiga heinamaid niitma, käsisaega puid maha võtma ja need metsast hobusega välja vedama? Raiet tegema vaid külmunud pinnasel, kui kahjustatakse kõige vähem metsapinnast ja ka puidu kvaliteet on kõige parem. Ja kevadel-suvel tegema teisi majapidamistöid, nii nagu see oli varem tavaks. Arvan, et ausalt vastates on vastus eitav.

Seetõttu peab jätma ruumi aladele, kus loodus saab omasoodu toimida. Võimaldama teatud piirkondades ekstensiivset tegutsemist neile, kes on veel valmis seda tegema. Ja teatud piirkonnad jätma intensiivse majanduse aladeks. 

Mida peaksime teadma vääriselupaigast?

Vääriselupaik (VEP) on ala metsas, kus kitsalt kohastunud, ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide esinemise tõenäosus on suur.

Vääriselupaiga iseloomulikud tunnused on:

  • alal kasvab põline või haruldane metsakooslus (väike inimmõju, looduslikult arenenud mets jm);

  • leidub erilistele elutingimustele viitavaid bioloogilisi (häilud, erinevas vanuses puud, rohke lamapuit, vanad või õõnsustega puud jms) ja maastikulisi näitajaid (erinevad veest mõjutatud alad, järsakud, põlendikud jms);

  • esineb erilistele elutingimustele viitavaid tunnusliike (liigid, mis vajavad erilisi tingimusi kasvamiseks, mida sageli majandatavates metsades ei ole).