Erivanuseline Soome mets.

Foto: Shutterstock
Eino Laas, Eesti Maaülikool 13. september 2022 16:00

Metsas ei ole midagi püsivat ‒ kõik muutub, laguneb, uueneb, ringleb, jätkub ...

Metsa majandusmeetodi valikut mõjutavad metsaomandi metsade iseloom ja sealsed kasvukohatüüpide omadused.

Valiku püstitumisel on olulised küsimused:

1) millised on metsa kasvatamise eesmärgid?

2) millist tulu soovitakse metsast saada?

3) kas loodus- ja maastikuväärtused on olulised?

Jätkukasvatuses peab vaatlema männi ja kuuse uuendamist eraldi. Eestis ongi praegu see häda, et püsimetsakasvatust käsitletakse kui abstraktset asja, peaasi et oleks alternatiiv lageraiemeetodile.

Kuuske saab looduslikult uuendada valik- ja häilraie või nende kombinatsiooniga, millele eelneb viimane harvendusraie (sm väljennyshakkuu – avardusraie).

Männi uuendusele annab enam-vähem piisavad valgustingimused Soomes kasutatav seemnepuuraie koos ülapuuraiega. Nende männiraiete väikesteks erinevusteks on alles jäetavate seemnepuude arv või rinnaspindalade summa ning nende eemaldamise kordade arv ja ülapuude lõppseis. Männi uuendust saab ka piisavalt suurte häilude raiumise teel, Soomes on nende suuruseks lubatud kuni 0,3 ha (st ringja häilu läbimõõduks kuni 62 m).

Foto: Joosep Raide

Püsimetsana saab hakata eelkõige majandama erivanuselisi või kaherindelisi sega- ja okaspuistuid, kus on eeldus, et valitsevate puude väljaraiumisel toimib nende poolt survestatud peenematel puudel harvendusreaktsioon ning välja raiutud puud asenduvad uutega, peamiselt kuusega. Püsimetsana majandatavates puistutes peaks muld olema parasniiske, st selline, kuhu ei teki masinate roopaid. Muld ei tohiks olla väga viljakas, et minihäiludesse ei tekiks ülemäära lopsakat alustaimestikku. Ühed paremad kasvukohatüübid püsimetsakasvatuseks oleksid jänesekapsa-mustika kasvukohatüüp ja mustika-jänesekapsa alltüüp. Teiseks selliseks oleks jänesekapsa-pohla kasvukohatüüp (tegelikult alltüüp) või pohla-jänesekapsa alltüüp. Nendes kõigis võib arukase või männi ülarinde all kasvada kuuse II rinne või järelkasv.

Püsimetsades tehtavate väikehäilude diameeter on MME järgi kuni 20 meetrit ja seal peaks teoreetiliselt tekkima pidevalt peapuuliikide uuendust. Kui looduslikuks uuenemiseks männi (pohla, kanarbiku ja sambliku kasvukohatüübid) ja arukasega sobib seemnepuudega raie ja veerraie, siis kuusele sobib turbepuudega raie ja veerraie seal, kus on juba kasvatuskõlblikke kuusetaimi (need on sellised, kelle ladvakasv on vähemalt 10 cm).

Erivanuseliste metsade kasvatusele on antud mitu nime: jätkukasvatus, valikraiega kasvatamine, valik- ja häilraieline kasvatus, metsa kasvatamine pidevana jne. Nimest sõltumata peaksid sellises metsas kasvama ikkagi segamini eri vanuse-, kõrguse- ja jämedusastmete puud, pms kuused. Soomes kannab kuuse kasvatamine püsimetsakasvatuse põhimõttel aga nimetust eri-ikäisrakenteinen metsän kasvatus.

Soomes kuulub jätkukasvatuse alla näiteks männikutes meie hajaliraie ja seemnepuudega raie vahepealne uue metsa kasvatamise viis – ülapuude kasvatus (ylispuukasvatus). Siin raiutakse vanu mände mitme korraga ja jäetakse teatud osa kasvama nagu meil säilikpuid. Juhendi „Metsänhoidon suositukset” (2019) järgi ei tooda palu- ja nõmmemännikutes jätkumetsakasvatuse seemnepuuraie järel rinnaspindala kohta minimaalset summat, kuna see ei ole eesmärgiks, lähtutakse puude arvust. Samas on toodud, et juhendijärgselt on Lõuna-Soome palumetsades alampiiriks 9 m2/ha (antud juhul seadusjärgne minimaalpiir). Viimase arvu põhjal, kui kasvama jäetavate puude keskmine rinnasdiameeter on 30 cm, peaks neid jääma umbes 127 puud hektari kohta ehk puudevaheline keskmine kaugus oleks 8,9 m. Ausalt öeldes ei tule meil raiestikele kuskil männi seemnepuude arvuks 50 tk/ha, mis on Soomes miinimumarvuks.

Kalevala maastik.

Foto: Shutterstock

Kõige kindlamad ja paremad võtted noore metsa saamiseks männi osas (seejuures jätkumetsa elementidega) on seemnepuuraie koos maapinna ettevalmistuse ja männi istutamisega. Siin jääb lõpuks pärast enamuse seemnepuude koristamist (kui alloleva loodusliku männiuuenduse kõrgus on keskmiselt 1 m) uuendusobjektile püsivalt kasvama 12‒16 parimat seemnepuud hektari kohta. Nendevaheline keskmine kaugus oleks 25‒29 m, st ühe hea puu pikkus. Selline arvestus käiks n-ö funktsionaalselt sotsiaalsete kaitsemetsade kohta.

Kuuske uuendatakse looduslikult siis, kui arenguvõimeline kuuse eeluuendus on olemas või selge uuendumisprotsess alanud ja servamets on seemendamisvõimeline. Servametsa seemendamise kasutamine eeldab raie (näiteks häil- või veerraie) ajastamist seemneaastaks. Kuuse looduslikku uuenemist parandab ja kiirendab maapinna mineraliseerimine näiteks häilraiel, kui häilud on kuni 0,3 ha suurused.

Kuuseenamusega metsad sobivad erivanuselise metsa kasvatamiseks, kui seal on eri kõrguse ja vanusega puid, eriti kui see on segamets männi ja lehtpuudega. Kasvatamise peamine viis on valikraie. Kvaliteetsed peenemad kuused jätkavad tavaliselt head kasvu, kui suureneb kasvuruum ülapuude eemaldamise ja harvendamise järel.

Tihedas kuusikus eeluuendusena (alusmetsana) kasvavate kuuskede kõrguskasv suureneb väga aeglaselt, seiskub või väheneb, st nende elustumisvõime halveneb aja jooksul.

Foto: Joosep Raide

Mändide ja lehtpuudega segapuistu soodustab kuuseenamusega metsa taimestumist, säilimist elavnemisvõimelisena ja eeluuenduse kasvu. Kasvukoha niiskus ja kerge soostumine parandavad kuuse uuenemist mineraalmullal.

Seega nähtub eeltoodust, et Soomes on mitmeid raiemeetodeid ja -viise ning mõnel juhul piir erinevatesse kastidesse pandud raiete puhul väike. Näiteks kuusel kasutatava turbepuuraie ja valikraie või männil uuendusraiete hulka kuuluva seemnepuuraie ning eelmise aasta keskel jätkukasvatuse hulka lisatud seemnepuuraie koos järgneva ülapuuraiega.

Arutledes ja võrreldes kerkib küsimus, kas meil on üldse vaja rakendada hajaliraiet ehk aegjärkset raiet männikutes? Selle asendaks piisava arvu (umbes 50 tk/ha, keskmine vahekaugus umbes 14 m) männi seemnepuudega uuendusraie, mille puhul ei ole vaja jälgida täiuse alammäära pärast senise aegjärkse raie I järku. On vaja jätta piisav arv häid (pika elujõulise võraga) männi seemnepuid puuliigile (männile) sobivas kasvukohas maastikupildi ja seemnete jaoks ja eelmise põlve metsakilluks ning rajada heaks ja kiireks lõpptulemuseks ka metsakultuur. Seejärel uurida, kas see rahuldab ka KAH-aladel vaatepilti metsapõlvede üleminekuajal.

Kõiki neid aspekte, Eesti ja Soome metsanduslikke akte, teadmisi ja kogemusi arvestades on selge, et männi ja kuuse puhul kasutatavad võtted just jätkukasvatuses peavad olema erinevad ‒ kuuske võib ju ka teatud aja kasvatada poolvarjus, kuid männi jaoks tuleb tagada korralik valgustatus (mis tähendab samaaegselt ka väikest juurkonkurentsi). Seetõttu kasutataksegi Soomes püsimetsakasvatuse tähenduses männi puhul jätkukasvatuse mõistet, aga kuuse puhul erivanuselise metsa mõistet.

Mustikad Soome metsas.

Foto: Shutterstock

Jätkukasvatuse hüved ja puudused

Prof Timo Pukkala Ida-Soome Ülikooli metsateaduste osakonnast, kes on Soomes jätkukasvatuse üks tähtsamaid uurijaid ja ideolooge, pidas ühe oma paljudest ettekannetest „Kestometsätaloutta yläharvennuksella” 13. märtsil 2015. a, mille tähtsamad põhipunktid olid järgnevad.

Erivanuselise metsa majandamine on jätkumetsamajanduse üks vorme. Mittehomogeensel metsakasvatusel on rida iseloomulikke võtteid:

-         ühel raiekorral võidakse kasutada mitut viisi ja harvendatakse teadlikult vahelduva tihedusega;

-         kokkuveoteed rajatakse sinna, kus on suuri puid;

-         kokkuveoteid võib mõnes kohas laiendada väikehäiludeks või ribadeks;

-         häilude servades tehakse ülaharvendus;

-         häiludesse võib jätta kasvama peeni puid;

-         ülapuude eemaldamist ja harvendamist tehakse sealt, kus esineb eeluuendust.

Selge näide looduslähedasest ja kuluefektiivsest metsakasvatusest on üsna sageli esinev protsess ‒ looduslikust kaasikust saab kasvatada kase-kuuse segametsa kaudu eristruktuurse kuusiku. Praegu juba soositakse Soomes ülaharvendust (alaharvendusest selgelt kasumlikum) ning pikaajaline ülaharvendus ongi jätkukasvatus. 

Foto: Joosep Raide

Jätkukasvatuse põhimõtted T. Pukkala järgi:

-         raiutakse puid, mis toodavad halvasti kapitali (juurdekasvu potentsiaal on väike) – halvakvaliteedilisi ja majanduslikult raieküpseid puid;

-         ei raiuta puid, mis toodavad hästi kapitali: 12‒20 cm läbimõõduga okaspuid ja heakvaliteetseid 16‒20 cm läbimõõduga kaski;

-         soodustatakse eeluuenduse teket – raiutakse üsna harvaks;

-         hoidutakse eeluuenduse kahjustamisest.

Olulisim põhjus ülaharvendusega metsamajanduse eelistamiseks on paberipuu ja saepalgi suur hinnaerinevus. Puid on tulus kasvatada palgimõõduliseks, paberipuu müük ei ole tulus.

Metsakultiveerimismajanduse kasumlikkus väheneb, kui:

-         kasvukoht halveneb;

-         intressimäär (kapitalitulumäär) tõuseb;

-         kulud suurenevad;

-         puidu hind langeb.

Kasumliku metsakultiveerimismajanduse nullkünnis (N-S suunas) läheb intressi tõustes lõuna poole ja parematele kasvukohtadele. Nullraja taga on mõistlik vaid ekstensiivne metsamajandus (jätkukasvatus). Puidu kasutamine energiaks vähendab süsiniku heidet, kuid puidumassitööstus kulutab palju energiat, eelkõige mehaaniline töötlemine. Süsiniku sidumine suureneb (maksimeerub), kui varutakse vaid saepalke ja energiapuitu.

Juba 1988. aastal avaldatud uurimus püüdis prognoosida puistute meeldivuse põhjuseid. Puude suurem vanus ja suurus suurendasid meeldivust ja rekreatsioonilist hinnangut, samuti mändide ja kaskede suur osakaal.

Foto: Shutterstock

Üks aktuaalsemaid tegureid, millega tuleb metsade majandamisel arvestada, on tuulekahjustused, mis põhjustab märgatavat majanduslikku kahju nii boreaalsetes metsades kui mujal. Kliimamuutused võivad suurendada tugevate tormide esinemist ja nõrgestada puude ankrustumist, tehes tuuleriski tähtsaks aspektiks metsade tulevases majandamises. Sellest aspektist on Kesk-Soomes uuritud erinevate raieviiside mõju kuusepuistute vastupidavusele (Pukkala et al., 2016). Seal läbi viidud uurimuses kuuse loodusliku uuenemise katsealadel jämedateralisel moreenimullal modelleeriti tuuleheidete võimalikkust kui funkt-siooni raiumise viisist, ajast eelmise raieni, puistu ja puude karakteristikutest ning kaitset pakkuvatest vastutuult piirnevatest puistutest. Andmeid koguti 2015. aastal kahest 1940. aastatel rajatud metsakasvatuslikust eksperimendist, milles kogeti tugevate tormide ilminguid 2010.‒2013. aasta jooksul pärast viimast raiet 2009. aastal. Analüüs näitas, et riskantseim raie oli turbepuuraie (sm suojuspuuhakkuu), millele eelnes üheealise metsa kasvatus korduvate alameetodil harvendustega. Selle viisi puhul oli tuulekahjustuste osakaal veidi üle 50% rinnaspindalast. Korduvate alameetodil harvendusraiete puhul ja avardusraiel (väljennyshakkuu, sellele eelnesid samuti alameetodil harvendused) oli tuuleheite osakaal puistute rinnaspindalast umbes16%. Raied, mille puhul tuuleheited olid väikseimad (2‒4% rinnaspindalast), olid kõigi kaubanduslike mõõtmetega puude valikraie ja valikraie ülameetodil erivanuselistes puistutes. Väga tihedates 50 aastat harvenduseta puistute siseosades polnud tuuleheidet. Tuuleheite võimalikkust suurendasid puu suuruse ja suhte h:d suurenemine ning nii antud puistu kui ka sellest tuulepoolsete puistute rinnaspindala vähenemine. Tuulekahjustuste osas kõige ohtlikumad olid puistud vahetult pärast harvendamist. Erivanuselise puistu struktuur näitas väikese tõenäosusega seost tuuleheitega, viimane on suurem üheealisena majandamisel. (Pukkala et al., 2016).    

Valikraietega läbitud erivanuseliste kuuseenamusega puistute kohta üks uurimisnäide Lõuna-Soomest, kus LUKE (Loodusvarakeskuse) teadlased uurisid väikeste looduslike puude kõrguskasvu ja surevust. See põhines 16 puistu (asusid mustika ja jänesekapsa-mustika tüübis Cajanderi järgi) andmetel 15-aastasel uurimisperioodil, kuhu kuulus 4 mõõtmist 5-aastase intervalliga. Uuringu andmetel varieerus väikeste puude kõrgus 0,1 kuni umbes 9 m, mis näitas, et nende puude kasv oli pigem aeglane, eriti väiksemates kõrgusastmetes. Keskmise kasvukiiruse juures kulus kuuse idutaimel 1,3 m kõrguse saavutamiseks 60 aastat. Puistu tihedus, kasvukoha headus ja hooldusraied mõjutasid väikeste kuuskede kasvu. Keskmine 5-aastane suremus kuusel, kasel ja männil oli vastavalt 17,0%, 40,9% ja 33%. Iga-aastane uuenduse tekke määr arvestuskõrgusel 1,3 m oli nimetatud kolmel liigil keskmiselt vastavalt 30,4, 2,8 ja vähem kui 0,1 puud hektari kohta.

Kuigi harvendusraie mõõduka raiekraadiga (keskmiselt 25% rinnaspindalast) näis suurendavat kuuskede kasvu, siis soovitatakse tugevamat raiet väikeste kuuskede ellujäämiseks ja kasvuks. Valgusnõudlikud liigid nagu kask ja mänd ei ole võimelised arenema eluvõimeliseks uuenduseks kuuse harvendatavates puistutes praeguste tiheduste juures. (Eerikäinen et al., 2014).

Teine näide on kuuse kuivendatud soopuistutest Põhja-Soomes, kus uuriti kuuseuuenduse kõrguskasvu väikestes sisselõigatud häiludes. Kasvu võrreldi 9 aastat pärast häilude (diameetriga 10, 15 ja 20 m) rajamist. Taimede kõrgus varieerus 0,2‒2,7 meetrini, keskmine oli 0,65 m. Keskmine aastane kõrguse juurdekasv oli viimase 5 aasta kohta 7 cm. Kõrguskasv hakkas suurenema viiendal kasvuaastal pärast häilude rajamist. Taimede kõrguskasv oli 20 m häilus veidi parem kui väiksemates häiludes. Kuusetaimed kasvasid kõige paremini 20 ja 15 m häilu keskosas ja põhjaservas, 20 m häilu lõunaosas kasvasid taimed aeglasemalt kui häilu teistes osades. Taimede keskmine kõrguskasv oli umbes 60% turvasmullal kasvavatest kultuuridest, lähedane mineraalmullal olevatele häiludele ning 2‒3 korda suurem kui erivanuselistes valikraiepuistutes. (Hökkä, Mäkelä, 2014).

Jätkukasvatuse erinevaid külgi järgulise kasvatusega võrreldes toodi kokkuvõtvalt esile Jari Hynyneni ja Sauli Valkoneni ettekandes „Jatkuvapeitteinen ja tasarakenteinen metsänkasvatus”(2018), kus esitati Soome paljude metsauuringute tulemusi. Ettekande peaküsimuseks oli: millist kasu ja kahjulikke mõjusid saame näha, kui jätkukasvatust hakatakse kasutama praegusest märkimisväärselt rohkem? 

Erivanuseliste kuusikute uuendamisel Lõuna-Soomes:

·        taimed on häiludes ja rühmadena ning taimi tekkib ja hukkub rohkesti (2000 tk/ha/a);

·        taimed kasvavad kehvasti: 1,3 m kõrguse saavutamine kestab keskmiselt 40‒60 aastat;

·        taimedest areneb keskealisi puid rahuldaval hulgal, mis korvab raie- ja looduslikke kahjustusi;

·        taimiku harvendamine ja segapuistu parandavad kasvu.

Häilud on uuendunud erinevate tulemustega:

suurepäraselt: viljakad laanemetsad Põhja-Soome lõunaosas, Kainuu kuusikud, Kesk-Lapi männikud;         

rahuldavalt: värsked palukuusikud Lõuna-Soomes;

halvasti: Lõuna-Soome jänesekapsa-mustika (OMT) ja mustika (MT) kasvukohatüübis, põhjuseks alustaimestiku lokkamine (eutrofeerumine) liiga suurtes häiludes.

Männi ülapuuraiega uuenemine õnnestub nagu seemnepuuraielgi.

Puidutoodangust on saadaval võrdluskõlbulikke uurimistulemusi Lõuna-Soome valikraiete kasutamisega ja ühevanuselise metsa kasvatusega mineraalmuldadel olevatest kuusikutest:

·        erivanuselistes kuusikutes keskmine toodang (m3/ha/a): 4,6‒…6,6 (Lähde et al., 2002); 4,6‒…6,6 (Pukkala et al., 2009); 5,0‒…7,0 (Shanin et al., 2016); 5,8 (Hynynen et al., 2018);

·        ühevanuselistes kuusikutes keskmine toodang mustika (MT) ja jänesekapsa-mustika (OMT) tüübis (m3/ha/a): 5,6‒8,1 (Vuokila, Väliaho 1982); 7,3‒9,4 (Pingoud et al., 2018).

Erivanuseliste kuusikute puidutoodang on raieringi kohta 15‒25% väiksem, võrreldes ühevanuselisena kasvatatud kuusikutega; Rootsi ja Norra uurimustes tõdetud vastav erinevus on 10‒20%.

Kuusikute kasvureaktsioon valik- ja harvendusraie kasutamisel (Hynynen et al., 2018): mõlemal raieviisil raiekraad 33% ja puistute rinnaspindala raie järel 20 m2/ha. Valikraie järel oli erivanuselise puistu kasvureaktsioon selgelt kehvem, võrreldes alaharvendusega kuusikuga. Erinevus rinnaspindala kasvus oli suur (vastavalt 0,51 ja 0,73 m2/ha/a) just 0‒5 aastat pärast raiet, 5‒10 aastat pärast raiet oli see vastavalt 0,61 ja 0,71 m2/ha/a ning 10‒15 aastat pärast raiet 0,64 ja 0,69.

Puidu ülestöötamisel valikraiel kasutatakse langetatavate puude heaks juhtimiseks üsna võimsaid masinaid, kuid sellega kaasnevad suuremad kahjustusriskid:

·        10‒20% kasvatatavatest puudest kahjustub ja märkimisväärse osa kahjustustest moodustab võrade murdumine;

·        eeluuenduse taimedel varieerub risk palju ja sõltub puu lähedal tehtava töö hulgast, taimede kaugusest kokkuveoteest ja taimede kõrgusest;

·        kokkuveoteedele kuhjatavate okste hulk varieerub valikraiel rohkem kui harvendusraietel, st maapinna kahjustuste risk kasvab.

Raiekahjustusi saab vähendada, langetades puud kokkuveoteedele ja samas suunas. Varumistagajärgede seirajatele on probleemiks, kas väikestel katsealadel (vähe raiekahjustusi) põhinevad töötulemused on kehtivad ka valikraiete kasutamisel tulundusmetsades.

Metsakahjustusriskid on ühevanuselise metsa majandamisel keskmiselt suuremad kui erivanuselise metsa majandamisel. Oluline erand: erivanuselistes kuusikutes on suur raiekahjustuste ja juurepessu risk, kui tehakse häil- ja valikraiet ning kasutatakse seejuures eeluuendust.

Detailsem käsitlus näitab, et:

·        kuusikute jätkukasvatus parandab juurepessuseente kasvutingimusi ja suurendab kahjustusriske; eeluuenduskuused on kuuseistikutest vastuvõtlikumad juurepessu nakkusele ning pakuvad juurepessule jätkuvat siirdumist järgmisesse puusugupõlve;

·        suurte puude raie soodustab allesjäävate puude raiekahjustusi ja juurepessuga nakatumise riski;

·        jätkukasvatus ei võimalda juurepessu haigustsükli katkestamist puuliigi vaheldumisega, viimast saab teha järgulise kasvatusega;   

·        tuulekahjustuste risk on suurem ühevanuselises kui erivanuselises kuusikus, seejuures on risk suurim kuuse turbepuuraie puhul.

Kasumlikkuse võrdlusi on tehtud mineraalmaade kuusikute kasvatusmeetodite kohta.

·        Soomes avaldatud uurimuste järgi on kuusiku kasvatamine erivanuselisena üldiselt kasumlikum kui kultiveerimine ja ühevanuseline kasvatus; viimane on parem vaid madalamate intresside (1‒2%) korral just lõunapoolseimas Soomes.

·        Ülaharvendus on peaaegu alati optimaalseim raieviis; ülaharvendus = valikraie, kui puistu areng viib erivanuselisele metsale; lageraie ja ühevanuseline kasvatus on kasumlikum vaid siis, kui puistus ei ole peaaegu mitte üldse peeni puid ja intressitase on üpris madal. 

·        Mida lähedasem on esialgselt puistu struktuur jätkukasvatuse eesmärgipärasele struktuurile, seda parem on jätkukasvatus, võrreldes lõppraietega.

Loodusvarakeskuse (LUKE) professor Annika Kangas (2020) aga hoiatab, et mudelarvutused lihtsustavad tegelikkust, sest tüüpiliselt oletatakse arvutustes, et kõik puud on terved, tuule- ja põdrakahjustusi ei esine ning raie käigus ei teki kahjustusi. Selline lihtsustus viib eksitusele, kui kahjustusi ei seota tõepäraselt. Ta mainib, et sobival viisil ühendatud jätku- ja järguline kasvatus (puistumajandus) annab enam heaolu, tulu, mitmekesisust ning liikumis- ja puhkusevõimalusi kui kumbki meetod üksikult käsitletuna.

Metsamaastiku meeldivuse uurimisel seostuvad sinna puude ja puistute karakteristikud, kuid ka jätku- ja järgulise kasvatuse meetodid. Juba 1988. aastal avaldatud uurimus püüdis prognoosida puistute meeldivuse põhjuseid.

Puude suurem vanus ja suurus suurendasid meeldivust ja rekreatsioonilist hinnangut, samuti mändide ja kaskede suur osakaal. Puude suur tihedus näitas puistute vähest meeldivust. (Pukkala et al., 1988). Soomlased tajuvad kõige kaunimana mitmerindelist metsa suurte puude hõreda ülarinde ja okaspuu alarindega. Suured männid ja kased parandavad maastiku väärtust.

Maastiku kauniduse indeksi pikaajaline keskmine on selgelt parem erivanuselistel puistutel, võrreldes üheealistega. Puistute eelistused suurenesid koos keskmise kõrguse ning mändide ja kaskede tüvemahuga. Meeldivus vähenes puude tiheduse suurenemisega (Silvennoinen et al., 2001).

H. Silvennoineni hilisem (2017) kokkuvõttev uurimus selgitas, millist metsa tajutakse kaunina ja milline metsa käitlemine mõjutab maastikku. Metsa uuendamisviisid vähendavad või isegi rikuvad maastiku vaatelisust, kuigi see jääb suhteliselt lühiajaliseks. Looduslik uuenemine seemnepuudega on maastikuliselt selgelt parem viis kui metsakultiveerimine. Metsa maastikulist väärtust saab suurendada metsa hooldamisega, eriti kui see on suunatud tihedatesse hooldamata puistutesse. Puistu liigne tihedus häirib eriti soomlasi. Teistes aspektides on metsamaastiku eelistused soomlastel ja välismaistel loodusturistidel väga sarnased. Metsamaastiku hinnangutes eelistati puudest suuri mände ja kaski, kuuse meeldivusväärtus puistuna polnud kõrge.

Kui vaadelda kokkuvõtvalt Soome metsakasvatuse juhendmaterjale ning jätkukasvatuse ideoloogide artikleid ja esinemisi, siis torkab silma kuuse kasvatamise lembus idee läbiviimiseks. Kuid kõik see oli enne üraskikriisi. Siiski on kuuse-kooreüraski risk väiksem erivanuselistes metsades, mis tuleneb nende väiksematest tuulekahjustustest, üraskitele söömapuudeks atraktiivsete suurte kuuskede väiksemast osakaalust ülaharvenduse kasutamise tõttu ja kuuse-kooreüraski populatsiooni väiksemast arvukusest nendes metsades.

Mitmerindeliste puistute suurem struktuuriline mitmekesisus soosib kooreüraskite looduslikke vaenlasi, kuigi seda ei ole selgelt tõestatud. Teiste üraskite, nagu hariliku võraüraski (Pityogenes chalcographus) kahjustusrisk võib olla erivanuselises isegi veidi suurem kui ühevanuselises kuusikus, kuna see liik ründab ka noori puid, eriti kuivadel suvedel.

Üheks pääseteeks jätkukasvatuse läbiviimiseks kuuse abil on nähtud võimalust viljakama mullaga palumännikute (jänesekapsa-pohla ja mustika-pohla tüüp) alla tekkinud kuuse eeluuenduse väljakasvatamine kuusepuistuks. Vaatelisuse poolest näeks see protsess päris hea välja, kuid:

·        palumetsa männimaal kuuse kasvatamine on väär majanduslikus ja tervistavas mõttes;

·        kuuse esinemine männipuistute koosseisus suurendab juurepessuga nakatumise riski oluliselt. Mida rohkem on männipuistu koosseisus harilikku kuuske, seda enam on puistu juuremädanike poolt kahjustatud (Drenkhan, 2014).

Kui suundadest ja nendes arvudest rääkida, siis 2020. aasta aprilli lõpus teatas Soome valitsus, et Metsade Valitsus kavatseb jätkukasvatuse osatähtsust suurendada 15 protsendilt 25%-le. Sellega suureneb jätkukasvatusega hõlmatud pindala aastas umbes 6000 hektarit. Riigimetsades lageraiekeeldu ei tule, kuid lageraiete pindala väheneb nendes mõnevõrra. Soome riigimetsade süsiniku sidumine peab kasvama 15 aasta jooksul 10 protsenti 2035. aastaks, selle kava üheks osaks on ka pinnaseheite vähendamine. Teiste abinõudena on kavas tuhaga väetamine ja raieringi pikendamine (Mauno, 2020).

Mida eeltoodust tähele panna ja õppida? Analüüsivad mõtted peavad rahast ja kinnisideedest eespool jooksma ning nägema peas metsa arenguprotsesse ja tulevikku. Kasvukohatüüpe, puuliike, uuendamis- ja raievõtteid ning metsamasinaid tuleb hästi tunda, seega peab metsaharitus olema nii hea, et lihtsamad juhtumid lahendatakse käigult, aga mõtlevatel meestel peab ka aega olema raskemad probleemid kännul istudes ja metsa vaadates läbi seedida. Kvaliteet peab olema peas ja kätes ning vastutus südames. 

Kasutatud kirjandus

Aaltoila, J.2016. Minusta kustannuksettoman puuntuotannon markkinoijat ovat kuin alkemisteja. – Aarrelehti, 9.12.2016. 

Cajander, A. K. 1910. Metsiemme uudistus hakkauksettoisiinsa verratuna. – Maahenki 2. Maataloudellinentietokirja: 584-635.

Drenkhan, T. 2014. Olulisimate juuremädanike tekitajate leviku ja kahjustuse uuring Eestis. KIKi projekti nr 3698 lõpparuanne. 34 lk.

Eerikäinen, K., Valkonen, S., Saksa, T. 2014. Ingrowth, survival and heightgrowth of small trees in uneven-aged Picea abies stands in southern Finland. – Forest Ecosystems, 1, 5, 10 p.

Hallikainen, V., Hyppönen, M., Hökkä, H., Rautio, P. &Valkonen, S. 2019. Natural regeneration arter gapcutting in Scotspinestands in northern Finland. – Scandinavian Journal of Forest Research 34: 115-125.

Hökkä H., Mäkelä H. 2014. Finlandpeatland Florest canopy gaps and comparisontopartial and komplete canopy removals and plantations. – Silva Fennica, vol. 48, no. 5, 16 p.

Kangas, A. 2020. Metsänkasvatus on taitolaji. – Maaseudun tulevaisuus. 29.01.2020.

Kontinen, K., Kotiharju A. &Vanhatalo, K. (toim.) 2019. Metsänhoidon suositukset puukauppa-kohteenlaadintaan, työopas. Tapion julkaisuja. 29 s.

Kunttu, P. 2017. Avohakkuiden pakkovallan kausi – synkkä jakso suomalaista metsähistoriaa. – Elonkehä, 4/2017.

Mauno, P. 2020. Ministerit tarkentavat Metsähallituksen linjaa – ei avohakkuu-kieltoa, jatkuvan kasvatuksen pintaalaa kasvatetaan. – Länsi-Suomi, 28.4.2020.

Metsähallitus. Metsänhoito-ohje. 16.11.2018. 75 s.

Mikola, P. 1984. Harsintametsätalous.Silva Fennica, no 3: 293-301.

Pukkala, T., Kellomäki, S., Mustonen, E. 1988. Prediction of the amenity of a treestand.– Scandinavian Journal of Forest Research: 533-544.

Pukkala, T., Laiho, O., Lähde, E. 2016. Continuous cover management redudes wind damage. Forest Ecology and Management: 120-127.

Puukila, T. 2020. Mitä tarkoitetaan väljennyshakkuulla? – Metsälehti, 26.3.2020. 

Silvennoinen H., Alho J., Kolehmainen O., Pukkala T. 2001. Prediction models of landscape preferences at the Florest stend level. – Landscape and Urban Planning, vol. 56: 11-20. 

Silvennoinen H. 2017. Metsämaiseman kauneus ja metsänhoidon vaikutus koettuun maisemaan metsikkötasolla. Dissertationes Forestales 242. 86 p.

Valkonen, S. 2017. Metsän jatkuvasta kasvatuksesta. Metsäkustannus, Luonnonvarakeskus. 125 s.

Valkonen, S., Koskinen, K., Mäkinen, J., Vanha-Majamaa, I. 2011. Natural regeneration in patchclear-cutting in Picea abies stands in Southern Finland.Scandinavian Journal of Forest Research 26, Issue 6: 530-542.

Valkonen, S., Siren, M., Piri, T. 2010. Poiminta- ja pienaukkohakkuut – vaihtoehtoja avohakkuulle. METLA. Metsäkustannus. 125 s.

Vuokila, Y. 1970. Harsinta periaatekasvatushakkuissa. Selection from Above in Intermediate Cuttings. – Acta Forestalia Fennica, vol. 110, 45 s.

Äijälä, O., Koistinen, A., Sved, J., Vanhatalo, K. &Väisänen, P. (toim.) 2014.Metsänhoidonsuositukset.Metsätalouden kehittämiskeskus Tapion julkaisuja. 180 s.

Äijälä, O., Koistinen, A., Sved, J., Vanhatalo, K. &Väisänen, P. (toim.) 2019. Metsänhoidonsuositukset. Tapion julkaisuja. 252 s.               

Kirjutatud 2020. aastal.