Punarinna kurgualune, rinna esiosa, laup ja põsed on intensiivselt roostepunased.

Foto: Karl Adami
Karl Adami, looduspiltnik 14. september 2022 09:40

Kevadel, aga ka suve- ja rõskevõitu sügishommikutel aias ringi keksiv punarind on minu taluhoovil pea sama tavaline vaatepilt, kui ringi lendavad suitsupääsukesed või kiile taga ajavad linavästrikud.

Punarinnad pole Eestis nõnda tavalised aialinnud kui Lääne-Euroopas ning eeskätt armastavad need punakurgukesed meie suuremaid parke ja metsi.

Minu esimene kokkupuude punarindadega leidis aset just metsas. Linnuhuvi algusaastatel näis punarinnale lähenemine pea võimatu ülesandena, sest see pisike laululind oli minust kui lähenejast alati mitu sammu ees. Kui talle õnnestuski külje alla hiilida, põikas ta äkitselt tihedate kuuskede või paakspuuvõsa embusse, kus punarinnale omaselt ärevalt edasi täksis.

Punarind armastab eraldatust

Tänaseks on aga selgeks saanud, et iga punarind on eri iseloomuga ‒ nende seas on nii julgemaid kui väga argu isendeid. Kusjuures on igal punarinnal ainulaadne rinnamuster, mille järgi saab neid lausa ainuisikuliselt ära tunda. Selleks peab muidugi olema väga terane silm, eriti kui nad tihedate puude ja põõsaste keskel liiguvad. Enamasti ei õnnestu punarindu välimuse järgi eristada ja sestap tuleb kasuks teadmine, et nad on väga territoriaalsed ja kipuvad püsima kättevõidetud metsanurgas.

Punarinna pesa asub enamasti maapinnal ja on hästi varjatud.

Foto: Karl Adami

Punarindu võib suuremates asulates, eriti toidumajade ümbruses, märgata talvelgi, kuid valdav osa neist rästaslastest veedab talvekuud siiski mahedama kliimaga aladel ning saabub meile tagasi märtsi lõpus ja laialdasemalt aprilli alguses. Esimene laine punarindu kipub end sisse seadma rannikul ja seejärel hajuvad nad üle kogu maa.

Kui näiteks vintlaste puhul on märgata suuri, mööda maastikku kulgevaid salku, siis punarind on rändel väga eraklik. Punarinna-härra hõivab enamasti aprilli esimestel nädalatel meelepärase territooriumi ja kaitseb seda väga agressiivselt. Näib, et vahel kipub ta suisa unustama, et emaslinde tuleb ligi meelitada, mitte minema ajada. Ühel hetkel tuleb härradele siiski mõistus pähe ja valitud kaasasid minema ei puksita. Sellegipoolest esineb metsas punarindade saabumise järgsetel päevadel väga raevukat tagaajamist.

Kord jätsin ühel aprillikuu päeval fotokoti lepikusse, ise pildistasin eemal sinililli. Silmanurgast kiigates märkasin, et püsti seisev kott oli ühtäkki kujunenud omamoodi piiripostiks kolme punarinna territooriumi vahel ja kõik nad üritasid end fotokotile sättida, kuni ma selle taas selga haarasin.

Punarinnad konkureerivad koha pärast autori fotokotil.

Foto: Karl Adami

Veidi rahulikumaks muutuvad punarinnad siis, kui endale kaasad leiavad, kuid siiski hoiavad nad oma valdustel teraselt silma peal. Punarind on kindla ala suhtes valvas  eelkõige seetõttu, et erinevalt mõnest muust sulelisest ei kipu ta väga sageli mööda puistut ringi tuulama, vaid passib mõnes metsanurgas saaki ja seejärel haarab selle.

Need reipa olekuga sulelised toituvad põhiliselt putukatest. Ülekaalukalt satuvad nende noka vahele maas elutsevad selgrootud: putukad, liblikaröövikud, limused. Suve teisel poolel ja sügisesel ajal haarab punarind noka vahele meelsasti ka marju, kuid kindlasti pole ta nõnda suure isuga kui mõni hallrästas. Kuna suur osa tema soolestiku läbinud marjaseemneist säilitab idanemisvõime, aitab lind paljusid taimi looduses levitada.

Punarind pesitseb metsas

Suuremalt jaolt on punarind metsalind, asustades nii noorendikke kui suisa põliseid laasi. Ta pesitseb väga erinevat tüüpi tihedama alusmetsaga metsades, kuid nõmme-, raba- ja ka pohlamännikutesse tal väga sageli asja pole. Meeliselupaigaks on viljakamad kuusikud ja kuuse-segametsad, samuti laialehised lehtmetsad. Mõnes mõttes sarnaneb ta elupaiganõudluselt laulurästaga. See, kui palju mõnes puistus punarindu leidub, sõltub paljuski puistu majandamisest ja struktuurist.'

Pojad iseseisvuvad paar-kolm nädalat pärast pesast lahkumist.

Foto: Karl Adami

Erksale välimusele vaatamata jääb see lind pea igasugustes metsades sageli märkamatuks, kuna elutseb ja tegutseb hea meelega pigem läbipääsmatutes, tihedates oksarägastikes. Isegi kui punarindu õnnestub toomingavõsa või kuuskede keskel silmata, teab enamik isendeid, et tihnik on inimesele piisav takistus. Niipea kui kahejalgne laulvale punarinnale liigselt silma jääb, suleb ta noka ja asub inimest okste varjus piirama ning võib viimast saata järgmise punakurgukese piirideni.

Kuigi mõned punarinnad võivad inimestega pisut harjuda, on nad pesitsemise ajal alati äärmiselt valvsad. Pesa meisterdab punarind enamasti maapinna lähedale. See ajutine, kuid pisikese linnu kohta massiivne häll, mille autoriks on emaslind, on väga hästi varjatud. Enamik pesi, millele olen sattunud, on asunud kas mõne puu juurte vahel, tormimurru all, mõne suurema mätta varjus või kraavikaldal. Mõnikord võib pesa olla üsna käidavas kohas, kuid jääb sellegipoolest märkamatuks.

Kui mõni muu tiivuline või suisa inimene peakski pesa lähedale sattuma, üritavad hoolsad vanemad häirija tähelepanu endale tõmmata ega tiku pesa juurde tagasi enne, kui oht on juba päris kaugel. Kuna punarind on metsades ka üks käo sulastest (lind, kelle pessa poetab kägu oma muna ja kes käopoja üles kasvatab – toim), ei tasu imestada selle üle, et käotibusid nõnda harva metsas näha on. Kasuvanemate pesad lihtsalt sulanduvad metsakeskkonda niivõrd valatult.

Punarinna levik maailmas.

Foto: Joosep Raide

Nii nagu rasvatihased ja musträstad, saadavad punarinnadki soodsal aastal laia maailma mitu pesakonda, millest igas võib olla kuni kaheksa tibu. Hästi saladuses hoitud pesas kasvavad punarinnapojad pärast koorumist pea kaks nädalat. Seejärel jäävad nad veel paariks nädalaks ka vanemate hoole alla, sest pesa hülgamise järel ei oska nad veel üldse lennata. Toidu otsimisel pole nad alguses samuti kuigivõrd osavad. Sel perioodil on pojad eriti haavatavad ja ka vanemad pidevalt ärevil.

Mõeldes punarinnale, aga ka näiteks tema naabritele käblikule ja võsaraadile, ei tasuks oma puistust ilmtingimata eemaldada kogu alusmetsa. Alles võiks jääda mõni tuulega mahaprantsatanud puu, mis pakuks sulelistele vähemalt pesitsemise ajaks nii varju kui toitu. Punarind on üks neist lindudest, kes saab küll hakkama erinevates puistutes, kuid talle ei istu liigne hoolitsemine. Olen isegi mõnel korral latiealistes kase-kuuse segametsades pidanud hooldustöödega hoogu maha võtma, sest need on punarindadele soodsad elupaigad.

Laulab vara ja hilja

Punarinna laul on aprillikuises metsas rästaste kõrval üks domineerivamaid palasid. Laulmise ajal unustavad roostepunase kurgualuse ja rinnaesisega vanalinnud varjatud eluviisi. Olen märganud, et kui saabumise nädalal võib punarindu tihtipeale kohata laulmas madalas, oksarägastikes, siis mida aeg edasi, seda kõrgemale nad territooriumi kuulutamiseks tõusevad.

Pesitsejad ja talvised punarinnad Eestis.

Foto: Joosep Raide

Hiliskevadel võivadki nad kogu esituse ette kanda kõrgustest. Ma võin oletada, et kuna selleks ajaks on madalal asuvaid põõsaid ja puid katmas tihe lehekardin, siis ei paista territooriumi valdaja sealt piisavalt välja ning sestap tulebki kõrgemalt kuulutada.

Päris puu tippu, näiteks kuusel, punarinnad väga tihti ei lenda. Pesitsusperioodil ja eriti selle eel on punarind väga intensiivne laulja, kusjuures kõrgpunkt on esimestel minutitel pärast päikesetõusu ja -loojangut. Päevasel ajal kuuleb laulvaid punarindu pigem juhuslikult. Kevadõhtutel on tema laul üks vähestest esitustest, mida üldse kuulda saab.

Punarinna meeldivat laulu ülistavad paljud looduses liikujad. Kui kevadel jääb see melanhoolsevõitu esitus selgelt kõrva, siis suve keskpaigaks võtab vaikus sarnaselt teistele laululindudele võimust ka punarindade ridades. Uuesti võib laulvaid või laulu harjutavaid punarindu kohata sügisel. Kui muidu on kõvad laulumehed just isaslinnud, siis lehtede värvumise ajal võib kaunilt laulda ka õrnem sugupool.

Sügiseses seenemetsas liikudes võib lisaks punarinna laulule kuulda kuuskede varjust taas ka tema täksimist. Kauaks sügisesi viise muidugi ei jagu, sest linnud asutavad rändele ja juba novembriks on suur hulk punarindu meie aladelt mõneks ajaks läinud, et varakevadel naasta.

Lisaks sügisele, mil on liikvel rohkelt noorlinde ja territooriumist lahtiütlevaid punarindasid, on parim aeg nendega lähemalt tutvumiseks ka nende saabumisjärgsed esimesed paar nädalat. Siis, kui nad pole pesitsemisega kuigi hõivatud, toimetavad madalas ja laulmise ajal jagub neil silmi vaid liigikaaslastele.