Hea lugeja, nüüd saad jutustada meile oma uskumatu, värvika, naljaka või südamliku loo ja pälvida viisakaid auhindu.
Kutsume osalema jutuvõistlusel, mis kestab aasta lõpuni.
Teemaks on „Elu kala” ja kõik sellega seonduv. Saada meile lugu, kuidas said kätte oma rekordkala või vastupidi, kuidas elu kala võitis ja ära läks. Kui nägid, kuidas kaaslane oma elu kala sai ja see sulle võimsat emotsiooni pakkus, pane ka see kirja ja saada meile.
Aga et mitte liigselt tingimustesse kinni kiiluda, võid saata meile ka oma elu kala pildi. Kala suurusest olulisem on emotsioon, mis meile fotolt peegeldub. See, mille pärast me kalal käime. Tühipalja saagi pärast me ju ometi kalale ei lähe?
USKUMATU JÄÄPÜÜK. Meile on oma loo saatnud Marko P. „Läksime umbes viisteist aastat tagasi sõbraga elu esimest jääpüüki tegema. Hoogu sai võetud kõvasti, loetud foorumeid ja kalastusajakirju, vajalikku varustust kokku ostetud ja nõnda edasi. Otsustasime, et sikutipüük on meile kui algajatele veel liiga keeruline ja proovime esmalt kirbutada.
Koha valikuga jäime hätta, miskipärast tundus hea valik olema Madise kant Paldiski all. Kuskilt olime lugenud, et sealt peaks ahvenat saama. Kumbki meist polnud seal varem käinud.
Sammusime kümmekond meetrit veepiirist edasi ja kruttisime oma uhiuue vene jääpuuriga esimese augu jäässe, mis oli ligi pool meetrit paks, aga oh imet, kohe jää järel hakkas puur liiva välja viskama. Paarkümmend meetrit edasi, sama lugu. Sada meetrit edasi, ja lõpuks oli jää all paarkümmend sentimeetrit vett. Rohkem vett me sel päeval välja ei puurinudki.
Takkapihta ilmus lähedal oleva talu peremees ka uurima, mida ilmaimet linnamehed jää peal teevad. Tema sõnul polnud ta 50 aasta jooksul näinud, et siin keegi talvel püüaks. Suvelgi polevat siin vett rohkem kui luupekseni.
Saagiks jäi üks ogalik, kes miskipärast me kirpu himustas. Väiksemat kala pole ma kunagi saanud, sestap elu kala seegi.”
ELU PARIM ANGERJASAAK. Ka teine lugu tuleb Marko P.-lt. „Sõber ostis Tallinnasse Kakumäe kanti uude majja korteri. Saaremaa juurtega mees nuhutas merd maja kõrval ja ütles, et siin peaks küll kindla peale angerjat olema.
Osteti siis ridaõng, ööusse ka ja hakati ühel kenal õhtupoolikul liini söödastama. Igavene tegemine oli, õlut kulus ka selle vaeva juurde täitsa mehemoodi. Arutasime ka, et ei tea, kas siin elavad ikka suured angerjad. Väikeste viude pärast ei viitsiks küll seda kõike ette võtta.
Lõpuks astus sõber oma vene kummipükstega merre, õngerida kastiga kaenlas. Jõudis kolm sammu teha, kui libastus kivil ja kukkus vette, ikka üleni. Pea käis ka korraks vee all ära. Kui paar korda käega mööda põhja tõmbas, sai ridaõnge ka kätte. See nägi nüüd välja nagu kokkupusserdatud nöörist pall, kust tolknesid välja ööussid.
Selle katsega läks sõbral angerjapüügi isu üle ja nii ei saanudki me kunagi teada, kas Kakumäel ka tegelikult angerjat liigub.”
Kommentaarid (0)