Eksperiment: mis juhtub, kui viia tavainimene nädalaks metsa

Eksperimentaalne sõdurioskuste intensiivkursus viis enam kui nädalaks metsa kümned inimesed, kellest nii mõnelegi oli see esimene väliööbimine üldse.

Seejuures olid päevad kuni 18 tundi pikad ning pakkusid intensiivset sõjalist õpet ja füüsilist koormust. Intensiivkursusele lisandus veel õppepäevi, kuid tavaliselt läbivad värsked kaitseliitlased sellises mahus programmi tempoga üks nädalavahetus korraga.

Uurime, kuidas omalaadses eksperimendis osalejad vastu pidasid, palavuse ja harjumatute oludega kohanesid ning mida soovitaksid nad sõbrale, kes plaanib rinda pista samalaadse katsumusega.

„Sünnipäev oli kõige raskem.”

Laura (30 a): Kui ma alustasin SOK-i intensiivkursusega, olin 29 ja kui lõpetasin, siis juba 30-aastane.

Mulle oli kolmas päev kõige raskem. Esmaspäeval oli mu sünnipäev. Istusin hommikul, avasin järjekordset konservi, et endale süüa teha, lugesin saadetud õnnitlussõnumeid ning mõtlesin, kuidas mul kuluks umbes kaks minutit, et koju jalutada ja koos perega sünnipäeva tähistada. Sellest aitasid üle saada minu toetavad jaokaaslased, kes mulle sünnipäevaks laulsid ja tegid ka väikese kingituse.

Läksin üheksapäevasele SOK-ile Kaitseliidu antud varustusega, et näha, mida ma peaksin välja vahetama. Ütleksin, et sain laost kõik vajaliku ja otsest vajadust midagi kiiresti juurde muretseda pole. Oma mugavuseks soovin siiski uut matti, mille peal oleks pehmem magada. Vormi võiks ka rohkem kui üks komplekt olla, et pärast pikka päeva roomamist ja higistamist saaks magama minna teadmisega, et homme saab puhtad riided selga.

Pärast paari päeva olid jalad villis. Ka oleksin pidanud sellise kuumusega rohkem vett jooma.

Esimesed ööd telgis olid palavad, aga viimased ööd juba külmem, nii et enne magamajäämist panin sooja pesu selga ja sokid jalga.

Kui ma peaksin andma nõu oma sõbrale, kas astuda Kaitseliitu ja minna samalaadsele SOK-ile, siis kindlasti soovitaksin seda teha! Kõik instruktorid on väga abivalmid ja vastutulelikud. Pole probleemi, mida ei saaks nende abiga lahendatud. Soovitaksin osta juurde paar lisasärki ning pakkida kotti korralikud sokid ja paar šokolaadi.

„Ainuke, mis mulle probleeme tekitas, oli selg.”

Mart (44 a): Kaasavõetud varustusega ei tundnud ma puudust suurt millestki. Üleliigsed olid dressid ja tossud, aga dresse kasutasin padjana, seega olid ainult tossud liiast kaasa pakitud.

Mul olid tuttuued saapad, aga mingeid probleeme ei olnud (sõbral samad saapad ja samal ajal ostetud ning tal tulid väga hullud villid jalgadele).
Ainuke, mis mulle probleeme tekitas, oli selg. See andis varustusekoorma all tunda. Palavusega mul probleeme ei olnud. Pigem olgu palav kui külm.

Ma pole varem eriti magamiskotis maganud ja ka telk on mulle suhteliselt võõras nähtus, aga kokkuvõttes pean tunnistama, et sain hakkama ja polnudki nii hull, kui arvasin (aga samas uuesti tegema ka väga ei kipu). Ühel ööl oli veidi külm (telefon väitis, et 13 kraadi), aga ei midagi ületamatut.
Mulle valmistasid probleeme ka ajaplaneerimine ja oma asjade kotist ülesleidmine. Sõbrale soovitaksin panna vaim valmis, et hommikul kella kuuest kuni õhtul kella üheteistkümneni on kõik tegevused planeeritud. Oma asjade paigutus kotis tuleb ka väga läbi mõelda.

„Küljealuse kõige pehmem koht oli äramuljutud käbi.”

Jüri (37 a): Puudust tundsin vaid lisasärkidest ehk siis spordisärke võiks olla igaks päevaks üks. Kui oled metsas 10 päeva, vöiks olla ka kaks-kolm puuvillast särki, mis panna selga õhtul pärast dušši. Sokkidega oli ka lõpus väike ikaldus, aga kui sai kraanikausi ja sooja vee ligi, oli kõik taas superluks.

Võtsin liiga palju asju kaasa. Näiteks laost saadud saapad on suvel rasked ja kasutud. Kui investeerid headesse saabastesse, siis suudad need SOK-il ööga ära kuivatada, kui need peaksid tõesti märjaks saama. Tavaniiskus on hommikuks läinud ka telkmantli all.

Uued saapad (Lowa Zephyr Mid GTX) sobivad pigem jahedamaks ilmaks, aga pigem olgu jalgadel palav kui villid või muud hädad. Jalgade tervis on väga tähtis.

Kaks päeva enne lõppu sain öösel külma, sest suvisest magamiskotist jäi väheks. Järgmine kord võtan talveka kaasa, mis siis, et võtab ruumi. Suvise kotiga ei pane sa kuhugi midagi juurde, kui külm hakkab. Riietega magamine on petlik ja ebamugav.

Küljealusega oli küll probleem. Kuna ma olen peamiselt külili magaja, siis puusakondid olid lõppeks hellad. Õhuke matt, mis laost kaasa antakse, pole päris see. Sobib üheks-kaheks ööks, aga seitse-kaheksa ööd kõva pinnase peal on liig. Sobivas metsas saaks okstest ja samblast endale kena pesa ehitada, aga meil seal oli kõige pehmem koht äramuljutud käbi. Nii et miski lisamadrats oleks suureks abiks. Sai ka neid nüüd uuritud ‒ mugavad, paksud, soojad ja suured panevad varustusele vaid kilo juurde, peenemad 600 grammi. Ma lisan selle kilo ning magan öösel soojas ja pehmes nagu beebi. Minu põhimõte on, et pigem lühike, aga mõnus uni kui pikk, ebamugav ja unetu öö.

Palavus oli pigem vaimselt kurnav, tervis kestis ja selle annab tagatipuks ära lappida. Paar korda käis peast läbi mõte, et miks ma siin ennast peedin, üks kõne koju ja auto on 10 minuti pärast väravas – näen last ja saan jälle kerge elu peale. Aga siis vaatad korra ringi ja saad aru, et mida ma virisen, mul on hästi, ma olen veel noor, suuda ja tahan oma pere eest seista. Lõpuks olen rahul, et asja läbi tegin. Vaimule on see super hea, sai natuke piire kombata ja ka keha turgutada.
Palavus sai korra ka minust jagu, paks nagu ma olen. Keesin üle, kui tiirus olime, seal oli palav ja õhk ei liikunud. Sai harjutatud erinevaid asendeid: püsti, pikali, põlvili, püsti, kõhuli, istu, kükita jne. Tegin 30 minutit pausi ja sai jälle edasi rühkida.

Rekordpäeval jõin 7,7 liitrit vett ehk palavuse vastu aitab vesi, vesi ja veel kord vesi. Ei taha reklaami teha, aga kaks geeli olid mulle väga abiks: Sponser Liquid Energy ja Sponser Liquid Energy Plus, mõlemad 70 g tuub. Tavaline taastab soolad ja annab natuke jõudu. Plus-tuub, kofeiiniga, on üks põnev asi. Õhtul oli isegi pärast rasket matka uni kehv tulema. Pool tuubi korraga seda Plus-i ning jalg läheb kergemaks ja olemine teravamaks. Ehk asi tundus toimivat päriselt.

Kui sõbrale sama kursust soovitada, siis – ära mine, sest seal leiad uusi sõpru, avardad maailmavaadet, paned ennast vaimselt proovile ja tõenäoliselt leiad ka kehaliselt piiri, mida pead ületama (nali).

Instruktorid on inimesed nagu sinagi, anna aega üksteisega harjuda. Alati kohtab  inimtüüpe, kes ei istu, sinna ei saa midagi parata, aga 99% on kõik inimesed ja valmis oma kodumaa eest vabatahtlikult võitlema. Püüdke kohe alguses tekitada oma ringis kambavaim, hoidke kokku, toetage üksteist. See annab enim tunda lõpus, kui teete asju koos nagu õlitatult. Arvesta teistega, seal pannakse kokku 20-aastase emotsioonid ja 50-aastased tippjuhid, kõigil on asjast oma arvamus. Kuula, mis teisel öelda ja aktsepteeri käske-korraldusi.

Üks asi, mis jäi meie jaoülema igahommikusest rituaalist peale hambapesu külge: „Milline päev täna tuleb? Täna tuleb ILUS PÄEV!”

„Palava ilmaga kulus umbes 10 liitrit vett või rohkemgi.”

Endrik (29 a): Varustusega mul probleeme ei olnud. Võtsin kaasa põhilised elamiseks vajalikud asjad: söögitegemiseks, ööbimiseks, puhtad särgid, aluspesu, sokid, lisapaari jalatseid, hügieenitarbed, esmaabi ja kõik vajaliku sõdurivarustuse. Vaja oleks olnud lisa vormikomplekti, kuid seda meile kahjuks pole veel väljastatud. Ei tundunud, et mul midagi üleliigset oleks kaasas olnud või midagi kriitilist puudu. Täisvarustuses liikudes oli ka kogu raskus kehal ilusti väljakantav. Kõik kokku oli 38 kilo ehk peaaegu pool minu kehakaalust.

Tervis pidas üldiselt hästi vastu. Jalgadele ma ville ei saanud, kuna esimesest päevast panin igal hommikul kandadele kihi plaasterteipi ja kandsin ka kaht paari sokke. See säästab väga jalgu. Hügieeni peab pidevalt hoidma, et ei saaks kõhulahtisust või seeni. Selleks olid abiks desoained ja niisked salvrätid. Ainus suurem probleem oli kiivri raskus, mis põhjustas vastikuid peavalusid, mida ei võtnud ära ka valuvaigisti. Loodetavasti saab tulevikus moodsama ja kergema kiivri.

Kõige parem oli magada telkmantli all. Värske õhk ja kaasvõitlejate norskamisest kaugemal magamine kindlustas kvaliteetse une. Mõnel ööl hakkas ka jahe, siis pidi magamiskoti täielikult kinni tõmbama ja unega jätkama.

Päeva jooksul oli tegevust palju ja palava ilmaga kulus umbes 10 liitrit vett või rohkemgi. Selle tulemusena oli vaja regulaarselt ka mineraale ja vitamiine tarbida. Keha ei saa siiski vaid veest kõike vajalikku, pigem uhud pikapeale kõik ained välja. Palavuse vastu aitas märg torusall peas ja igal võimalusel killuvesti lahtitegemine, et natukenegi keha jahutada.

Nõuanded sarnase õppuse läbijale: ära võta liiga palju mugavusvarustust ja ära mõtle üle vajaduste osas. Tegelikult läheb hakkamasaamiseks vaja üsna vähe. Kõige olulisem on minu meelest sümptomaatiline ravi ja toidulisandid, nagu näiteks Magneesium + B6, C-vitamiin, Rehydron jne. Plaastrit ja plaasterteipi võta kindlalt kaasa varuga. Kui sul hakkab vaikselt halb, siis räägi sellest kohe kaaslastele. Lõpuks päästab see sind ennast ja teisi ebamugavatest olukordadest.

„Kui jaotelgist telkmantlite alla saime, siis tundus see hotellitoana.”

Madis (36 a): Üldjoontes kasutasin Kaitseliidu antud varustust, millega peakski täies mahus hakkama saama. Juurde sai ostetud peamiselt rõivastust, milleks olid hingavamad saapad, ohtralt matkasokke, T-särke, kuulivesti alune särk (õhuke särk, digilaigus pikkade varrukatega), pead kattev sääsevõrk ja õhemad taktikalised kindad. Lisaks veel korralik nuga, kõrvatropid ja muid väiksemaid vidinaid.

Üsna kiiresti sai selgeks, et osa T-särke oleks võinud ostmata jätta. Pigem oleks tahtnud veel üht-kaht vestialust särki, kuna 25‒30-kraadise temperatuuri juures oli sellega oluliselt kergem. Lisaks tasub investeerida rasket kohtlemist kannatavasse käekella, millel on ka äratusfunktsioon, kuna kogu elu käis täpselt kella järgi ja hiljaks ei tasu jääda. Esimese paari päeva jooksul jäin ilma ka telefoniekraanist, mis ilmselt sai relvakabalt löögi. Seega soovitan telefoni kas tegevuse ajaks kotti jätta või kasutada mingit tugevamat ümbrist.

Mina arvan, et eelneva kogemuseta ei tasu enne kursust taktikalist varustust ostma minna. Siis saad selgeks, kuidas olemasolevaga hakkama saada ja mida tahad tulevikus välja vahetada või juurde osta.

Tervis pidas vastu üllatavalt hästi, mitte ühtegi suuremat tervisehäda ei tekkinud. Kui jälgida instruktorite antud juhiseid vee tarbimise kohta, siis peaks üldjoontes kõik korras olema. Kõige rohkem kartsin jalgade pärast ja see häda üsna kiiresti ka realiseerus. Kuna olin ostnud uued saapad ja polnud neid eelnevalt sisse kandnud, tekkisid paari päevaga villid, millega sai kogu laagri jooksul pidevalt tegeleda. Kindlasti ei maksa kokku hoida villiplaastrite pealt, kaasa tuleks võtta erinevaid suurusi ja mitu pakki. Olin neid enda arust piisavalt varunud, aga pidin ikkagi kodustelt juurde tellima. Kanda tuleks ka topeltsokke, ühed paksemad ja teised õhemad. Pidevalt olid kohal ka meedikud, nii et hätta ei jää.

Magamine oli mulle vist kõige keerulisem teema. Kuna ma siiralt vihkan telkimist, siis pigem oli see ebamugav kogemus. Otseselt siiski millegi üle kurta ei saa ‒ magamiskott oli soe, küljealune mugav (kui käbid lebomati alt välja visata) ja kuiv. Inimestele, kes kiirelt magama ei jää, soovitan kindlasti kõrvatroppe. Kui jaotelgist telkmantlite alla saime, siis tundus see hotellitoana – oma privaatne ruum, rohkelt õhku, keegi ei norska kõrva ääres ja magada sai oluliselt rohkem.

Lisaks õppimisele oli mu isiklik eesmärk ka enda proovilepanek, kuidas sellisele koormusele vastu pean. Minu jaoks oli mahvi täpselt piisavalt ning kui tahta piire kombata, oleks veidi saanud veel koormust juurde keerata. Samas võin kindlalt väita, et see oli üks füüsiliselt raskemaid nädalaid mu elus ning seda peamiselt palavuse tõttu. Kuid pidev vihm oleks kindlasti hullem olnud. Õpingutega seotud koormuse osas midagi kurta ei saa, kõik oli loogiline ja seda sai ka praktikas kinnistada.

Valmis tuleb olla üsna ainulaadseks kogemuseks ja oma mugavustsoonist väljaastumiseks. Tuleb õppida tegutsema meeskonnana ning aru saada üksteise nõrkustest ja tugevustest. Aja mõõde muutub – 15 minutit tundub pikk aeg ning saab rahulikult puhata, samas kui 45 minutit tähendab, et tegelikult on kiire ja selle aja jooksul tuleb millekski valmistuda või varustusega tegeleda. Valmis tuleb olla pidevalt inimestega koos olemiseks – magad pead-jalad koos, täidad koos ülesandeid, sööd koos jne. Iga päev duši alla ei saa ja kui on palav, siis oledki higine ja õhtul puhastad end märgade salvrättidega.

Tuleb arvestada, et kõik teised on samas olukorras, nii et sellepärast ei maksa siiski muretseda. Eesmärgiks oligi anda aimu reaalsetest oludest, millega tuleks kriisiolukorras silmitsi seista ja kindlasti tulin tagasi ainult positiivsete muljetega.

„Öösel oli üllatavalt külm, hoolimata sellest, et ühes telgis magas 10 inimest.”

Vaidika (29 a): Kuna varasemad tutvused kaitseliitlaste seas olid olemas, siis mingisugused nipid ja trikid sai enne SOK-i algust läbi arutatud. Kuid nagu ikka, õpetab elu ise kõige paremini. Isetäituvat madratsit soovitasid paljud, kuid pidi oma nahal ära proovima, kas see ikka on nii oluline. Võimalusel tõesti soovitaksin midagi pehmemat ja soojemat, kuid suvisel perioodil saab ka KL poolt antud matiga kenasti hakkama. Kaasa sai võetud palju sellist, mida tegelikult ei olnud vaja. Seega soovitan hoolikalt läbi mõelda, milleks midagi kaasa pakkida – lihtsuses peitub võlu ja üle ei ole mõtet kindlasti mõelda. Intensiivkursusele tasub kindlasti võtta kaasa midagi magusat, et vajadusel kiirelt energiat juurde saada.

Jalad pidasid mul väga hästi vastu. Varustust lunastades palusin endale väljastada varem kasutuses olnud jalanõud, et minimeerida villide võimalust ning soovitan seda soojalt kõigile, kes ei plaani enne intensiivkursust jalanõusid sisse kanda. Kindlasti soovitan varuda ka villiplaastreid ja jalad juba ennetavalt vajalikest kohtadest ära plaasterdada. Kõige rohkem andsid päeva lõpuks varustuse kandmisest ja relva hoidmisest tunda õlad ja parem käsi.

Arvestades seda, kuidas tegelikult ilmadega „vedas” ning enamuse ajast paistis päike, siis oli öösel üllatavalt külm magada, hoolimata sellest, et ühes telgis magas 10 inimest. Minu jaoks jäi kahjuks tervislikel põhjustel ära telkmantli all magamine, kuid rühmakaaslastega suheldes sain aru, et see oli väga mõnus ja meeldiv kogemus.

Siinkohal saab tänada kõiki instruktoreid, jao- ja rühmaülemaid ning meedikuid, kes tegelikult tagasid kohustuslikke joogipause tehes selle, et dehüdratsiooni ei tekiks. Võimalusel paigutati meid alati istuma varju ja vajadusel sai eemaldada ka varustust, et ei tekiks kokkukukkumisohtu. Tegelikult oli intensiivsust ja koormust piisavalt nii kehale kui ka ajule. Päevad olid planeeritud selliselt, et kui üks päev oli kehaliselt koormavam, siis järgmisel päeval oli rohkem ajutööd ja meeldejätmist või siis päeva esimene pool ajutegevus ja teisel poolel sai teadmisi praktiseerida.

Järgmistel soovitaksin hakata kogenumatelt juba varakult uurima, mida praktikas päriselt vaja läheb, kas varustusele on mingisuguseid alternatiive ning olla valmis panustama vajalike esemete soetamisse. Kindlasti võiks harjutada väga avatud mõtlemist, sest intensiivkursusel saab tegelikult üsna hea aimduse, missugune tempo ja elukorraldus võib oodata ees päris lahingtegevuses."