Ajalugu | 60 aasta eest käisid Pirita jões kudemas õige kummalised lõhed (1)

Olen üle 40 aasta Pirita jõel spinninguga lõhet ja meriforelli püüdnud ning nende kalade eluviisi ja käitumist jälginud. Sellepärast tahaksin jagada oma kogemusi teiste kalasportlastega.

Lõhe ja meriforell on angerja kõrval meie vete kõige väärtuslikumad kalaliigid. Nende paljunemise ja kasvatamisega seotud küsimuste selgitamine võimaldab paremini lahendada ka seitsme aasta plaaniga meie kalamajanduse ette seatud ülesandeid.

Pirita jõkke tulevad kudema lõhe ja meriforell. Kõrge veeseisu juures pääsevad nad kaugele ülesvoolu, kusjuures osa jääb sinna püsima järgmise suveni.

Üldine arvamine on, et meie jõgedesse tuleb kudema ainult üks liik lõhesid. Isiklike tähelepanekute põhjal liigitan siiski Pirita jõkke kudema siirduvad lõhed, arvestades nende välimust ja jõkketuleku aega, kolme selgelt eraldatavasse erivormi. Ihtüoloogid peaksid aja jooksul selgitama, millises ulatuses on siin tegemist Eesti vetes esinevate lõhede vanuseliste rühmade ja millises ulatuses tõepoolest bioloogiliste erivormidega.

Püüan anda nende üksikasjalise kirjelduse.

Kollakas kuningalõhe. Selg on tumekollane, küljed heledamad ja kõhualune hall. Pruunikad täpid või laigud asetsevad korrapäratult ülalpool küljejoont, kuid mitte seljal. Mõned üksikud täpid võivad paikneda ka allpool küljejoont. Soomused on suuremad ja õhemad kui ülejäänud kahel liigil. Isakaladel on alumine lõug pealmisest tunduvalt pikem ja võimsama konksuga kui teistel lõhedel. Kudemisajaks muutub kuningalõhe tunduvalt tumedamaks, kuni pruunikaskollaseks. Mida tumedam on kala soomuskatte värvus, seda kauem on ta jões viibinud. Emakala muutub vähem ja omandab kudemise ajaks hallima tooni. Uimed on üldiselt tugevamad ja eriti suur on seljauim. Võrreldes järgnevalt kirjeldatud lõhedega, on kuningalõhe saba laiem ja peaaegu otsese (sirge) lõikega. Liha on tal kollaka varjundiga roosa ja suurema rasvasisalduse tõttu natuke vänge maitsega.

Kuningalõhe tuleb minu tähelepanekute järgi Pirita jõkke alates augusti lõpust kuni detsembri keskpaigani. Kõige suurem minu püütud isakala kaalus 28 kg ja emakala 16,5 kg.

Süsimustade täppidega lõhe. Selg on valkjashall ja küljed täiesti hõbedakarva, süsimustade X-kujuliste, kuni 3 cm läbimõõduga hõredalt paiknevate täppidega, mis asuvad ka allpool küljejoont. Soomus on väiksem, tihedam ja paksem kui kuningalõhel. Isa- ja emakalad on ühesuguse värvitooniga ning muutuvad kudemisajaks õige vähe tumedamaks. Saba sisselõige on sügavam. Liha on tunduvalt punasem ja palju maitsvam kui kuningalõhel. Tuleb Pirita jõkke harilikult alates juulikuu keskpaigast kuni hilissügiseni. Kõige suurem minu püütud isakala kaalus 13,5 kg ja emakala 11 kg.

Pruunide täppidega lõhe. See on tumehall tihedate pruunide herneterasuuruste täppidega kala. Täpid asetsevad seljal ja küljel korrapäratult. Kõht on heledam, soomus peenike ja tihe. Sugupooled värvuselt ei erine. Saba on õige väikese sisselõikega. Liha on punasem kui eelmisel, peaaegu meriforelli liha sarnane. Tuleb Pirita jõkke septembris ja oktoobri algul. Suurim minu väljapüütud isakala kaalus 12 kg ja emakala 6,5 kg.

Peale nende olen Pirita jões näinud kevaditi korduvalt ka nn hõbelõhet. See on kõige heledama värvusega lõhe, mis Pirita jões esineb. Minul pole seda püüda õnnestunud.

Meriforell. Jõkke tulles on hele ja muutub mõnepäevase jões viibimise jooksul tumedamaks. Pärast pikaajalist jões viibimist muutub üleni pruunjasmustaks, kaasa arvatud kõhualune. Täpid on pruunid või punased.

Kõige suurem minu püütud meriforell kaalus 8 kg.

Kevaditi esineb Pirita jões meriforelle, keda spinningusportlased nimetavad Norra forelliks („norski”). Ta on kuldkollase värvuse ja lühikese paksu kehaga. Kõige suurem minu püütud Norra forell kaalus 5,5 kg. Sügisel ei ole ma seda kala Pirita jões näinud.

Peale nende esineb Pirita jões veel ilmseid lõhe ja forelli hübriide. Niisuguse järelduse teen sellest, et isalõhede kehal esineb mõnikord punaseid forelli meenutavaid täppe.

Meie vetes esineb aeg-ajalt nähtavasti veel üksikuid lõhede eksemplare, kes erinevad mõne erilise tunnuse poolest üldtuntud kohalikest vormidest. Kalasportlased teavad neist mõndagi rääkida. Kuna aga need asjaolud on väljaspool minu isiklikke kogemusi, toon siin ainult ühe näite. VSÜ Kalev Tallinna Kalaspordiklubi liige, spinningist Lõhmus tõendab, et ta on püüdnud kas 1949. või 1950. aastal Rutja jõest 4‒5 kg raskuse forelli, kelle selg olnud üle külvatud mustade herneterasuuruste täppidega, kuid mari täiesti musta värvi. Mari kaalunud 800 grammi. See forell jääb muidugi tema südametunnistusele, sest ta ei teatanud erakordsest saagist ihtüoloogidele. Näib, et niisuguseid musta marjaga forelle on varem ja hiljem veel püütud, sest kalasportlased nimetavad neid Kaspia forellideks.

1954. aastal püüdsin Pirita jõest Nehatu mõisa lähedalt isalõhe, kes kaalus 17,6 kg ja torkas silma väga omapärase ja inetu välimusega ‒ haruldaselt suur pea ja lühike paks kere. Tema uimed olid 1 cm paksused ja tuletasid meelde hülge loibi. Keha tumekollasel pinnal olid hõredalt heledamad kollased täpid. See näis olevat mingi väärarenguline vorm.

Isalõhed tulevad merest Pirita jõkke tavaliselt varem ja jäävad alamjooksule ootama emakalu, kes saabuvad hiljem. Kuid esineb aastaid, mil mõlemad sugupooled tulevad jõkke peaaegu ühel ajal. Emalõhe liigub ülesvoolu, saadetuna harilikult mitmest isakalast. Emakala on eespool ja isased järgnevad talle. Kõige suurem isakala liigub kas emakala kõrval või tema lähedal. Suurvee korral võib osa lõhesid ja forelle minna kuni Jüri kirikuni. Tammid ja paisud ületab see suur kala langevas veejoas võimsate hüpetega, laskudes vahel tagasi alla, et taas uuesti sooritada järjekordne hüpe (lõhe mängib!). Olen seda korduvalt jälginud Pirita jõel Vaskjala paisu juures. See on võimas ja kaunis vaatepilt, kui meetrine ja pikemgi kala jõuliselt veest välja hüppab ja selliselt teele sattunud tõkkeid ületab.

Lõhe ja forell valivad ühesuguse pesakoha, milleks on kruusane ja kivine jõepõhi, sügavusega 1‒1,4 m. Voolu kiirus, mis sõltub vee langusest või tõusust jões, võib sundida kala oma pesakohta muutma. Isaforell ehitab pesa natuke madalamasse kui lõhe ja see on lõhe omast tunduvalt väiksem.

Isalõhe alustab pesa ehitamist ülesvoolu liikudes kivide kokkuajamisega. Väiksemaid kive ajab ta kokku sabaga, kuna suuremad kangutab põhjast lahti alumise lõuakonksuga. Suur lõhe on suuteline jõepõhjast lahti kangutama kuni 10 kg raskuseid kivimürakaid.

Sageli võtab isalõhe forelli pesa üle ja laiendab seda. Siis teeb forell uue pesa vanast ülespoole. Isalõhe puudumisel seltsib emalõhe isaforelliga ja nad koevad koos.

Enne kudemist muutuvad mõlemad sugupooled tigedaks, eriti oktoobrikuu esimesel dekaadil. Sel ajal haaravadki nad kõige paremini lanti.

Olen jälginud lõhede kudemist. Selge vee korral on see kaldalt hästi nähtav. Emalõhe või -forell ujub pesa ülemisse otsa ja laseb ennast korduvalt ühelt küljelt teisele. Isakalad ujuvad temast kogu aeg üle. Kui emakala on oma marjaportsjoni välja lasknud, läheb ta sügavamasse vette puhkama. Isakala aga jääb pesa juurde askeldama, ajades sinna kokku üha uusi kive, kruusa ja liiva. Viljastatud mari vajub kivide ja kruusa vahele ning jääb sinna kuni kevadeni inkubeeruma. Osa marjast, mille vool pesast välja kannab, söövad ära teised kalad, kes on selleks kogunenud pesa lähedale. Kudemise kulminatsioon kestab Pirita jõel vähemalt 10 päeva, kuid isakala viibib veel hiljemgi pesa valvates selle juures. Merre tagasi minnes peatuvad lõhe ja forelli isakalad iga teel leiduva pesa juures, täiendades seda uute kivide, kruusa ja liivaga. Ka kevadel tuleb isakala mõnikord jõkke tagasi pesade juurde. Spinninguga kevadel püüdes võib pesade juurest saada nii tumedaid kui ka heledaid isakalu. Tume on veetnud talve jões, hele on aga merest äsja jõkke tulnud.

Marjaga täidetud pesi ma avanud ei ole, kuid talvel olen korduvalt kontrollinud vee langemise tagajärjel pesade kuivalejäämist ja läbikülmumist. Sügisel märkisin madalamas vees paiknevad lõhepesad ära ja talvel raiusin jää tuuraga lahti. Olen korduvalt leidnud Pirita jõest läbikülmunud lõhe- ja meriforellipesi koos marjaga.

Kuna Pirita jões hukkub looduslikust koest väga suur osa, tuleks senisest rohkem lõhe- ja forellimarja inkubeerida kalahaudemajades, kust kevadel silmastaadiumis olev mari viiakse pärast jääminekut järelinkubeerimisele jõkke kergetes kinnistes kastinkubaatorites. Sellega oleks kooruvaile maimudele antud algusest peale võimalus areneda neile sobivas looduslikus keskkonnas ning ühtlasi jääks ära ka maimudele halvasti mõjuv transport. Maim on sel juhul algusest peale looduslike tingimuste keskel, kus tal tuleb toituda ja kasvada kuni merreminekuni. Ühtlasi saaks maim jões koorudes endale vajaliku keskkonnaga kooskõlas oleva pigmendi, mis kaitseb teda, eriti esimestel nädalatel, igasuguste röövikute eest. Võib arvata, et kinnise kastinkubaatoriga jõkke paigutatud marjast kooruvail maimudel areneb ujupõis normaalselt ja nad on võimelised kergemini põhjast varju leidma. Kalahaudemajast toodud lõhe- ja forellimaimude jõkke laskmisel olen märganud, et sisselaskmiskohast allapoole kogunevad kajakad ja toituvad maimudest, kes pole suutelised põhja laskuma kas siis transpordil saadud vigastuste tõttu või kohanematusest uute keskkondlike tingimustega. Jõkke viimisel võivad nad sattuda voolu kandel sügavamasse kohta, kuid ei saa põhja laskuda alge kohanematuse ja nõrkuse tõttu. Ka ogalikud teevad Pirita jõkke lastud transpordist uimaste maimude seas suurt laastamistööd.

Haudemajast toodavad maimud tuleks jõkke lasta sellise arvestusega, et allpool oleks madalamat vett, kus nad kivide vahel kergelt varju leiavad.

1959. aastal võtsin osa meriforellimaimude viimisest Pirita jõkke Vaskjala paisu alla. Hiljem kontrollimisel selgus, et jõe kaldaosa madalamad kohad, kus kiviklibude vahel kasvasid väikesed veetaimed, lausa kubisesid maimudest, kuna 20‒30 sentimeetrit sügavamal neid enam polnud.

Lõhe ja forelli talvisest inkubeerimisest meie jõgedes kinniste kastinkubaatorite abil ei saa juttugi olla. Talve jooksul on mitu jääliikumist ja sagedasi põhjalibisemisi, mille tõttu inkubaatorid purunevad või mattuvad kõntsa ja kivide alla. Kõne alla võib tulla ainult kevadine järelinkubeerimine jões. See aga tähendab, et meie kalakasvatusmaju saaks senisest palju intensiivsemalt kasutada lõhe ja meriforelli inkubeerimiseks talve jooksul, kust siis silmastaadiumis olev mari, mis kannatab väga hästi transporti, viiakse jõkke kinnistesse kastinkubaatoritesse. Sellega väheneks kalakasvatusmajade töökoormus ja inkubaatorid vabaneksid juba varakult teiste kalade marja vastuvõtuks. Minu teada teostatakse mõnes vennasvabariigis juba aastaid edukalt siiamarja jääalust inkubeerimist vitstest punutud inkubaatorites. Lõhe- ja forellimarja järelinkubeerimine meie jõgedes suurendaks kala juurdekasvu ja vähendaks kulutusi.

Mina kahtlen lõhe-, meriforelli-, jõeforelli- ja vikerhõrnavastsete järelkasvatuse otstarbekuses kalakasvatusmajade tiikides ühe aasta jooksul. Arvan, et need eelkasvatatud maimud ei ole suutelised enam täielikult kohanema neis tingimustes, kuhu nad tiikidest viiakse. Jões pole nad küllalt suutelised voolavas vees toitu otsima ega ennast vaenlaste eest kaitsma, sest uues elukohas pole neil enam „lauakatjat” kalakasvataja näol. Tähtis on ka see, et mari viibiks mõnda aega enne koorumist samas vees, kus maimudel tuleb kohaneda ja üles kasvada. Arvan, et viimaste aastate jooksul Pirital tehtud katsed eelkasvatatud vikerhõrnamaimudega ebaõnnestusid just seepärast, et maim polnud võimeline küllalt kiiresti uutes jõetingimustes kohanema. Minu ettepanek oleks, et vikerhõrnamari saaks juba silmastaadiumis kastinkubaatorites jõkke viidud.

LOE LISAKS: Kalateadlane: „Eestis esineb siiski üks lõheliik.”

N. Rummi toodud Pirita jõest püütud lõhe „erivormide” liigitust ei maksa eriti tõsiselt võtta, ütleb kalateadlane Martin Kesler.

„Eestis esineb ikka üks lõhe- ja üks forelliliik,” kinnitab Kesler. „Aga kalade nn pulmarüü erineb isendite vahel suhteliselt palju ja pole ime, et inimesed neid (lõhesid – toim) lahterdama hakkavad. Sellist juttu kuuleb pidevalt ka kaluritelt, kuid tõsiselt ei maksa neid jutte võtta.”