Foto: Eleri Lopp
Eleri Lopp 21. oktoober 2022 16:00

Kui ma umbes-täpselt keskööl rabaserva sõitsin, et helkivaid ööpilvi pildistada ja üsna tõenäoliselt kuulata ka piirkonnas tegutsevate huntide ulgumist, tabas mind järgmine eksistentsiaalne probleem ‒ teine inimene! Tema auto oli samuti rabaserva pargitud.

Maailm põleb ja inimesi tapetakse, ja mitte ainult Ukrainas, mis paneb arutlema inimelu mõtte üle.

Kõik eelnev ja tegelikult ka minu enda praegune eluetapp, millel polegi päris kindlat suunda, on viimasel ajal pidurdanud kõiki mu tegemisi. Tean, mida tahan ja kuhu kavatsen liikuda, aga ümberringi toimuv tekitab eksistentsiaalseid mõtteid. Võib-olla on probleem hoopis hiljuti põetud borrelioosis, mis võib-olla polegi veel täielikult kadunud, kuigi rohud on korralikult võetud. Nahal on laik siiani näha. Esimest korda viieteist aasta jooksul õnnestus ka minul borrelioos saada. See on tegelikult kõige ohtlikum olukord, mis mul üldse Eesti metsas tekkinud, kui lahtised külakoerad välja jätta.

Küsite, miks ma üldse sellest kirjutan? Eks lugege.

KÕNNU SUURSOO. Päiksetõus vaatetornist. Kui ma ära läksin, sest päike oli juba liiga kõrgele tõusnud, tuli mulle paar fotograafi lõõtsutades vastu. Nad olid ilmselgelt hiljaks jäänud. Müstiliste hetkede jäädvustamiseks peab suvel tihti öö vahele jätma.

Foto: Eleri Lopp

Kui ma lõpuks oma motivatsioonipagasi lahti pakkisin ja umbes-täpselt keskööl rabaserva sõitsin, et helkivaid ööpilvi pildistada ja üsna tõenäoliselt kuulata ka piirkonnas tegutsevate huntide ulgumist, tabas mind järgmine eksistentsiaalne probleem ‒ teine inimene! Tema auto oli samuti rabaserva pargitud. Kuna mu motivatsioon oli niigi nõrk, siis polnud üldse kaugel mõte, kas tasub pigem kohe minema sõita. Pealegi tähendab magamata öö rabas mulle seda, et ka järgmine päev läheb tühja. Sellisel hetkel tunnen ennast suhteliselt teovõimetuna. Hingan ja olen, mõtlen ja soovin, aga olen nagu oma keha sees vangis, lihtsalt ei viitsi ega jõua. Mina päeval magada ei oska.

Too inimene oli auto just siia parkinud ja see pani mu kannatuse proovile. Jätsin oma auto korraks seisma ja mõtlesin pingsalt järele. Keegi võõras öösel samas kohas, kuhu mina minna tahtsin, äratab kahtlust ja ma tunnen end metsloomana, kes mitte kuidagi ei taha inimesega looduses kokku põrgata.

VAADE. Alati ei peagi maastiku pildistamiseks lainurka kasutama, saab ka teleobjektiiviga.

Foto: Eleri Lopp

Inimene aga tuli pikaleveninud mõtisklemise peale ise minu juurde. Tal oli püss õlal ja ta küsis üleolevalt: „Mis mureks?„ Sain nüüd aru, kellega tegemist – muidugi jahimehega – ja küsisin nähvavalt vastu: „Mis mure teil endal on?“

Praegu mäletan, et ta rõhutas meie vestluse jooksul mitu korda, et ma segavat teda. Ta kavatsevat seal öö läbi vahti pidada. Millegipärast mainis ta veel, et karujaht algab kahe päeva pärast. Tema peibutuskohas käivat kolme pojaga emakaru ja lisaks veel üks suurem karu ka. Ligimeelitamiseks olevat ta neile välja pannud taigna. Just nimelt! Veest ja jahust tehtud taigna!

ÄMBLIKUVÕRGUD PÄIKESETÕUSU AJAL. Võib jääda tunne, et oled ka ise võrgus.

Foto: Eleri Lopp

Minu märkuse peale, et tema söödakoht on looduskaitsealale liiga lähedal ja miks ta pimedas jahti peab, võttis mees tooni alla. Siiski üritas ta minu plaane kõigutada, küsides mitu korda, kas ma tõesti ei karda öösel rabasse minna. Teatav iroonia oli ka küsimuses, kas ma lähen marju korjama. Pimedas!? Päris naljakas oli kuulda püssiga jahimehe suust küsimust, kas ma karusid ja pimedat metsa ei karda.

Tegelikult see vahejuhtum hoopis suurendas mu soovi rabasse minna. Silmanurgast nägin, kuidas esimesed helkivad pilved juba taevas lainetavad ja parkisin kiiresti auto. Jahimees läks oma laskepaika tagasi ja mina kõigi kodinatega läbi karudest tulvil metsa raba poole.

MÜRAST POLE PÄÄSU. Nautides ja pildistades rabas helkivaid ööpilvi, tabasin end mõttelt, et kui ma auto juurde tagasi lähen, kas see jahimees ikka saab aru, et ma ei ole karu. Teatavat ebamugavust lisas ka olukord, kus pimedas metsas kohtuvad üksik naisterahvas ja püssiga mees, kes räägib eesti keelt paraja vene aktsendiga. Mina, erinevalt paljudest teistest, tunnen ennast üksinda öösel pimedas rabas koos karude ja kõikide teiste loomadega palju mugavamalt ja turvalisemalt kui koos mingi võõra inimesega.

HELKIVAD ÖÖPILVED. Neid saab pildistada vaid suvel.

Foto: Eleri Lopp

Võtsin oma ripptelgi küll kaasa, aga avastasin, et magamiskott oli vahejuhtumi segaduses maha jäänud. Kuigi päike pidi tõusma umbes kella viie paiku, sai juba poole neljast uuesti pildistama hakata. Tegelikult saab öö läbi pildistada, aga helkivad ööpilved kadusid juba veerand kahe paiku ära. Panin ripptelgi kahe peenikese rabamänni vahele ja elasin need paar tundi külmetades kuidagi üle.

Palju rohkem häiris maanteelt tulev müra. Kogu öö jooksul sai võib-olla ühtekokku ainult kümme minutit täielikku vaikust. Kõik oli fantastiline: ilus raba, eemal huikav händkakk, mitte ühtegi kiusavat putukat. Sääsed ja parmud olid selleks ööks puhkusele läinud. Mitte ühtegi! Aga liiklusmüra jätkas täiuslikkuse rikkumist. Raba teises servas on üks koht, kus seda müra pole küll kuulda, aga raba ise pole seal kaugeltki nii laukarohke ja fotogeeniline, pigem kuiv. Seega polegi nii lihtne leida Eesti looduses ideaalset kohta. Peab tõsiselt pingutama.

Kella kolme ajal muutus külm väljakannatamatuks. Pakkisin asjad kokku ja hakkasin liikuma, et sooja saada ja leida päikesetõusu ajaks hea pildistamiskoht. Ei läinudki kaua, kui valgus lubas juba pildistama hakata. Raba oli täielikult udusse mattunud. Öösel oli alla 10 kraadi sooja, mis oli ka juulikuu madalaim öine kraad. Temperatuuri kõikumine on udu tekkeks väga hea eeltingimus.

PÄIKESETÕUS. Kõige magusam hetk rabas.

Foto: Eleri Lopp

Ideaalse koha leidmisega läks raskeks, sest kõik oli ideaalne, ükskõik kuhu vaatasin. Nii ma seal siis ekslesin nagu kevadel laudast välja lastud vasikas. Tõdesin järjekordselt, et lihtsalt ole paigal, ära torma. Nurga taga pole paremat kohta. Siin ja praegu ongi kõige parem, tuleb lihtsalt näha. Igatahes sain mõned päris head motiivid.

RABASUPLUS TUNDUB TEISTSUGUNE. Paar tundi rabas ringi kooserdades hakkas palav, mistõttu võis öist külmetamist täiendada hommikuse rabalauka-suplusega. Milline kontrast! Igatahes on laukas ujumine hoopis teine asi kui näiteks meres või järves. Rabavesi puudutab keha teistmoodi. Mina kirjeldaksin rabavett millegi õhulisena. Eks selle keemiline koostis on ka teine – mine tea, võib-olla ujusin jääajast pärit sulavees. Ka rabalõhna ei saa millegi muuga asendada. Selles on eriline koht sookailul, mis lisab rabaliku nüansi. Aga kes pole laukas ujunud, pole justkui rabas käinudki.

Mõni sookurepaar suutis mind ka ehmatada, kui paarkümmend meetrit eemal täiest kõrist hommikut tervitama hakati. Suve teisel poolel on sookure laulgi teistsugune kui kevadine. Kuidagi kurb ja magusvalus hõng on juures. Sügistunne tuleb peale.

Kes suvekuudel rabas öid veetnud, see teab, kui kiiresti raba oma maske vahetab. Ühe öö ja hommiku jooksul on raba nagu kameeleon. Hea oleks siit enne välja saada, kui päike liiga kõrgele tõuseb. Keskpäevane raba on eemaletõukav. Kui jääda, siis ainult rippvoodis magamiseks ja laukas ujumiseks. Muuks tegevuseks on keskpäevad liiga eredad, palavad ja paljad. Müstilisus kaob koos uduga.

Üks oluline tähelepanek: rabas kaovad motivatsioonialased ja eksistentsiaalsed küsimused. Täielik kohaolek ja looduse paikaloksutatud ajukeemia näitavad meie probleeme ja küsimusi just sellistena, nagu need on – tühistena. Ja need haihtuvad koos uduga.