Vimmad.

Foto: Igor Ixa Nael
Margo Pajuste 20. detsember 2022 16:15

Oma loo on meile saatnud Pärnu kandi kalamees Meelis.

Lugesin eelmisest ajakirjanumbrist lugu, kuidas kass tahtis kalamehe haugi ära virutada ja tuli meelde samalaadne juhtum.

Läksime kord sõbraga parimal kevadisel vimmaajal Kasarile. Püüdsime käsiõngedega vana Kalajuhani maja juurest veidi ülesvoolu – vanad kalale.ee foorumi kasutajad teavad küll, millest jutt. Kaldal on seal veel paar maja, aga keegi vist päris aasta ringi sees ei ela. Kala eriti ei tulnud, mõned üksikud tilkusid. Rakendus tuli visata teise kalda allavoolu ja lasta söödal mööda põhja lohiseda, muidu ei juhtunud üldse mitte midagi. Enam-vähem iga viies kord jäi rakendus kinni, lips katkes ja tuli vandumise saatel, külmetavate kätega uus siduda.

Järsku sain ilusa, silma järgi kindlalt üle poole kilo vimma. Võis isegi 700 grammi alla olla, igatahes tegi korralikku sõitu ja väljatoomine pakkus just seda õiget vimmapüügi tunnet. Võtsin kala konksu otsast ära, põlv adrenaliinist kergelt võdisemas, ja viskasin tagantkätt rohuse kalda peale. Ruttu sööt otsa ja rakendus samasse kohta, sest tõenäoliselt on uus parv kohale jõudnud.

Kohe järgneski uus võtt ja kena, eelmisega samas kaalus kala läks jälle seljataha kalda peale. Kolmas kala ka käes, võtsin sellegi otsast ära ning sel korral täiesti juhuslikult pöörasin ennast kogu kehaga tahapoole vaatama, et kas kaladega on kõik korras. Ju alateadlik omanikutunne käskis oma varandusel silma peal hoida. Ja mis ma näen – suur vöödiline kassivolask tirib MINU vimba minema, maja poole, mis ilmselt on ta kodu.

Kiirelt käis nüüd ritv käest kalda peale ja ruttu kassile järele! Eks igasuguseid ähvardusi ja vandumist kõlas ka ohtralt üle kevadise Kasari. Kõuts arendas korralikku kiirust, endal suur kala hambus, pealegi oli tal paras edumaa. Minu šansse ei parandanud seegi, et paari sammu järel porisel kaldal korraks pikali käisin. Kass vupsas aia alt sisse, mina jalgväravast talle järele. Paar sammu veel, siis oleksin suurest vaevast ähkiva röövli ehk kättegi saanud, ent siis tuiskas ta aidaukse alt sisse, mis kindlalt kinni ja taba ka ees. Pererahvast kodus ei olnud, tegelikult tundus, et siin pole ikka tükk aega üldse käidud.

Korras! Kalast ilma, püksipõlved porised – vähemalt said teised püüdjad lõuatäie naerda.

Teisalt, kui pererahvas oligi terveks talveks linna kolinud ja kass pidi kogu aja üksi hakkama saama, siis polegi mul sellest õnnetust vimmast kahju. Sai üle ei tea mis aja kõhu korralikult täis. Loodetavasti õnnestus tal veel mõnelt kalamehelt midagi pihta panna ja endal nõnda hing sees hoida.