Talv on käes! Mine lumele ja jääle Eestit imestama, kas või jalgrattaga

Eestimaa eripära on kevad, suvi, sügis, talv ja pahatihti neid kõiki ühendav sarnane ilm: pluss seitse ja vihmasadu.

Vahel tuleb aga ette ka helgemaid hetki, mil kevadel paistab päike, suvel on koguni palav, sügisel segab lehti soe tuul ning talvel on lumi maas ja veed jääs. Viimast seisukorda on tark kasutada matkaks, sest valge põhitoon laseb näha looduses värve ja kujusid, mida suverohelise või sügishalli sees ei märka.

Siin annavad oma ala asjatundjad üles mõned Eestimaa paigad, mida just talvel külastada. Saapad jalga ja proovige järele!

Otsi ookerjaid kaldaid ja allikasinist põhja

Kristel Vilbaste, looduskirjanik, iseäranis jõhvika-, ravimtaime- ja allikakirjanik

Kauneimad sinised allikad on Norra-Oostriku allikate rühmas, see on loodusfotograafide Meka. Kusjuures silmaga nähtav sinine või türkiis võib fotol paista välja hoopiski teistsugune ja ootamatult uhkemgi.

Kõige kaunimad veesilmad on seal otse tee ääres. Kunagise Eesti suurima püsiva väljavooluga Norra allika kohta teatakse, et see külmus ainult 1940. aasta krõbedal talvel. Talvepakase päikesepaistes suisa aurava Oostriku allika kaldal võib kohata muinasjutulist sinilindu– jäälindu –, allikalehtrite põhjas silmata aga ujumas forelle.

Edasi viib tee väikese matkaraja otsani, millel sammudes jõuate meie kõige sügavama allika – Sopa allikani. Ainult loodus julgeb joonistada pildi, millel ookerjad kaldad ja allikasinine põhi.

Kõige ebamaisemad on aga Võlingi allikate rühma kuuluvad Vilbaste allikate neli lehtrit, mille türkiissinine värv on looduses üsna uskumatu.

Istuva eluviisiga inimene võiks kelgutada

Karl Martin Sinijärv, poeet

Loodus talvel puhkab. Toimetab aeglasemalt. Passiivne puhkus. Inimene otsib sageli ka lumisel ajal aktiivset puhkust. Tahab suuskadel suurest mäest alla tuhiseda või jäässe augu raiuda ja oodata, kuni kala tuleb. Sõltub inimesest, sõltub talvest. Lund/jääd kas on või ei ole.

Kui on, saab uiskudega veekogudel kimada. Päris pikki matku ette võtta. Istuva eluviisiga inimene võiks kelgutada. Kapitaalseid kelgumägesid Eestis napib, kuid väikse künka leiab igalt poolt.

Tallinlasel tuleks lumine Botaanikaaed üle vaadata. Hoopis teine maailm kui suvel. Ka kelgutamas käiakse seal usinasti. No ja kui on kelgutet ja lumememm valmis, on ju mõnus soojas toas palmi all jalga kõlgutada.

Tundub optimaalne talvise loodusega suhestuda mitte sügavuti, vaid sagedasti ja rõõmuga. Püsides kuumast kohvist jalutuskäigu kaugusel.

Võtke päikesevanne merel või Võrumaa teedel

Alo Lõhmus, ajakirjanik ja rattamatkaja, muuhulgas ka talirattur

Veebruaris hakkab päike kevadiselt särama. Valgus peegeldub tagasi lumistelt põldudelt ja kiilasjääga kaetud sõiduradadelt. Siis on õige aeg minna Võrumaa teedele päikesevanne võtma. Naastrehvid annavad rattale jääl uskumatult hea püsimise, nii et libedatest tõusudest on palju kindlam üles ronida sadulas kui jalgsi või autoga. Sätendav päike, lumivalged põllud, rohelised kuusemetsad, käänulised Võrumaa teed ja armsad talud nende kõrval mõjuvad võimsa vitamiinisüstina.

Kui avatakse Piirissaare, Vormsi, Noarootsi või mõni muu jäätee, tasub seegi rattaga läbi sõita. Jääle tehtud autoteed pole enamasti libedad, pigem on probleemiks lumepuder.

Keset jäätunud mereavarust saab isegi pilves ilmaga valguse üledoosi.

Minge sauna!

Tiit Pruuli, kirja-, reisi- ja matkamees

2023. aasta on Eestis sauna-aasta. Seega soovitan mina looduskaunites kohtades riided seljast võtta ja sauna minna. Näiteks Võrumaa järvekeste äärde suitsusauna. Või tellida endale tünnisaun mõnda vaiksesse Hiiumaa randa, istuda soojas vees ja vahtida tormist merd. Lõputult.

Matkake vastuvoolu

Jaanus Vaiksoo, kirjanik ja jahimees

Väga mõnus on matkata või kõndida Eestimaa looduses ja väikelinnades just inimtulvale vastuvoolu. Näiteks jalutuskäik talvises Pärnus või Viljandis sinna juurde kuuluvate kohvikutega. Või varasügisene põhjarannik – matk piki randa ja metsa Vainupealt Altjale, üksildane Lobi neem ja selle vastas Käsmu poolsaar.

Suvel soovitan aga ikka kanuumatku mööda Eesti jõgesid ja läbi rabamaastike.

Müstiline mets kasvab Palumägede matkaraja ümber

Mika Keränen, kirjanik ja õppejõud

Ma ei saa ju oma lemmikpaika välja öelda, siis tulevad kõik sinna kohale! Hea küll, mina ei ole Eestimaa omanik, loomulikult tohib igaüks minna igale poole – kuhu aga soovib!

Mina käin nädalavahetuseti koeraga metsas. Koera nimi on Uudu ja ta on prantsuse veekoer, barbet, neid kasutatakse siiamaani linnujahil. Uudu tahab liikuda ja nii ma käingi temaga väljas.

Täiesti korralik ja müstiline mets kasvab Pangodi järve ääres Palumägede matkaraja ümber. Matkarada ise on lühike, aga tunne tuleb selline, et oled sattunud tõelisse ürgmetsa. Ega seda vana-vana metsa Eestis päris igal pool enam olegi. Palumägede matkarajal näeb suuri põlispuid, seal on äärmiselt mõnus lõkkeplats ja ujumiskoht koerale – ega ma siis temaga Anne kanalisse lähe! No ja talvel ta muidugi ei uju ka.

Viimati käisime Palumägedes lastega isadepäeval. Väga mõnus oli.

Tuttav koht, kus turvaline kolada, on mulle ka Välgi metsad, need jäävad Tartu maakonna põhjaossa, Peipsiveerde. Sõbral on seal maakodu ja tema käest saan ma ka talveks küttepuid.

Linnuhuviline lennaku rannikule

Marko Mägi, linnuökoloog

Ornitoloogide pilgud pöörduvad talvel kindlasti saartele, sest seni, kuni meri on jäävaba, võib rannas ja rannavees näha huvitavaid linde – selliseid, kes talvel võib-olla ei peakski meil elama, kuid on jäänud äralennuga hiljaks. Näiteks lepalinnud, punarind, ka kuldnokk – pehmel talvel võib neid kohata üksjagu.

Saaremaal on linnusõbrale atraktiivsed paigad Sõrve poolsaar ja Saaremaa põhjarannik, iluvaate poolest on ilmselt üks parimaid Panga pank, kuid linde jagub mere ääres kõikjale. Hiiumaal on Ristna koht, millel tasub silm peal hoida.

Sisemaa ei ole talvel suleliste poolest nii kirju, seal saab aga looduses lihtsalt lasta mõtteil selgineda, sest kes ikka lindu vaatab, see närvi puhatud saab – vähemalt veidikenegi.

Raba on rabav igal aastaajal

Merle Jääger ehk Merca, näitleja ja kirjanik

Tead mis, üks koht, kuhu minu meelest tasub igal aastaajal minna, on raba. Nii kirjutagi: raba on rabav igal aastaajal. Näiteks Meenikunno raba.

Kevade poole võib minna ka Peipsi veerde ja vaadata, kuidas jää kuhjub.

Aurav vesi oskab tekitada võluvat härmatist

Urmas Tartes, loodusfotograaf, iseäranis putukapiltnik

Talvisel ajal on ägedad kohad seal, kus leidub vett. Nii et ma olen selles mõttes natukene igav – eriti arvestades ajakirja profiili –, aga ütlen ikka, et üks põnevamaid aegu aastast on see, kui jää tuleb veele peale ja saab kõndida sinna, kuhu suvel ei saa. Näiteks Pühajärv või Saadjärv paistavad talvel jäält vaadates täiesti teistsugused kui suvel. Igal järvel muidugi oma eripära.

Kui minna jääle pildimõttega, tasub järvel jalutada mõnda vaiksemasse soppi, kus kalastajaid ees pole. See on universaalne võte.

Teine universaalne võte on minna pildijahile paika, kus allikad ei külmu ka kõige käredama pakasega. Seal võid kohata udumaastikku ajal, mil mujal udu pole. Samuti oskab aurav vesi tekitada võluvat härmatist. Omamoodi põnevad on ka talvised lained.

Kui temperatuur sobiv, võib talvel kohata allikate juures ka putukaid. Soovitan üle vaadata veesilmad näiteks Endla soostiku lääneservas.