Vee all
25. detsember 2022, 16:00

Seal, kus kondid ei valuta

„Igas hierarhias tõuseb koor peale ja läheb hapuks.”

L .J. Peter, R. Hull „Peteri printsiip”

Vee happelisusega on samamoodi kui sügavuse või temperatuuriga.

Nii liiga palju kui ka liiga vähe rikub paljude liikide eluisu. Sõna-sõnalt tähendab happelisus plusslaenguga vesinikioonide sisaldust vees. Mõõdetakse seda negatiivse logaritmväärtusega (pH).

Enamiku Eesti sisevete normaalne pH mahub vahemikku 6–9. Mida väiksem number, seda happelisem vesi. See sõltub ka veekogu tüübist ja aastaajast, suviti isegi kellaajast. Näiteks vetika õitsemise käigus eraldub vette palju miinuslaenguga hapnikuioone, mis vesiniku neutraliseerivad. Siis võib mõnes veekogus suveõhtuks pH õige kõrgele tõusta.

ULJASTE. Pehmeveeline järv on tundlik mitmesuguste hüdrokeemiliste muutuste suhtes.

Foto: Henn Timm

KALA LAUKAS EI ELA. Sõna „hapnik” tähendaks justkui midagi haput, aga happelisuse mõttes on küll täpselt vastupidi. Peale hapniku tasakaalustavad vesinikioone muud erinevad miinusioonid, näiteks karbonaadid. Vihma- ja lumevesi koosneb aurunud veest, kus sääraseid miinusekandjaid leidub vähe. Kui neid aga ei jätku, pole kas või lupja vajavatel loomadel millestki oma luid-konte ehitada. Näiteks limustel või kaladel. Vastupidi, kui pH on väga kõrge, võib ammooniumiühenditest saada hoopis ammoniaak, mis pole samuti paljudele eluvormidele tervislik. 1993. aasta palaval suvel surid tõenäoliselt just sellepärast välja Uljaste järve kalad. Järgmistel aastatel oli huvitav jälgida, kuidas sealses madalas vees vonklesid suured kaanid, keda ahvenad muidu vaevalt oleksid rahule jätnud. Nüüd on Uljastesse ammu uued kalad toodud.

Rabad on looduslikult happelised. pH alla 6 on rabavetes tavaline. Laukad, Eesti üks tavalisemaid looduslikke veekogutüüpe, „kannatavad” niisiis kroonilise happelisuse tõttu. Lahustunud mineraalaineid leidub vihma- ja lumeveest pärinevas laukavees väga vähe, turbast ligunenud humiin- ja fulvohappeid aga palju. Vesi on pruun ja kalu pole.

LAUKAD SURU SUURSOOS. See soo kuulub laugaste arvult Eesti esikolmikusse. Kokku on neid siin Maa-ameti foto järgi üle 1700.

Foto: Henn Timm

See ei tähenda, et need oleksid väärtusetud veekogud. Laukaid asustab aastatuhandete jooksul väljakujunenud elustik, igatahes vanem kui inimasustus. Peale happelisuse on laugastes muidki ebamugavusi, näiteks kuivamine, külmumine ja talvine hapnikupuudus. Vooluvetes puhverdub happeline vesi kergesti mõne aluselisema lisajõe või isegi kaldalähedase mulla mõjul.

KEVADVETE AEG. Kevadel võib Eesti kraavides olla segamini nii pehme lumevesi, soisest metsast imbuv pruun vesi kui ka kruusateelt valguv kare vesi.

Foto: Henn Timm

Vee pruun värvus, mis on laugastes (aga Skandinaavias ka muudes veekogudes) selge märk happelisest veest, ei pruugi Eestis alati seda tähendada .

Vulkaanilistel aladel leidub looduslikke ülihappelisi järvi, kus keegi ei ela. Vesi on „hapu” ka kihistunud järvede põhjas, kus pole hapnikku, küll aga ohtralt vesiniksulfiidhapet.

KAWAH IJEN. See on järv Indoneesias Jaava saarel, mille vee pH jääb alla 1. Looduslikult mürgine on ka järve väljavool.

Foto: treehugger.com

TAEVAST SAJAB HAPET. Happevihm tähendab olukorda, kus normaalne vihm on muutunud oluliselt happelisemaks gaasiliste tööstusjääkide mõjul. Tekkinud väävel- ja lämmastikhape sajavad siis piiskade koosseisus alla. Eriti mõjutab see pehmeveelisi järvi, kus leidub vähe puhverdavaid aineid. Ka hakkavad happelisuse tõusul lahustuma mullast vette sattuvad alumiiniumisoolad. Sellega muutuvad need küll loomadele kättesaadavaks, aga paraku juba mürgisel kujul. Vesi ise võib happevihmade mõjul muutuda selgemakski, kuid tavaliselt liigivaesemaks, halvemal juhul elutuks. Eesti veekogud on happevihmade suhtes oma Skandinaavia naabritega võrreldes immuunsemad. Esiteks on meie mullad keskeltläbi aluselisemad. Teiseks, kas või kruusateedelt tõusev tolm neutraliseerib võimaliku happerünnaku juba õhus.

TONDIHOBU VASTNE. Lad k Aeshna sp.

Foto: Henn Timm

No aga kes laugastes siis elavad? Eks ikka putukad ja ämblikulaadsed. Planktonis ka pisikesed vähid. Enamik neist liikidest asustab võimalust mööda ka muid (aluselisemaid) veekogusid, kus neil aga tuleb arvestada nii kalade kui muude arvukate vaenlastega.

RABAKIILI VASTNE. Lad k Leucorrhinia sp. vastne.

Foto: Henn Timm

Ka mõni Eesti järv on looduslikult nii happeline, et kalade elu pole seal võimalik. Üks selline on Nohipalo Mustjärv Põlvamaal.

NOHIPALO MUSTJÄRV. Tumedaveeline ja happeline.

Foto: Henn Timm

Mõnes (näiteks Loosalu Raplamaal) elab ainult ahven. Maimud toituvad siis pisielustikust, suuremad isendid omakorda maimudest. Nõnda on kaladel võimalik sedagi karmi elupaika ekspluateerida.

Ka mõni Eesti järv on looduslikult nii happeline, et kalade elu pole seal võimalik.

RABA-ÕRNPÄEVIKU VASTNE. Lad Leptophlebia vespertina.

Foto: Henn Timm

KOLLAUJUR (Noterus sp.) turbasamblas.

Foto: Henn Timm

Foto 1. ULJASTE. Pehmeveeline järv on tundlik mitmesuguste hüdrokeemiliste muutuste suhtes.

Foto 2.

Foto 3.

Foto 4.

https://www.treehugger.com/lakes-where-dive-could-be-deadly-4869063

Foto 5.

Foto 6.

Foto 7.

Foto 8.

Foto 9.