Metsaomaniku sõber mäger aitab nii kuuse-kooreüraski kui lepapoi vastu

Juhul kui unustame eksikülalise ahmi ehk kaljukassi, läheb mäger kirja Eestimaa suurima kärplasena.

20. sajandi jooksul kohati teadaolevalt meist põhja ja kirde pool elutsevat ahmi siinmail viis korda ja kaks neist kütiti. Tänapäeval on ahmi arvukus Euroopas langustrendis ja ta kuulub kaitstavate imetajate hulka. Soojeneva kliima tõttu on tõenäosus temaga meie metsades kohtuda nullilähedane.

MÄKRA JUBA KELLEGAGI SEGI EI AJA. Vilksamisi nähtud mäger meenutab oma jässaka kehaga metsseapõrsast. Tema karvkate on kare ja harjasjas. Suvisel ajal aluskarv peaaegu puudub, seevastu talveks kasvab paksuks ja kohevaks. Erutuse korral turri tõmbunud karvaga loom tundub tegelikkusest suurem. Karususe tõttu pole mägra kasukat karusnahana hinnatud, küll aga saab seda kasutada tallamiskindla vaibana. Kunagi valmistati mägra karvadest pintsleid.

Üldvärvus on mägral hallikasmust, küljed veidi heledamad kui selg ja saba, alapool ja jäsemed mustad. Iseloomuliku tunnusena võib meelde jätta kolm koonult algavat ning üle pea ja põskede kulgevat laia valget vööti. Nendevaheline ala jääb kontrastselt mustaks. Mägra silmad on väikesed, koon pikk, kõrvad ümarad, saba lühem kui pea. Omapärase välimuse tõttu on teda raske mõne teise metsaasukaga segi ajada.

Kui keegi juhtub küsima, kui palju mäger kaalub, siis tasuks uurida, kas kevadine või sügisene. Märtsist maini, pärast taliuinakut, jääb tema kehakaal 8‒10 kilo kanti, oktoobri lõpul on talveks valmis looma kaal 50‒60% kõrgem.