Vesi peale ja mäest alla! (2)

Vooluveed on muude veekogudega võrreldes isevärki.

Kõrguste vahe tõttu eri otstes on neil algused ja lõpud (lähted ja suudmed). Meredel ja järvedel selliseid tunnuseid piiritleda ei saa. Võiks ju eeldada, et vesi on ikka vesi, voolaku või ärgu voolaku. Aga millegipärast asustavad voolavat vett paljud liigid, keda seisvas vees pole. Isegi kui jõgi voolab läbi järve, on sealgi sama jõega võrreldes paljud liigid teistsugused.

Milles asi? Vool toimib ju näiliselt stressina, rebides pahaaimamatutel veeasukatel „jalad alt” ja vedades neid tundmatutesse kaugustesse. Kuid need, kes oskavad voolus paigale jääda, võivad nautida hüvesid, millest seisuvete elanikud unistadagi ei oska. Kas või hapnikku, mida leidub vees paarkümmend korda vähem kui õhus, toob vool pidevalt juurde. Nii ei saa see otsa isegi talvel, kui veetaimed ja vetikad puhkavad. Sama toimub muude lahustunud ja lahustumata ainetega, sealhulgas triiviva toiduga. Paigalpüsijad võivad rahumeeli oodata, et söök ise suhu sõidaks. Samal ajal tuleb neil siiski millegi külge kleepuda, klammerduda, põhjasettesse kaevuda või kivi taga passida. Seevastu seisvas vees võib kergesti tekkida hapnikupuudus. Ja ülalpidamiskulud tuleb kanda endal, kas lihasjõul vett kurnates, taimedelt vetikaid kraapides, ringi luusides või lootes, et saak ise mööda ujub.

Vesi uuristab esmase voolusängi ja kulutab seda ka edaspidi pidevalt. Kus langus järsk, seal vool kiire. Siis paljanduvad põhjas kivid ja kruus, mida veesurve ei jõua edasi liigutada. Jugades jääbki paigale ainult kaljusein. Seal oleksid elutingimused muidu tipptasemel, kui just voolukiirust ennast poleks ülearu. Aeglasemad kohad kattuvad liivaga ning päris tasastesse lõikudesse või kaldasoppidesse settib muda. Nõnda näitab põhja iseloom, millised voolutingimused kuskil valitsevad. Või vähemalt valitsesid, juhul kui vesi vahepeal kuivas.

Järvedega võrreldes on vooluvete elupaikade mitmekesisus keskeltläbi palju suurem. Eriti siis, kui ka vee sügavus vaheldub. Vooluhulga muutumine piki sängi lisab veel oma osa. Kus aga leidub kortereid, ei jäta elanikud neid kasutamata. Kui nüüd meenutada kas või kalu, siis võib ülaltpoolt ja kiirest voolust alustada näiteks forelli, trullingu, võlda ja harjusega ning lõpetada suures aeglases jões säga ja tõugjaga. Kõik on voolulembesed elukad ja kuigi võivad kuskil järves tiiru ära käia, siis kudema sätivad end ikka voolavasse vette. Rääkimata paljudest merest jõgedesse trügivatest siirdekaladest.

Liigid, kes Eestis asustavad kohalikke sooje ja sogasevõitu vooluveekogusid, suudavad külmas Arktikas või mäestikes hakkama saada ka järvedes. Suurtes järvedes imiteerib jõe voolu lainetus, mis kaldaäärse põhja kiviseks uhub ja seda õhustab. Isegi rammusaveelistes Peipsis ja Võrtsjärves elab sääraseid „jõeliike”.

Ka tõelisi voolusõltlasi leidub palju just putukate seas. Ebapärlikarp ja paks jõekarpki ei talu seisuvett, vähemalt mitte Eestis. Aga jõevähk saab nimele vaatamata hakkama ka üpris mudastes järvedes.

ÖÖSEL LÄHEB ELU KÄIMA. Mõned liigid kasutavad veevoolu, et selles regulaarselt triivida, eriti öösiti. Pärast päikeseloojangut suureneb hõljuvate isendite arv järsult, kuid väheneb tasapisi enne päikesetõusu. Kõik loomarühmad (näiteks limused, kaanid või kiilivastsed) sedasi ei talita. Aga paljud väikesed putukavastsed, kas või ojapäeviklased ja kihulased, on triivis tavalised. Triivida on mõistlikum pimedas, kui vaenlasi vähem. Tagasi vastuvoolu need vastsed enam ujuda ei jaksa. Seepärast peavad hiljem „vastumäge” lendama nende valmikud, muidu voolaks jõgi loomadest tühjaks.

Tavalisest tugevam vool – näiteks suurvee ajal või pärast vihmahooge – võib põhjaelustikku triivimise kaudu tugevasti harvendada. Seda kompenseerivad siis pärivoolu saabujad.

Veevoolu kasutavad enda huvides ka kuivamaa elanikud. Näiteks liiguvad pärivoolu taimeseemned, juurikad ja okstele või prahile kinnitunud selgrootud. Koprad koguvad voolavat vett paisudega. Inimesed on allavoolu sõitnud nii ise kui ka puitu parvetanud. Ja muidugi voolujõudu paisudega ära kasutanud.

Kas leidub loomaliike, kes veevoolu ei salli? Et voolukiirus on otseses seoses vees lahustunud hapniku hulgaga, võib sellesse seltskonda arvata elukad, kes asustavad kohti, mis jäävad aeg-ajalt ummuksisse, välistades sedasi hapnikunõudlikud vaenlased. Vaevalt et neil midagi hapniku vastu olekski, aga pigem lepivad nad selle perioodilise puuduse kui kõrgema riskiga saada ära söödud. Suve võib siis veeta tihedas taimestikus, kus hapnikupuudust pole, talve aga unes või puhkestaadiumis, mida hapnikupuudus ei mõjuta.