JOOKS. Lendu saamiseks teevad laugud üsna pika hoojooksu.

Foto: Maciej Olszewski, Shutterstock
Loomad
19. mai 2023, 16:00

Lauk ja tait, kaks pardi moodi kurelist

Veeliste elupaikadega on kohastunud suur hulk linde. Osa nende sugulasi, süstemaatiliselt samasse seltsi kuuluvaid liike, eelistab aga elamiseks kindlamat aluspinda. Sadade kaupa leidub ka liike, keda võib lugeda „kahepaikseteks”.

Need kaks sulelist, kellest täna pajatan, on küll tüüpilised veelinnud, ent pole teps mitte partlased, vaid hoopis kureliste seltsi kuuluvad ruiklased.

Selle sugukonna eestikeelne nimi on vägagi asjakohane, sest enamasti on nende häälitsused valjud, aga mitte eriti meloodilised. Saagem siis teada, kes on lauk ja tait, varem saksa keele eeskujul vesikanaks ja tiigikanaks kutsutud linnud.

LAUK SAABUS MEILE PAARI SAJANDI EEST. Lauk on sinikael-pardist pisut väiksem. Isaslind kaalub kuni 900 grammi, emane keskmiselt kolmveerand kilo. Mõlemal sugupoolel on ühtlaselt tuhmmust sulestik. Nokk ja sulgedeta laup on valged. Laubakilp on isastel mõneti suurem ja laiem kui emaslindudel – kevadel ulatub see neil silmadevahelisest joonest tahapoole, emastel mitte. See vahe on selgemalt eristatav koos ujuval paaril.

Ujudes ulatub laugu kere rohkem üle veepinna kui pardil. Laugu varvastel on ujumist soodustavad sinakashallid sagar-ujulestad, mis ei takista ka maapinnal ja roolademel kulgemist. Kuivale tulnud laugul näeme säärte alaosas kollaseid jooksmeid (sääre ja varvaste vaheline osa linnu jalast – toim).

JALUTAB JÄÄL. Hundrüüs isaslauk.

Foto: N.Z.Photography, Shutterstock

Lauk on levinud vägagi laialt – põhiliik pesitseb Euraasias metsavööndist Vahemere ja India ookeanini, Loode-Aafrikas, Austraalias ja Uus-Meremaal taimerohketel järvedel ja madalatel merelahtedel. Laukude arv küünib maailmas üle pooleteise miljoni paari, kellest umbes pool elutseb Euroopas. Peale selle leidub kümmekond laugu lähisugulasliiki Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Hawaiil. Kõik need liigid on üsna sarnase välimusega. Meie liigi pani oma loomade süsteemi Carl von Linné ‒ fulica oli selle linnu nimi juba roomlastel ja atra osutab tema mustale üldtoonile.

Lauk ei ole Eesti veekogude põlisasukas. Baltimaade põhjaosas nagu Lõuna-Soomeski hakkas ta pesitsema alles 175 aastat tagasi. Eesti praegust asurkonda hinnatakse 1500‒3000 haudepaari suuruseks – sel sajandil kahanes see arv lausa kolmandiku võrra. Laugu arvukuse langus algas meil nagu mujalgi Euroopas umbes poolesaja aasta eest. Eesti esimeses linnuatlases on laugu levikukaart märksa tihedam kui 25 aastat hiljem kogutud pesitsusandmete põhjal koostatu. Tollal (1975–1980) võis Eestis pesitseda üle 5000 laugupaari.

LAUGU ELU KULGEB VEES JA VEEPIIRIL. Laugud tegutsevad peamiselt vees, eelistades hõredat roostikku-kaislastikku. Nende kohalolust saab aimu helekaikuvatest kjöv-kjöv hüüetest ning ka mahedamatest tjuk ja naksutavatest blök silpidest. Nad ujuvad päris kiiresti ja sukelduvad ülihästi nii röövlinnu rünnakust pääsemiseks kui ka veepõhjast toidu toomiseks. Veest lendu saamiseks peavad laugud tegema pika hoojooksu mööda veepinda. Nende üsna kiire lend tundub raskepärasena ja pikad vahemaad pole neile meelepärased. Sageli kasutavad nad veepinnal jooksmist lihtsalt kiiremaks kohavahetuseks.

HAUDUMAS. Emalauk pesal.

Foto: Aytknysr, Shutterstock

Peamiselt on laugud taimetoitlased, kes tulevad ka kuivale maale rohttaimi sööma. Kuid enamuse kõhutäitest saavad nad veest. Veepinnal ujuvad laugud alanokka vees hoides ning neelavad alla sinna sattuvaid vetikaid ja muid taimeosi. Söödavat kõõbitsevad nad ka kivide ja veetaimede küljest. Tihti laugud sukelduvad, viibides vee all vaid kuni 10 sekundit. Nii käivad nad mitte sügavamal kui kuus-seitse meetrit veekogu põhjamudast veeloomakesi, näiteks tigusid hankimas. Põhiroaks on siiski veetaimede pehmemad osad, aga lauk ei põlga ära ka kalamaime. Vee all ujudes liiguvad nad vaid jalgade abil.

Oma talvitusaladelt Lääne-Euroopast ja Vahemere maadest naasevad laugud aprilli algupoolel, vahel juba märtsi lõpul. Paarid moodustuvad kodujärvel või -lahel toimuvate mängude käigus, mille ajal isased alustavad pesa rajamist. Peagi liitub pesakohta ja kaasat paslikuks pidav emalind. Igal paaril on üks või kaks mängupesa, mida kasutab parajasti haudumisega mitte hõivatud paariline.

Pesa ehitavad laugud hõredasse roostikku või kaislastikku madalasse vette või veetaimede lasule, aga ikka nii, et saaks kohe pesalt vette pääseda. Materjali, milleks on mitmesugused veetaimed, toob kohale isalind. Emane vormib sellest kuni poolemeetrise läbimõõduga ja 20–30 sentimeetrit üle veepinna kõrguva pesa. Suhteliselt sügava pesalohu tarbeks koguvad ja loputavad laugud mudast puhtaks kaislajuppe ja hundinuialehti, mis tihedalt kokku tallatakse. Tihti murrab ja koolutab lind ümbritsevaid taimi pesa kohale hõredaks varikatuseks. Pesa välisserv on lauge, sest sellele minnakse ja sealt lahkutakse jalgsi, mitte lennates.

VETEL. Lauguema poegadega.

Foto: Edwin Butter, Shutterstock

PESAKONDI TULEB SUVE JOOKSUL MITU. Maikuus muneb emaslind kümmekond kreemika tausta ja tumedate täppidega muna, mida haub21‒24 päeva. Et haudumine algab pärast esimeste munade munemist, kooruvad pojad eri aegadel. Algul näevad nad välja lausa eksootilised ‒ udusulestik põhiosas must, nokk ja osa peast erepunane ning ümber kaela hõre punakaskollane krae. Esimese nädala veedavad pojad pesas, kuhu vanemad neile nokas toidupalakesi toovad, hiljem aga ujuvad kuuvanuseni koos vanalindudega, kelle nokast saavad lisaks enda korjatule veel lisatoitu. Osal paaridest jäävad pojad siis isase hoolde, kuna emane soetab veel teise kurna, munedes selle enamasti varem rajatud ja kõrgemaks ehitatud lisapessa. Munade hukkumise korral – ja röövleid leidub küllaga hallvarestest minkideni – soetab laugupaar järelkurna, nii et munadega pesi leidub juulini.

Esimesel eluaastal hukkub isegi kolmveerand poegadest, teisel veel kuni pooled esimeselt talvitamiselt naasnutest. Seejärel jagub pesitsema asudes elukogemusi piisavalt ja nii võivad mõned laugud elada mitmeteistkümne aasta vanuseks, rekordina 20,5 aastat (Taanis).

Pesa ümbruses näitavad laugud üles sallimatust nii liigikaaslaste kui ka teiste veelindude suhtes ning peletavad neid kaugemale, tihti lausa noka, tiivanukkide ja küüniste abil. Seetõttu saab tihedama asustusega elupaikades alatasa kuulda nende hoiatushäälitsusi ja veepladinat.

Laugud vahetavad sulestikku juulis, mil neil hoosuledki üheaegselt välja langevad (nagu partidel ja hanedel) ja lennuvõime kaob pooleks kuuks. Sel ajal elutsevad nad üsna peiduliselt mõnes ulatuslikus pilliroo- või kaislatihnikus.

Sügisel rändab meilt läbi kümneid tuhandeid põhja- ja kirdepoolsete populatsioonide laukusid. Nad peatuvad suurte parvedena kuni viie meetri sügavustel järveosadel ja merelahtedel, toitudes päevasel ajal ka avaveel ja varjudes ööseks roostikku-kaislastikku. Pehmetel talvedel võib meil lahtise veega jõekäärudes talve üle elada mõnikümmend lindu, kuid paaril talvitavate veelindude jaanuariloendusel on neid Eesti rannamerel vaadeldud kuni 2500.   

HOOVÕTT. Lendu mineku eel peab ka tait pikalt hoogu võtma.

Foto: Maciej Olszewski, Shutterstock

TAIT TEEB PEAGA JALGRATTURI LIIGUTUSI. Tiikidel, jõesootidel ja väikejärvedel leiavad Eestis elupaiga laugust enam kui poole väiksemad, ligikaudu tuvisuurused taidad. Tait on turjal ja tiibadel oliivpruuni rüüga, rind ja kael tumehallid, külgedel valgete suletippude hõre riba. Tunnuslik on erevalge sabaalune ning punane nokk ja laubakilp. Nokatipp on valkjaskollane, silm tumepunane. Kevadel aimub sulestikus sinakat helki. Taida jalad on kollakasrohelised. Pikad, ilma ujulestadeta varbad sobivad hästi veetaimedel, näiteks vesiroosilehtedel kõndimiseks ja isegi puu otsas turnimiseks. Ujudes noogutab tait kaela ja peaga nagu ülesmäge sõitev jalgrattur. Veest lendu tõusmiseks peab ka tait hoojooksu abiks võtma. Lühikest maad lennates jätab ta sageli jalad rippu. Taidad kaaluvad 250‒420 grammi, isased on suuremad kui emaslinnud.

Taida teaduskeelses nimes Gallinula chloropus on kokku pandud ladinakeelne „kanake„ ja kreeka „rohejalgne“.

Tait on pesitsejana levinud Euraasia paras- ja palavvöötme ning Loode- ja Lõuna-Aafrika taimestikurohketel veekogudel. Mõneti külma pelgava linnuna on teda Baltimaade ja Lõuna-Rootsi haudelindude hulgas nähtud vähem kui paarsada aastat ning Lõuna-Soomesse on ta pesitsema asunud alles eelmisel sajandil. Euroopa asurkonda hinnataks üle 2 miljoni taidapaari. Eestis on linnu arvukus viimastel kümnenditel märksa kahanenud ja nüüdisaastatel võib meil pesitseda vaid kuni 1000 taidapaari.

TAIT. Emane lind puuoksal.

Foto: Jono Photography

Tait eelistab elupaigana rohke ja tiheda taimestikuga veekogusid nagu väikejärved, tiigid, madalaveelised meresopid ja pisiveekogud, isegi reoveelised. Rändelt saabuvad taidad aprilli keskpaigaks. Kohe algab kevadmäng, milles tihti on emaslindudel aktiivsem osa ‒ nad võivad meelekohase isase pärast lausa nokkapidi kaklema hakata. Pesa rajamisel osalevad mõlemad vanalinnud.

KAKS EMAST VÕIVAD MUNEDA ÜHTE PESSA. Tavaliselt toob isalind noka vahel sobivat materjali, mille emane paika paneb. Enamasti asub pesa – korratult kuhjatud taimelasu – veekogu kaldavööndi tihedas taimestikus, toetumas maapinnale või veekogu põhjale. Tait rajab ka varupesa, kus haudumisest parajasti vaba paariline puhkamas käib. Mõnikord pesitseb taidapaar vanas varese- või harakapesas vee kohal.

Tavajuhul on taida pesas 7–10 kollakas- või hallikasbeeži tausta ja mustjas- või kastanpruunide täppidega muna, enamjaolt mai lõpul. Neid hauvad 19‒22 päeva mõlemad vanemad, päeval enamasti emalind ja öösel isane. Vastkoorunud poegadel on süsimust udusulestik, ainult pea sulgkate on punakaskollane. Paari nädala vanuselt asendub see tumedaga ja silma kohal on valkjas triip. Esimesel elunädalal paljas, sinakatooniline laubanahk kattub sulgedega. Enne lennuvõimestumist (7–8 nädala vanuselt) on taidapoeg peaaegu üleni tumehall. Pojad on tragimad kui laukudel ning lahkuvad pesast toitu hankima (esialgu muidugi vanemate kaasabil) juba esimesel või teisel elupäeval. Ööseks naasevad nad pesale.

MASKEERING. Tait kuhjab oma pesale sageli kuivi hundinuialehti, mis ei lase munadel esmapilgul silma hakata.

Foto: Vasily Vishnevskiy, Shutterstock

Mitme taidapaari asustatud tiikidel täheldatakse huvitavat ühiselu. Kaks emast võivad muneda ühte pessa, kordamööda haududa ja suurpere koos üles kasvatada. Ka on neil tihtipeale ühine partner. Taidamammad võivad suvel veel teisegi korra pesitseda, jättes siis kuuvanused esimese kurna pojad veel paariks nädalaks papa hoolde, kes on rajanud neile tiigi servataimestiku varju isegi meetrilaiuse puhkeplatvormi. Tihtipeale tuleb tal pesa või poegade lähedalt minema tõrjuda hallhaigruid, kelle kalapüügikohad asuvad samuti kaldaäärses vees.

Enamik teise pesakonna soetanud paare jätab esimesed pojad pooleteise kuu vanuselt omapead, paar nädalat enne nende lennuvõimestumist. Teist pesakonda hooldavad nad hilissügiseni. Nagu laugulgi, jõuavad hilisemate pesakondade pojad lennuvõime omandada alles augusti lõpuks. Esimese eluaasta kadu on ka taidal suur – üle poole poegadest.

Tavaliselt alustab tait pesitsemist kahe aasta vanuselt. Osa teeb seda juba teisel elukevadel, kuid noore emase pesas on vähem mune.

KINDEL JALGEALUNE. Oma pikkade varvastega võib tait kõndida mööda vesiroosilehti, ent vees ulpival puunotil on siiski kindlam seista.

Foto: Helen J Davies, Shutterstock

Taida eluiga võib küündida üle kümmekonna aasta, rekordina on isend rõngast kandnud 15 aastat.

Ehkki tait on pelglikum kui lauk, õnnestub sedagi liiki hõlpsamalt avastada häälitsuste järgi, eriti öötundidel. Tavahelid kõlavad kui vali kik-kik ja grok, harvem ka kriiskav krruhiio. Päevaajal samasse kohta minnes võib neid vaikselt vaadeldes näha nii mõndagi põnevat.

Talve veetma jääb tait meile üliharva ja hilisemad viibijad kaovad Eestist oktoobris. Ränne käib märkamatult ja ikka öösiti.