REMO KALARETKEL. Kiire paaritunnine püük kodulähedasel jõel.

Foto: Margo Pajuste
Persoon
8. juuni 2023, 12:58

Remo Savisaar: „Kolmekilone turb pani paugu, nagu oleksin tabanud sangpommi!“

Möödunud aastal uue hooga ette võetud harrastus on toonud loodusfotograaf Remo Savisaarele palju rõõmu ja hasarti. Kontol on juba ka peaaegu Eesti rekordini ulatuv trofeekala.

Kõlab ehk uskumatult, aga looduspiltnikuna tuntud Remo veedab nüüd õues veel rohkem aega kui varem.

Ehk enamgi kui varjes istuda tuleb nüüd astuda mööda jõekaldaid, ritv pihus. Ent kõik algas kogemata. Möödunud suve lõpupoole läks Remo koos perega külla sõbrale, kes elab Saaremaal Suurlahe ääres. Juhtus nõnda, et lastega ajaveetmise käigus võttis ta ilma igasuguse tagamõtteta maast männikäbi ja lõi selle sulgpallireketiga nii kaugele vee peale, kui jaksu oli. Niipea kui käbi veepinnani jõudis, käis korralik võtt. Nii ka järgmise käbiga. Selge pilt – haug!

Remo laenas sõbra käes kahlamispüksid ja spinningu ning sai selle havi üsna kähku kätte. Ja mitte ainult selle, vaid veel mõned. Ja ka säinaid.

Sellest emotsioonist piisas, et vana kirg jälle lõkkele lahvataks – poisikesena oli Remo nimelt fanaatiline kalastushuviline, kes veetis sõbraga enam-vähem kogu vaba aja Emajõe ääres. Peamiselt püüdis ta õngega ahvenat-särge-viidikat, landiga haugi ka loomulikult. Ta mäletab, kuidas sai elu esimese haugi. See juhtus Võidu silla all viidikaid püüdes, kus ta oli pannud tähele, et aeg-ajalt käis seal viidikaid kollitamas suur haug. Kala püüdmiseks oli Remo roninud silla konstruktsioonide vahele. Igatahes sai ta mõtte püüda viidikas elussöödaks ja vaadata, kas läheb ehk õnneks – ja läkski! Teised, vanemad olijad aitasid tal seda haugi välja võtta.

NII SEE ALGAS. Mullu suve lõpul Saaremaal kahlamas.

Foto: Erakogu

Remo mäletab sedagi, kuidas käisid jutud müütilistest kalakaitseinspektoritest. Ehkki poisikestel oli seaduse silmis ilmselt kõik korras, seirati iga jõe ääres liikuvat meeskodanikku kahtlustavalt ja oldi valmis põgenemiseks.

MAGUS HAIGUS SÜVENEB. „Möödunud püügiaasta kasvatas üha rohkem motivatsiooni,“ ütleb Remo. „Pärast viisakat haugi- ja säinasaaki Saaremaal soetasin endale ka korraliku varustuse – ühe haugikaika ja ühe väiksema testiga ridva jõeforelli tarbeks. Nende juurde siis ka sobivad rullid. Edasi sukeldusin lantide maailma. Lapsena vene ajal soetatud lante, mida võis olla viis-kuuskümmend tükki, pole ma kahjuks veel üles leidnud. Nüüd sai aga soetatud nii voblereid kui pöörlevaid, sekka ka mõned slaiderid, plekki ja paar putukat.“

Veel mullu septembris, enne keeluaja algust jõudis Remo teha algust ka jõeforelli püügiga. „Püüdsin sõbraga ühel Lõuna-Eesti jõel,“ sõnab ta. „Kalu käis läbi kahekümne ringis, kuid kõik olid alamõõdulised. Jõgi oli madal, sügavaid auke nappis, tundus, et püüan lastetoas. Veel päev enne keeluaja algust oli jõeforelli püügihasart nii suur, et sai ka Saaremaal tehtud tutvust ühe nirega, kus oleks võinud jõekat olla. Paraku kontakti kalaga sealt ei tulnud. Nii jäin kannatamatult ootama veebruarikuud. Kirge üleval hoides vaatasin teiste jõekameeste videoid.“ Vahepeal soetas Remo veel ühe kerge ridva ja rulli, kuhu sai peale tamiil, mõeldes talvisele jõekapüügile. Päris jääpüüki ta veel harrastanud ei ole, aga kes teab, võib-olla viib süvenev kirg ta varem või hiljem ka jää peale.

AMETLIK DOKUMENT. 30 aastat tagasi Remole välja antud kalastuskaart.

Foto: Erakogu

Remo landikarbist leiab muuhulgas ka Eesti meistrite mudeleid. „Kodumaist käsitööd toetan ikka hea meelega!“ ütleb ta. „Suutsin meie käsitöömeistrite toodangusse armuda ja tundsin end vahepeal nagu filatelist, kes kogub markide asemel erinevaid kauneid jõekavoblereid. Nii on neid tänasel päeval mu landikarpidesse kogunenud 25 tuuris. Kõige rohkem leiab sealt Rauntsi voblereid, mis praegu saavadki enim püügiaega ja on toonud mulle ka mõõdus jõekaid. Lõuna-Eesti jõelt läksingi uue hooaja alguses sõbraga tutvuma Virumaa forellijõega. Teisel korral, kui lumi oli poolde säärde ja veetase kõrge, õnnestuski tabada oma esimene ja kauaoodatud 39-sentimeetrine jõeforell. Oh seda rõõmu!“

KAJAKK TULI KINGIKS. Haugi õnnestus Remol sügisel tabada sisuliselt kõikjalt, kus ta kalal käis. „See süstis motivatsiooni veelgi,“ räägib ta. „Eks ma olin 18 aastat neis paigus käinud fotokaameraga ja näinud ka kala. Haugid tulid nii Emajõelt, Laeva kui Amme jõest. Järvedest jõudsin nii Kaiu kui Saadjärvele ega jäänud sealgi saagita. Haugide kaal varieerus 1,2–2,2 kilo vahel. Ära võtsin vaid need, mis kohe toiduks tarvitasin.“

Järvel sai püütud rendipaadiga. „Sealt läks idanema väike seeme, et endal võiks ka olla võimekus vee peale minekuks,“ selgitab Remo. „Uurisin nii paate, kaatreid kui ka nende ülalpidamiskulusid, hoiustamist, kaikohtade olemasolu ja maksumust. Jõudsin välja kalastuskajakkideni. Meresüstaga sõitmisest on mul eelnev kogemus olemas. Varajase jõulukingina saigi soetatud endale Feel Free Lure kalastuskajakk, mis täidaks kolme eesmärki: matk, fotograafia, kalastus.“

VABADUS MINNA VEE PEALE. FeelFree kalastuskajaki kinkis Remo endale jõuludeks.

Foto: Erakogu

Kalastustemaatikale läheneb Remo endale omase põhjalikkusega. „Võtsin ette mitmeid kalastus- ja kalandusraamatuid ning tegin endale teatud teemad põhjalikult selgeks,“ räägib ta. „Peas tekkisid mõtted ka merika- ja kohapüügi osas. Nende realiseerimiseni pole ma veel jõudnud, kuid ... küll jõuab. Igal juhul on see kalastusteema äärmiselt põnev ja vaheldusrikas.“

TULEB LEIDA ÕIGE LANT. Teeme Remoga väikse paaritunnise püügitiiru kaunil jõel, mis jääb tema kodust kümneminutilise autosõidu kaugusele. „Siin olen käinud püüdmas nüüd peamiselt haugi, kuid tabanud sealt ka ahvenat ja turba,“ ütleb ta. Ka turb, kellega ta meie ajakirja kaanel poseerib, on tabatud just siit.

„2,9 kilo kaalunud turb pani sellise paugu ja vajus otsa, nagu oleksin tabanud sangpommi,“ meenutab ta. „Üllatus oli suur, kui sellise hiiglase veest välja tõstsin.“ Esmalt arvas Remo, et tabatud kala on turb, kuid lasi selle kindluse mõttes ära määrata ka kalateadlastel. Üks määras selle säinaks ja teised turvaks. Nüüd jõuti siiski enam-vähem pidavale kokkuleppele, et ju ta turb on.

KODUJÕGI NÄITAB HEAD PALET. Tänavune teine haugipüük.

Foto: Erakogu

Remo ei ole kade ja näitab lanti, millega too koll tuli. See on natuke kuulsat Stormi Subwarti meenutav väike Fladeni vobler, mis tuleb paarkümmend sentimeetrit veepinnast allpool. Huvitav, et see suudab kala tuua ka sügavamates kohtades – meelitab haugi põhjast üles isegi ligi kahemeetrises vees. „See paarieurone lant on siin jõel toiminud nii hästi, et ma ei tahtnud seda tütrele loopimiseks anda – äkki jääb sellest veel ilma?“ tunnistab Remo. „Nüüd leidsin ühe koha, kus neid veel müügil oli ja ostsin kohe üheksa tükki juurde, kolmes eri toonis!“ Ka tol õhtul, kui rekordturb Remo landi otsa hakkas, oli ta püüdmas koos 12-aastase tütrega, kellele spinningupüük tundub hästi sobivat.

„Huvitav, et ma pole siin jäälindu pesitsemas kohanud,“ arutleb Remo. „Siin on kaldad talle peaaegu sobivad, aga võiks veel natuke järsemad olla. Äkki peaks natukene labidaga kaasa aitama ...“

Esimene haug haukab Remo lemmiklanti juba viis minutit pärast esimest viset. Kala on väike ja läheb tagasi omi asju ajama. Mina püüan vahelduse mõttes Rando Tuisu uue Matsika sarja punase särjega. Peagi saan ka mina kala, ent selleks ajaks on Remo välja tõmmanud veel paar haugi. Üks neist tuleb ka koju kaasa. Matsikat tahab veel üks üle kilo haug ja siis ongi aeg tagasi pöörduda.

PÄISE PÄEVA AJAL. Remo järjekordne haug kodujõest, ikka lemmiklandiga.

Foto: Margo Pajuste

Pole paha tulemus, napilt 500-meetrine lõik näitas kala omajagu. Ja rohkem himustasid nad tõepoolest Remo lemmiklanti. Vana tõde – tihti tahab veekogu üht ja spetsiifilist peibutist. Tuleb see „murdja“ vaid välja selgitada.

LOE LISAKS: 18 aastat süvaõpet

„Kivitäks,“ ütleb Remo linnu kohta, kes peaaegu lõokese kombel taeva poole tõuseb. Sama sundimatult määrab ta ära iga linnu, kes vaateulatusse jääb.

„Ei, ma pole ülikoolis bioloogiat õppinud,“ muheleb Remo küsimuse peale, kas tema teadmistepagas on akadeemilist päritolu. „Aga mul on seljataga 18 aastat süvaõpet. Ja tänaseks olen ma ka ülikoolis loenguid pidanud.“

ESIMENE! Visa püüki kroonis lõpuks mõõdukala: 39 cm jõeforell.

Foto: Erakogu