Püüame angerjat: maitsvamat suutäit annab otsida!

Mida soojemaks läheb, seda enam saame angerjat tabada kogu veekogu ulatuses. Siiski on kasulik leida üles anomaaliad veekogus, olgu selleks voolu tagasipöördekohad, kivid või heinasaared, sissekukkunud puutüved ning parimate paikadena järsku süvenevad „hauakohad„. Parima tulemuse annab püük just nende servadelt ja suve edenedes ka aukude põhjast. Vesi on suvekuumuses kõvasti soojenenud ja hapnikurikast vett armastav angerjas leiab aukude jahedast sügavusest mugavat äraolemist. Igal juhul on põhirõhk sõnal „anomaalia“. See on midagi, mis erineks ühtlasest veepeeglist ning enamasti hoiab ka kala sinna. Eks sama võrdluse võib ju tuua ka inimestega, kes lähevad loodusesse piknikule – harva tõstetakse toidukorv suvalisse kohta keset aasa, ikka otsime endale ilusamat kohta mõne kivi või varju pakkuva puu-põõsa läheduses. Nii ka kalad.