Seeni loeme sügisel

Seened on meie metsas olemas isegi juhul, kui me seal neid ei näe. Puravikest, kukeseentest ja šampinjonidest lemmikud pole põua ajal kuskile kadunud. Kübarseened on pikaealised, nende vanus võib olla võrreldav metsas kasvavate puude eaga. Nii nagu õunapuuoksad pole igal aastal punapõselistest õuntest lookas, nõnda erineb aastati ka seenesaak.

Kena seenekübar, mille me rõõmuga nopime ja seeneks nimetame, on tegelikult vaid osa seenest - tema vili. Just nii nagu õun on õunapuu vili. Ja nõnda nagu ühelt õunapuult võime noppida korvitäie õunu, võib ka ühelt seenelt noppida korvitäie seeni.

Kaunite seenekübarate omanik ise asub enamasti maa all, kus tema hõre ja imepeen seeneniidistik jääb inimsilmale tabamatuks. Vaid seenekübaratest moodustunud nõiaringid, mida me vahetevahel leiame, annavad kaudseid vihjeid salapärase kübarameistri kohalolust.

On teada, et seene kasvades seeneniidistik pinnases järjest laieneb ning viljakehad moodustuvad tema välimises elujõulisemas osas. Seega aastate möödudes nõiaringi läbimõõt pidevalt suureneb.

Kui sellist seeneringi pikemat aega jälgida, saab arvutada tema aastase keskmise juurdekasvu ja selle põhjal ka seene ligikaudse vanuse. Seni mõõdetud nõiaringid näitavad, et vanimad seened võivad elada vähemalt 600 aastaseks ja nad võtavad siis enda alla hektarist veel suurema maa-ala.

Seeneriigi mitmekesisus on lõputu. Peale seeneajal korvidesse nopitud andide kuuluvad siia ka näiteks hallitusseened köögikappi ununenud leivalt ja mikroskoopilised pärmseened, mis aitasid valmida teie lemmikveinil. Kahetsusväärselt leidub seente hulgas neidki imepisikesi olendid, kes on valmis meie varbavahedes või küünte all koha sisse võtma. Mis teha, maailma umbes 100 000 seeneliigi poolt nõutav ja pakutav on tohutult erinev.

Eestimaal leidub kõige erinevamaid seeni vähem kui kolm tuhat liiki. Suurseeni - neid, millele seenelise pilk võiks peatuma jääda - on umbes poolteist tuhat ja süüa kõlbab neist vähemasti iga viies liik.

Nii kuulsusrikka ajalooga söögiseeni, nagu Lääne-Euroopas ja Vahemeremaades levinud maa-aluste viljakehadega trühvlid, pole eestlastel ette näidata. Aga samal ajal, kui meie nooblites restoranides on võimalik mustadeks kalliskivideks kutsutud trühvleid maitsta, on mitmetes Lõuna-Eesti turismitaludes elustunud meie endi suve lõpu kukeseenetraditsioon.

Küll pole meil populaarne kukeseen seda teps mitte igal pool lähikonnas. Aga maitse üle mitte vaieldes võib välja pakkuda, et Eestimaa looduses leidub ikkagi oma paarkümmend eriliselt head söögiseent, mida võiksime lausa trühvlisarnaselt pärliteks kutsuda. Ja kuna looduse tegemised kipuvad olema tasakaalus, siis kasvab kõigi seeneliste kiuste meil ka umbes sama suur hulk ohtlikult mürgiseid seeni. Vahepealsete omadustega seente puhul on otsustav roll pigem peakoka kulinaarsetel võimetel.