KOPSAKAS KAUNITAR: Pääsusaba peetakse õigustatult üheks Euroopa ilusamaks liblikaks. Talvitunud nukust väljub kaunitar maikuus.Foto: Urmas Tartes
Ilm
29. mai 2004, 00:00

Euroopa ilusaim liblikas

Liblikamäärajast saame teada, et mai lõpp on aeg, kui võib loota kohtumist paljude putukateadlaste poolt Euroopa ilusaimaks liblikaks peetud pääsusabaga.

Pääsusabale andis nime loomulikult Rootsi loodusteadlane Carl Linne. Aastaks oli siis 1758. Ta nimetas pääsusaba iseenesest väga lihtsalt ja metoodiliselt: Papilio machaon. Papilio tähendab ladina keeles liblikas. Machaon on aga tegelane Kreeka mütoloogiast, kes pälvis austuse Trooja sõjas muu hulgas ka arstina tegutsedes.

Pole teada, et pääsusabasid oleks mingilgi moel mõnel meditsiinilisel otstarbel kasutatud. Seetõttu on tõenäoline, et kui Linne liikidele nimesid andis, oli tema eesmärgiks mitte müütide abil pääsusabasid iseloomustada, vaid vastupidi, ilusa liblika abil mütoloogilist kangelast tunnustada.

Skandinaavias löödud rüütliks

Olgu selle teadusliku nimega kuidas on, rahvakeelsed nimetused üle kogu pääsusaba levila on mitmeid maailma rahvaid ilusasti ühte liitnud: saksa keeles on pääsusaba ikka pääsusaba ehk schwalbenschwanz ja inglise keeles swallowtail. Vaid meie põhjanaabrid soomlased ja rootslased on selle kauni liblika nimetanud hoopis rüütliliblikaks (ritariperhonen Soomes ja riddarfjärilar Rootsis).

Pääsusaba sobib tõepoolest väga hästi mitte ainult Euroopa rahvaste ühendajaks, vaid ta aitab kogu põhjapoolkera rahvastel ühist keelt leida. Kui välja arvata põhjapoolsed lumekõrbed ja lõunapoolt algav lähistroopika, siis katab pääsusaba levila ühtlase laia vööna kogu põhjapoolkera. Me võime teda kohata ühtviisi edukalt Põhja-Ameerikas, Jaapanis, Siberis, Marokos, Iraagis ja Afganistanis. Vaid mägedes, enam kui 2 km kõrgusel ta enam ei ela.

Soo, pääsusaba lastetuba

Arvatavasti oli pääsusaba kunagi tavaline kogu Euroopas. Tänaseks on temast saanud küllaltki haruldane putukas. Soid, kus kasvab röövikutele vajalik toidutaim — soo-piimputk — peeti veel lähiajal industriaalmaailmas kasutuks kuivendamist vajavaks tühermaaks.

Elupaikade kadumise tõttu on pääsusaba paljudes Euroopa maades kantud Punasesse Raamatusse. Näiteks Iirimaalt on ta täiesti kadunud ja Inglismaalt võib teda leida vaid ühes väikeses, umbes Saaremaa suuruses piirkonnas.

Häda ajab härja kaevu ja pääsusaba teisi taimi sööma. Elupaikade kadumise tõttu leiame pääsusaba röövikuid vahel ka teistelt sarikalistelt, näiteks aiapeenral tilli krõmpsutamas. Euroopa soojemates piirkondades Vahemere ääres on pääsusaba kolinud hoopis põllumajandusmaastikku.

Soodega on vähemalt meil hetkel veel suhteliselt hästi ja mõnel heal aastal võib pääsusaba lausa arvukas olla. Kuidas tänavune aasta pääsusabale tuleb, saame peagi näha. Ühte Euroopa suurimat ja ilusamat liblikat on lihtne märgata ja ära tunda.