Nii meil kui ka naabruses kutsutakse seda randa Balti klindiks ja see on tervelt 1200 km pikkune, ulatudes läänes Ölandi saarele ja idas Laadoga järveni.
Kõik voolab, kõik liigub. Alatises liikumises on isegi maa ja mandrid, rääkimata veest ja õhust. Veetase koduses Läänemeres on kord tõusnud, kord langenud. Maa on vajunud merre ning kerkinud sealt taas. Jää on vallutanud maismaa ja seejärel taandunud. Suurem jagu Balti klindist on uppunud merre või maa pealiskorda. Väiksem jagu ehib veel nüüdki Läänemere randu, kusjuures selle esinduslikumad lõigud asuvad just meie kodumaal.
Põhja-Eestit läbivat Balti klinti kutsutakse kohapeal pigem Põhja-Eesti pankrannikuks. Või ka Põhja-Eesti klindiks või paekaldaks. See maaliline maastik on saanud aegamisi Eesti loodussümboliks, ja oleme selle esitanud kandideerima ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Põhja-Eesti pankranniku suurejoonelist ilu on ikka ja jälle osatud hinnata ning kõrgelt rannaastangult avanevaid vaateid on kirjeldatud ülivõrretes.
Eesti pankranniku parimaid palasid otsitakse enamasti Ontika ümbrusest – sealt, kus kõrge paekallas tõuseb pideva katkematu müürina tervelt 23 km pikkusel lõigul Saka ja Toila vahel. Just sinna jäävad Eesti pankranniku kõrgeim punkt Ontikal (55,6 m), Eesti kõrgeim juga Valastel (30,5 m) ja omanäolised põlismetsad panga jalamil.
Kui aga tähelepanelikult meie sajakroonist rahatähte silmitseda, siis Ontika motiivi selle tagumiselt küljelt ei leia. Kupüüril on kujutatud vastu panka tormavaid merelaineid – ja seda võib märgata hoopiski Paldiski kandis, kus Pakri pank on jäänud merelainete uhtuda ning uuristada.
Eriline elamus on istuda tormisel Osmussaare pangal. Sealkandis istub Balti klint sügavalt meres, nii et selle astang ulatub üle merepinna enamasti vaid mõne meetri võrra. Neis oludes pritsib meresügavuses pulbitsev lainete jõud soolast vett kõrgele üle panga ääre otsekui paikneks klindi ees meres purskkaevude rida.
Kunagise ürgmere kallas pole enam suures jaos nähtav. Umbes viiesaja kilomeetri ulatuses Ölandi ja Osmussaare vahel jääb see peidetuks merelainete alla. Ja vähe sellest – ka maismaal ei leia me ammuse veekogu kallast alati mererannast, ikka ja jälle teeb see põnevaid käände ka sisemaale.
Merest kaugemal on klinti hoopis keerukam üles leida, astangule kuhjunud setted ei lase sellel alati välja paista. Aga mõnel puhul annab loodus ise vajalikke vihjeid – nii viitavad näiteks metsade rüppe peitunud klindile Nõmmeveski, Joaveski ja Vasaristi juga Lahemaal.
Mis aga Lahemaasse puutub, siis just sellel maal on Balti klindiga rohkemgi pistmist kui esialgu tundub. Professor J. G. Granö, kes kord Lahemaale nime andis, piiritles kunagise merepõhja ja praeguse kena loodusega rannikumadaliku lõuna poolt just Balti klindiga. Lahemaad kujutame ette siiski pigem rahvuspargi piirides – seega hõlmab nüüdisaegne Lahemaa veel tükikest Balti klindi pealsest Lavamaast ja Kõrvemaast.
Kommentaarid (0)