Tüütu rüütel on muidugi siiliisand, kes tiirleb oma väljavalitu ümber kui kass ümber palava pudru. Kosilase esikäpake satub seejuures ikka ja jälle emanda okasrüüle, kust see sama kärmesti ka tagasi tõmbub – turri aetud nõelad torgivad valusasti.

Keevaline keerlemine

Ent hoolimata takistustest jätkub siiliisandal indu jätkata pulmatralli ja tagaajamist. On ta ikka optimist! Siiliemandal on omakorda varuks mitmed head nipid siivutu kaaslase eemaletõrjumiseks. Kui austaja talle ligi tikub, pöörab ta külje ette ja raputab turtsudes okkaid, nii et kavaleril jääb vaid üle päästa oma piip ja prillid.

Eks selles keevalises keerlemises tuleb ette ka rahulikumaid hetki, mil paarike teineteisele kenasti silma vaatab. Aga vaevalt, et see tõesti silmside on, pigem ikka lõhna- ja heliside, sest siilide nägemine on ikkagi tönts. Neil valitud hetkedel saab uurida kahte siilisoengut: isasloomal on peaokkad lustlikult püsti, emaslooma okkatukk hoidub aga hoiatavate odade rivina ettepoole.

Paarituvad ettevaatlikult

Aitab küll, liigne uudishimu on ikkagi patt, arvan pärast tunniajalist kõhutamist heki all. Jätan nüüd siilid omavahele ja lähen tarkadest raamatutest lugema seda, mis õues nägemata jäi. Saan teada, et siilide eelmängule järgneb paaritumine harva, mitte enam kui kümnendikul juhtudest. Selleks peab klappima siilide lõhnakeel ja siiliemandal peab olema parajasti innaaeg.

Vaid mitmete oluliste tegurite kokkusattumisel laseb siiliemand end lösakile ja sedasama teevad siis ka tema okkad. Ta sirutab tagajalad sirgelt taha ja tõstab saba veidi üles, võimaldades juurdepääsu saba all asuvale suguelundile. Pika väljasopistuva peenisega siiliisand ronib siis kaaslasele selga ja haarab hammastega emanda kaelaokastest. Paaritumine kestab 2-3 minutit. Mis aga lõbusatesse rahvajuttudesse puutub, siis seal on siilide paljunemisele veelgi lihtsam seletus: nad teevad seda hästi ettevaatlikult.