SÄÄSKEDE ASUSTUSTIHEDUS TAIMÕRI POOLSAAREL: Igaüks võib oma randme ja käeselja peal ette kujutada, kui väikesel territooriumil need sääsed tegelikult einet võtavad. Foto: Hendrik Relve
Ilm
18. juuni 2011, 09:04

Kui sääsed varjutavad päikese (2)

"Jooksin tundras põõsaste vahel, tegin jänesehaake – ja korraks tundus, et sääski nagu polegi, et olen nad maha raputanud," meenutab rännumees Hendrik Relve ammust spurti sügisesel Taimõri poolsaarel. "Siis vaatasin selja taha – sääseparv tuli mulle mõnikümmend meetrit tagapool sama siksakki pidi järele."

Hendrik Relve sõnastab mälupildi ekspeditsioonist Põhja-Siberisse, kus ta käis nganassaani rahva eluolu uurimas: "Kui polnud ühtegi pilve ja sa vaatasid üles, siis sa ei näinud sinist taevast, vaid ühtlast halli sääsemassi ümber pea, see ei paistnud läbi kah."

Sealkandis dikteerivad sääsed ja kihulased kogu muu elu toimimist.

Relve: "Taimõril elab maailma kõige suurem metsikute põhjapõtrade populatsioon ja nende aastarütm käib sääskede järgi. Suvel, juulis-augustis, ei suuda nad sääskede pärast elada tundras, kus neil oleks küllaldaselt toitu. Kõige sääserikkamaks ajaks liiguvad põhjapõdrad läbi tundra Põhja-Jäämere äärde, sest seal on tuult. Vaat tuul on küll asi, mis tõesti leevendab seda tohutut sääsenuhtlust."

Sääse eest vee alla peitu

Inimesed, kes ei saa sääsekuudeks mere äärde minna, liiguvad seal ringi nagu harrastusmesinikud: kogu keha on peidetud riiete alla, laiaservalise mütsi peale aga tõmmatakse marlikott, mille servad peidetakse krae vahele. Ja ka selline turvakostüüm ei paku vereimejate eest lõplikku kaitset.

Relve: "Kinnaste ja sturma käise vahelt õnnestus sääskedel ja kihulastel ikkagi käsi nii ära närida, et ranne paistetas üles. Kihulaste vastu seal tegelikult õieti kaitset polegi. Kihulane ronib sulle ka riidepragudest sisse. Päeval sa ei pane tema hammustusi tähelegi, aga õhtul – siis hakkab ihu kihelema. Kihulane ju hammustab naha läbi ja jätab suure haava, millest tekib ikka tõsine punn."

Peale ürituse siksakjooksuga sääskede eest põgeneda katsetas Relve tundras veel ühte metoodikat, kuidas vereimejaist kas või hetkeks rahu saada.

Relve: "Tundras on palju väikesi madalaid veekogusid ja kui ma üksi olin, võtsin end riidest lahti – noh, päevasel ajal oli seal ikka palav kah – ja läksin jääkülma vette. Ja kui sa istud seal kaelast saadik vees ja vahepeal mitu korda pea kah vee alla paned, siis sääsed enam ei piina. Päris lahe oli olla, ainult et varsti hakkas külm. Välja tulles oli veel umbes kolm jumalikku minutit, kui polnud ühtegi sääske.

Aga siis tuli end väga kiiresti jälle riidesse panna, siis nad tulid ikka parvedena kallale!"

Muidugi oli Relve kuulnud lugusid, kuidas Siberis surmati kurjategijaid või vaenlasi nii, et seoti nad alasti puu külge ja lasti sääskedel verest tühjaks imeda. Enne Taimõri reisi pidas mees neid jutte müüdiks. Elu sundis aga arvamust muutma.

Tsetsekärbes lõikab nagu kääridega

Teine koht maamunal, kus sääsed võivad inimese elu ohtu seada, on troopika. Tark rännumees sätib võimalusel oma džungliretked kuivemasse aega, kui moskiitod, tsetsekärbsed ja muud taolised putukad väga ei laiuta. Ning ööseks sätib matkaja end viksilt kaitsva võrgu alla.

Relve: "Viimati liikusime Amazonases mitu nädalat vee peal, elasimegi väikeses laevas – ja mingit sääsenuhtlust polnud. Aga kui läksime paadiga džunglisügavusse ja tegime niiskes metsas veel jalgsirännaku – siis tulid nad korraga igalt poolt, nokk õieli ees. Kõigepealt ta torkaski noka sisse ja alles siis pani jalad maha. Niisugused mustad sääsed olid."

Peale selle, et troopikas võib hooti olla massiliselt vereimejaid, kannab suur osa neist veel ka ohtlikke parasiite, viirusi, muud säärast rahvast.

Relve: "Troopika on põhjatu haigustepesa ja võib-olla on parem, kui kõiki neid ei tea, muidu ei julgegi sinna minna.

Näiteks üks põhjus, miks inimene ei ole Aafrikas siiamaani asustanud Okavango delta keskosa, on tsetsekärbes. Ta on parmusuurune, aga peenemate tiibadega ja saledam ning ta lõikab naha katki nagu kääridega. Järele jääb väga halb haav, mis niiskuse ja kuumusega kiiresti üles paistetab. Tsetsekärbes kannab ka unitõbe – see on üks üsna jälk haigus. Samas on tänu temale Okavango delta püsinud siiamaani puutumatuna ja see sobib loodusesõpradele hästi: paariks-kolmeks päevaks võib sinna ikka minna."

Kaks haigust ühe hoobiga

Kord, kui Hendrik Relve oli just paari päeva eest naasnud reisiseltskonnaga Lõuna-Aafrikast suulude juurest, helistas talle matkarühmas olnud arstipaar ja soovitas kiiresti oma keha üle vaadata: ega kuskil ole suuri punaseid paiseid.

Selgus, et tervest seltskonnast nakatus just arstidest abielupaar leishmanioosi.

Relve: "Leishmanioosi tekitajat kannab liivakärbes – ta näeb välja nagu pisikene sääsk või suur kihulane. Tekib suure läbimõõduga haavand, mis võib püsida aastaid ja jätab keha peale tohutu koleda armi. Aga need parasiidid võivad minna sulle ka siseelunditesse ja siis on lõpp juba päris lähedal.

Õnneks need arstid taipasid hästi kiiresti, milles asi ja said ruttu ravi."

Pool aastat tagasi põdes Relve ise korraga läbi nii kurikuulsa malaaria kui ka dengue palaviku. Relve oli jõulude eel sõbraga Uus-Guinea saarel ega pannud tähelegi, millal ta hallasääsega kohtus. Matkasellid olid ammu džunglist välja ja turnisid mägiteel, kui saabus tõbi.

Relve: "Oli umbes selline tunne, nagu oleks kallal raske gripi variant: palavikuhood, külmavärinad, tohutu jõuetus. Midagi ei jaksa teha, oled nagu kirjamark selja peal.

No mäest alla ma veel kuidagi sain, aga ülesminek oli küll umbes niimoodi, et närid muru ja lähed. Seal ei olnud ka varianti, et keegi sind kannaks, ise pidid selle raja lõpuni saama: kümme sammu neljakäpukil, ja siis istud jälle paar minutit, niimoodi rändad."

Kui Relve viimaks mäe otsast alla arstide juurde sai, surusid tohtrid ta nädalaks intensiivravipalatisse tilgutite alla. Rändur küll mõtles, et lendab koju ja siis ravib ennast, aga meest ei lubatud lennukissegi – trombotsüütide hulk oli nii väike, et õhurõhumuutus oleks võinud lõppeda veresoonte lõhkemisega.

Relve: "Ja kui nad malaaria välja ravisid ja uuesti vereproovi tegid, selgus, et mul oli olnud samaaegselt ka dengue palavik – see haigus põhjustab umbes 10 päeva jooksul väga sandi olemise. Aga enamasti ei lõpe ta letaalselt."