TEELE: Hallhaned Salmi rannaniidul Matsalus sätivad end minekule. Foto: Arne Ader
Rainer Kerge 23. oktoober 2022 16:38

Ilmavanasõnal „kured lähevad – kurjad ilmad, haned lähevad – hallad maas, luiged lähevad – lumi taga" on laias laastus tõepõhi all. Need linnud lahkuvad sügisel tavaliselt selles järjekorras ja suurte haneparvede minekut saadavad sageli ka esimesed külmad. Kuidas aga oskavad haned enda rände just halla-aega sättida?

Sügise tulekut tunneb rändlinnurahvas nokast – ilmade jahenedes muutub toidulaud kesisemaks. "Kui näiteks putukad kaovad, ei jää muud üle, kui ära minna," selgitab ornitoloog Jaak Tammekänd nende lindude loogikat, kes harjunud lennult sääskedest-kärbestest kõhu täis saama.

Lisaks signaliseerib lindudele aastaaja vahetusest päevapikkus: valget aega, kui väheseid allesjäänud mutukaid taga ajada, on aina napimalt. Kokkuvõtlikult: linnud ajab lendu tühi kõht, aga ka soodne tuul.

"Hanedele on kõige parem põhja- või kirdetuul – nii saavad nad pärisabatuulega minema lennata," teab Tammekänd.

Kuna sügisesed põhjakaaretuuled on külmad, satuvadki hallad tihtipeale hanede rändeaega. Ongi vanarahvatarkus lahti seletatud. Kuidas linnud oskavad lennata eksimata tuhandete kilomeetrite kaugusele, pole aga liiga detailselt teada. Iseäranis väiksemate gabariitidega rändlinnud liiklevad taevas maa magnetväljade järgi, mil moel täpselt nad seda infot koguvad ja töötlevad, vajab veel teadlastel selgitamist.

Suuremad linnud kasutavad orienteerumiseks nii-öelda majakaid: maamärke, mis on mällu jäänud. Vana tark lind lendab ees, nooremad järel, õppides kenasti pähe, millise lahe juures on hea kehakinnitust võtta, millise mäetipu järel tuleb kurssi muuta.

Puulehes käib kibe lammutustöö

Taimed saavad sügise saabumisest teada kolmel moel. Kõige olulisem vihje tuleb temperatuurilt: signaaliks on nii ööpäeva keskmiste soojakraadide stabiilne kukkumine kui ka üksikud öökülmad. Teise teate toob päeva pikkuse lühenemine. Kolmas sõnum saabub päikeselt.

"Valguse kvaliteet ja spektraal-ne koostis on sügisel teistsugune kui suvel," selgitab taimefüsioloog Arne Sellin. "Kui päike käib madalamalt, suureneb nähtava valguse spektris pikalainelise, punase valguse osa."

Inimsilmaga on kõige mugavam märgata omapärast valgust külmal ja päikesepaistelisel jaanuaripäeval: siis tundub õhk punakas. Jaanikul sellist asja ei näe.

Kõiki neid muutusi registreerivad taimed keeruliste pigmendisüsteemidega, ja hakkavad end siis talvitumiseks ette valmistama.

"Muutused algavad juba juuli lõpust," räägib Sellin, tuues näiteks kase, mis võib soojal ja päikesepaistelisel suvel juba enne augustikuud kolletuma hakata.

Suvised puulehed on rohelised tänu klorofüllile, ainele, millel on võtmeroll fotosünteesil.

Fotosüntees on nõiduslik protsess, mille käigus suudab taim veest, süsihappegaasist ja päikeseenergiast toota suhkruid ja hapnikku. Põhimõtteliselt vormistatakse klorofülli abil mitte millestki maitsev lõuna.

Sügisel monteerib kasepuu lehtedes leiduvad väärtuslikud ained, sealhulgas klorofülli, lahti ja transpordib minema. Lehed värvuvad kollaseks või oranžikaks, sest äraveetud klorofülli koguse vähenedes hakkavad silma paistma teised pigmendid: karotinoidid ja ksantofüllid. Need pigmendid on lehes suviotsa olemas olnud, ainult pole rohelise võõba varjust silma paistnud.

Vahtral ja haaval värvuvad aga lehed sageli punaseks, koguni violetseks. Siin on taga teine keemia. Ühest küljest võtab puu klorofüllirikka fotosünteesiaparaadi lahti ja veab hinnalise materjali peagi mahaheidetavatest lehtedest minema, et seda kevadel uuesti kasutada.

Teisalt tahab puu, et lehes toodetaks suhkrut ka demonteerimise ajal. Selleks, et veel allesolev klorofüll töötada saaks, varjestavad teda antotsüaniinid – punast ja koguni lillakat tooni andvad pigmendid. Nad moodustavad midagi tellingu taolist, mis ehitatakse kapitaalselt remonti mineva hoone ümber. Tellinguid pidi saavad töölised liikuda, samas varjab tellingutele veetud kile ehitusmehi vihma ja tuule eest. Antotsüaniinid kaitsevad klorofüllivaese lehe struktuure päikesekiirguse eest. Lisaks signaliseerib punane värv, looduses ohumärk, mõnedele putukatele, et see vaher on ohtlik puu, ärge parem siia munema tulge.

Kui kõik varud, mida lehest päästa annab, on sealt minema viidud, algab leherootsul kibe töö: niinimetatud eraldustsooni rakud põhimõtteliselt lõikavad läbi kommunikatsioonid ja kandekonstruktsioonid lehe ja puu vahel. Puu poole jäävad rakud moodustavad korgikihi. Nimelt on puu huvitatud, et lehe langedes ei jääks talle haava, mille kaudu võiks õhku auruda talve üleelamiseks hädavajalik vesi ja mida saaks uksena kasutada haigustekitajad.

Kui kõik see töö tehtud, jääb üle vaid tuult oodata.

Putukas sööb end talvitumiseks rasva

Putukatele annab saabuvatest sügiskuudest aimu eelkõige päeva pikkus.

"Temperatuur võib petta, aga valguse muutumine on sügise lähenedes pikka aega päris stabiilne," räägib putukafüsioloog Urmas Tartes, kinnitades, et talvituvad putukad koguvad endale sügiseks ümber sõna otseses mõttes pekikihi. Varuaineid on lumele vastu astuvas mutukas nii palju, et tegelikult võiks selle seljatäiega ka teise talve üle elada.

Suve lõpupoole hakkavad putukates möllama hormoonid, mis juhatavad loomakese viimaks diapausi – puhkeolekusse, mil ainevahetus on viidud nii aeglaseks kui eluspüsimiseks võimalik. Vähe sellest, et putukas seeaeg ei kasva, koguni ta süda on pea-aegu seiskunud. Ehkki putukad eelistavad üldjuhul soojemaid ilmu, armastavad mõned liigid ka jahedamat õhku. Suurel sügisel võib liblikatest kohata külmavaksikuid ja kiilidest pruunikat pronkskõrsikut.

Kahepaiksed ja roomajad on kõigusoojased loomad, nemad ei saa ise oma kehasoojuse reguleerimisega hakkama, vaid sõltuvad välistemperatuurist.

"Kui ilmad lähevad jahedamaks, muutuvad konnad, vesilikud, sisalikud ja maod loiuks ning otsivad endale talvekorteri, kus kevadet oodata," seletab konnauurija Piret Pappel. "Need külmaverelised ei kogu oma kehasse tohutuid talvevarusid, vaid viivad oma ainevahetuse miinimumprogrammile."

Ka kalad on kõigusoojased, aga nende hulgas on liike, kellele jahedam vesi uimemööda. Lõhe, meriforell, tursk, luts ajavad talvel teisi kalu taga nii et vahurida järel. Külmas vees aktiivsed uimelised on röövkalad. Taim- ja segatoidulistel kaladel poleks jäises järves eriti midagi põske pista – selge see, et jaanuaris on veekogus vähem vetikaid kui juunis; mis omakorda tähendab, et ka vesikirpe ja muid sääraseid tegelasi kihutab ringi väga tagasihoidlikult.

"Soojalembesed kalad – angerjas, karpkala, linask – peavad end enne sügise saabumist rasva sööma, sest talvel nad ei toitu," selgitab kalateadlane Arvo Tuvikene.

Need soomuselised passivad külmal ajal veekogu põhjas ja katsuvad võimalikult vähe energiat kulutada. Jahedat vett eelistavad kalaliigid põõnavad taolises letargias suvekuudel.

Üks mure on jääga kaetud järves lisaks külmale veel: mida päev edasi, seda vähem on, mida hingata.

Viimasegi hapnikuraasu kinnipüüdmiseks kasutavad kalad sama ainet, mida pruugivad oma tulemuste ebaausaks parendamiseks mõned sportlased. Erütropoietiin ehk EPO on hormoon, mis kontrollib punaste vereliblede tootmist. Mida rohkem on punaseid vereliblesid, seda tõhusam on hapniku omastamine.