Ilm

Kuidas ravimid loodust muudavad? 

Villu Päärt, Novaator, 22. juuni 2012 07:00
Foto: AFP/scanpix
Inimesed neelavad tohututes kogustes arstimeid. Masenduse vastu antidepressante, põletikke ravivad antibiootikumid, soovimatu rasestumise hoiavad ära beebipillid. Kuid viimastel aastatel on teadlased hakanud uurima, mis saab neist ravimitest siis, kui need inimkehast uriini ja väljaheidetena lahkuvad.

Kanada bioloogid on üle 10 aasta uurinud, kas beebipillides sisalduvad kunstliku naissuguhormooni imeväikesed kogused heitvees võivad mõjuda hävitavalt jõgedes inimasundusest allavoolu elavatele kalapopulatsioonidele.

Östrogeeniga kokku puutuvad isased kalad hakkavad tootma munarakuvalku, mida normaalselt toodavad emased kalad. Emastel kaladel aga aeglustab lisaöstrogeen sugulist küpsemist ja marja tootmist. Beebipillides leiduvat östrogeeni seni heitveest välja ei puhastata.

Antidepressandid käivitavad kalades autismigeenid

Samal teemal

Eelmisel kuul avaldasid kaks teadlast ajakirjas Nature üleskutse avalikuks aruteluks, sest tänavu sügisel asub Euroopa Parlament arutama, kas beebipillides leiduv kunstlik östrogeen tuleks heitveest enne veekogudesse laskmist välja puhastada. Kogu Euroopa Liidus läheks see puhastamine maksma hiigelsumma – umbes 35 miljardit eurot.

Isegi väikeses koguses depressioonivastased ravimid aktiveerivad kaladel autismiga seotud geenid. Kas vee ja kalade kaudu jõuavad need rohud kõigi meieni ja mida need meile teevad, ei tea keegi.

Stressirohkes maailmas võetakse aina enam antidepressante. Ameerikas Idaho ülikoolis töötav teadlane Michael Thomas väidab, et 80% antidepressantidest läbib inimkeha nii, et ravimimolekuliga ei juhtu sel ajal mitte midagi. Kanalisatsioonist satuvad nad heitvette ning heitveepuhastid antidepressante veest välja ei puhasta, mis tähendab, et nad satuvad veekogudesse ja võivad kunagi joogiveena jõuda tagasi inimesteni.

Joogivees leiduvate antidepressantide kogused on Thomase sõnul küll üliväikesed, palju kordi pisemad kui arsti kirjutatud soovitatavad doosid retseptil. Kuid tema hüpoteesi kohaselt suudavad isegi need üliväikesed kogused kutsuda esile muutusi ema kõhus olevate loodete arengus.

Üht epilepsiaravimit ja kaht depressiooni ravis kasutatavat arstimit segati üliväikestes doosides vette, milles elasid rasvpea lepamaimud. Kui kalad olid 18 päeva ravimitega segatud vees elanud, siis uuriti, millised muutused olid toimunud nende ajudes geenide avaldumismustrites.

Kuigi eeldati, et aktiivsemaks muutuvad paljude neuroloogiliste häiretega seotud geenid, oli tegelikult muutused täheldatavad 324 geeni puhul, mille analooge inimeste puhul seostatakse autismiga. Enamasti on nende geenide roll reguleerida aju varast arengut.

Üks varasem uuring on leidnud, et antidepressante tarvitavatel rasedatel on pisut suurem kalduvus sünnitada autistlikke lapsi.

Uuring on alles väga esialgne ning Thomas rõhutab, et rasedad naised ei peaks oma joogivee pärast muretsema.

Järgmisena on kavas katsetada hiirtega ja kontrollida, kas ravimijääkide mõju nende joogivees põhjustab samasugust efekti. Samuti on kavas kontrollida Ameerika suurlinnade ümbruse veehaardeid ja ravimikontsentratsioone seal ning uurida, kas kaladel ja inimestel avalduvad seal ravimijääkidega kokku puutudes sarnased autismiga seostuvad muutused geenides.

Tartu Ülikooli psühhiaatriaprofessor Veiko Vasar ütles, et Eestis tarvitatakse antidepressante võrreldes arenenud lääneriikidega 3–4 korda vähem. Mis siiski juhtub, kui terve inimene saab antidepressante, näiteks vee kaudu või kala süües?

"Need ravimid suurendavad aju tolerantsust stressi negatiivsele mõjule.

Mis saab looduses antibiootikumidest?

Teoreetiliselt võib sel teemal arutleda, aga praktiliselt ei oma see tähtsust," ütles Vasar. "Kui mitu ravimimolekuli kaladest või veest organismi satub? Kogused on nii väikesed, tuhandeid kordi väiksemad neist, mida arstid patsientidele välja kirjutavad, et see ei saa ajule toimet avaldada."

Kui antibiootikumijääke kontrollimatult loodusse saada, võime varsti olla hädas haigusi tekitavate superbakteritega, mille vastu meil ravimeid polegi.

Inimene võtab haiguse raviks antibiootikume. Enamasti on neist abi, inimene saab terveks. Loomulikult ei ole lugu sellega lõppenud. Inimene käib ravikuuri ajal WCs ning kehast väljunud antibiootikumid jätkavad oma rännakut reovees.

Eesti Maaülikooli teadur Merike Lillenberg kaitses mullu doktoritöö, milles uuris Tartu ja Tallinna näitel, mis saab kanalisatsiooni sattunud antibiootikumidest edasi. Linnades on reovee tahke muda töötlemiseks kaks viisi.

Tartu reoveemuda pressitakse kokku, segatakse puukoortega pooleks ning pannakse aunadesse kuivama, kus temperatuur tõuseb lagunemisel 71 kraadini. Aunasid segatakse mitu korda kuus.

Kuseteede põletike, suguhaiguste, muu hulgas ka tripperi ja hingamisteede haiguste ravis kasutatavate antibiootikumide – fluorokinoloonide tase oli Tartu reoveemuda setetest võetud proovides enamasti 2–4 korda üle normi. Tallinnas, kus reoveemuda töödeldakse teisel viisil, oli normi ületavaid proove vaid üksikuid.

Isegi pool aastat ja aasta aunas seisnud reoveemudas olid ravimijäägid endiselt olemas, Euroopa Liidu soovituslikest normidest kõrgemal tasemel.

Lillenberg väidab, et Tartus hoiustatakse muda liiga lühikest aega aunades ning ravimijäägid võivad väetisena kasutava reoveokompostina sattuda loodusse ja tekitada mullabakteritel antibiootikumiresistentsust.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee