Pringel – meie oma vaal

Pringli arvukus hakkas kiiresti vähenema ja ega keegi põhjust väga täpselt teagi. «Neid kütiti ja püüti nagu kõiki loomi. Aga arvatakse, et neljakümnendate aastate külmad talved, kui Läänemeri täielikult jäässe läks, panid nende populatsioonile esimese suure põntsu,» selgitab Ivar. «Hiljem hakkasid mängima keskkonnamürgid ja värgid, tervis ei olnud neil ka kõige parem. Praegu arvatakse, et Läänemeres võib neid elukaid olla 500–600 ringis. Keegi ei tea täpselt, võib-olla on tuhat.»

Arheoloogid on leidnud hulga muinasajast pärit pringlite luid, mis näitab, et neid tarvitati toiduks. «Kui räägime viimase 150 aasta kirjutatud ajaloost, siis 1920–1930ndatel ületas Eesti vetes pringli nägemine ajalehtede uudisekünnise,» räägib Ivar. «Tegime siin hiljuti arhiiviuuringu ja leidsime 40 kirjalikku teadet ? la Virtsu mehed tundmatu kalaga, nagu need lood tavaliselt olid.»

Ivar räägib, et on teada hulk pringlijuhtumeid, mida kinnitab vaid jutt, kuid pole pilti ega pringlit ennast. Näiteks 50ndatel nägid kalamehed neid Soome lahes umbes kord aastas. «Eestis pärineb viimane tõeliselt tõestatud pringel 1988. aastast, kui üks elukas Saaremaal kalameeste võrku sattus,» räägib Ivar. «Lätlastel jäid pringlid võrkudesse 2004. ja 2007. aastal, üks Riia juures ja teine Kolka neemel. See näitab, et nad ikka hulguvad ka siin ringi.»