Kuidas Eesti merest vaalu otsitakse (7)

Esmaspäeva hilisõhtul seame end MTÜ Pro Mare 13meetrises purjekas Drifter sisse. Peale Ivari on laevas seekord põhimeeskonnast Ivo Viher ja ajutiseks madruseks Argo Linnamäe. Argol on ka endal väike purjekas ja seega on tal otsad ja mereterminoloogia selged. Proviant laeva, veepaak täis ja magama, et siis varahommikul alustada Saaremaalt Veerelt poolteisetunnist ülesõitu umbes kaheksa miili kaugusele esimese jaamani.

"Alati äratame piirivalve huvi, sest liigume ajal, kui nii väikesi laevu tavaliselt enam pole, samuti on meie trajektoor huviäratav. No nagu traaliks merest näiteks narkootikumipakke" räägib Ivar. "Piirivalvurid küsivad alati, mida me teeme." Seekord võtab Ivar esimesena piirivalvuritega ühenduse ja seletab asja ära.

Kui GPS näitab, et jaam peaks lähedal olema, tõmbavad Ivo ja Argo tormiriided kombinesooni peale ja asuvad kohtadele – Ivo kinnitab end turvaliiniga purjeka ahtris tööpinnale, Argo sätib end tragi liini kokku lappama või järele andma, Ivar aga vahetab kajutis rooli ahtrirooli vastu.

Eriliste konksudega tragi läheb vette, haagib end üsna kohe jaama ankruliini külge, jääb sinna järsult kinni, sest ankrud on tormiga liiva alla mattunud, ning 1000 dollarit maksva vintsiti tihvt lendab raksuga tükkideks. "Ameerikast ostsime, no kuskilt saada ei ole, need, mis on, ei kõlba," räägib Ivar kallist vintsist, mille mitu korda suuremaid ja võimsamaid analooge saab näha Discovery kanalilt krabipüügi dokfilmidest. Ivo ja Argo sikutavad jaama ja selle ankrud käte jõul välja. Need on vaid kaheksa meetri sügavusel ja tänu sellele pole märja nööri lappamist väga palju.

Linnud tulevad paati puhkama

Järgmine jaam on juba Vilsan-dist kaugemal läänes avamerel. Umbes tunniga saeb Ivo rauatükist uue tihvti ja parandab kalli vintsi odava tihvtiga ära. Laevale laskub pöialpoiss (Regulus regulus), tuleb kajutisse ja annab nii võimaluse end väga lähedalt pildistada. "Sõrve otsa koguneb neid praegu palju," räägib Ivar. "Ei tea, miks ta nii kaugele merele on sattunud, aga igatahes tahab ta puhata."

Teise jaamaga on kehvasti. Teeme kuus katset, kuid kaks ankrut, üks 15- ja teine 35kilone, paarsada meetrit märga nööri ja jaam jäävadki leidmata. "Ilmselgelt on kalatraal need minema viinud," kommenteerib Ivar. "Meil olid suured plaanid, kuidas projekti lõppedes ankrud vanarauaks maha lükkame ja siis ropult rikastume, kuid kui nii edasi läheb, siis peaks vist pensionipõlveks juba praegu võileiva valmis tegema."

Ülesõit 13 miili kaugusele kolmanda jaamani kestab veel kolm tundi. See jaam on 35 meetri sügavusel ja tuleb välja esimese tragitõmbega. Laevale tuleb külla metsvint (Fringilla coelebs), kes on ringilendamisest nii väsinud ja tülpinud, et ei lase end inimestest absoluutselt häirida.

Hakkame liikuma Kura kurgu poole, et ümber Sõrve otsa Liivi lahte siseneda. Liivi lahe põhjas ootab mälukaartide ja patareide vahetust kümme jaama. Ivar arutleb, kas võtta Ruhnu juures ette veel üks jaam või suunduda otse Roomassaarde, sest Argo peaks neljapäeva hommikul Pärnus olema. Asja määrab ära töötegemiseks liiga kõva tuult lubav ilmateade ja Ivar otsustab suunduda Roomassaare sadamasse ja öösel kell neli kinnitame seal otsad.

Ahtri taga on üle saja miili ja ka Drifteri "traktorimootoris" on ära põlenud umbes sada liitrit kütust. Selle aja ja kuluga oleme vahetanud kahe jaama mälukaardid ja patareid, ning tuvastanud, et üks 1000 eurot maksev seade on kadunud. "Meretöö võtab palju aega ja on tohutult kallis," tõdeb Ivar.

Peale vendade Ivar ja Mart Jüssi Pro Mare teevad Eestis sarnaseid meretöid veel Tartu Ülikooli mereinstituudi bioloogid ja Tallinna Tehnikaülikooli meresüsteemide instituudi füüsikud. "Meie solgime enda väikese Drifteriga turgu, teised ajavad omi asju avamerel ja sügiseste heitlike ilmadega tavaliselt 30meetrise Salmega, mille ööpäev maksab vist 2500 eurot," teab Ivar.

Meretöö hindadest rääkides tuleb neid millegi üldarusaadavaga võrrelda. "Ühe NATO lennuki start ja maandumine koos maapealse teenindusega maksab näiteks ühe väiksema külakooli aastaeelarve," toob Ivar võrdluse. "Sellega võrreldes saame meie ikka väga väikese ökoloogilise jalajäljega hakkama. Oleks veel tuul soodne olnud, saaks ülesõidud mõnuga purje all kulgeda."

100 000 euro eest kadunud seadmeid

Praegu käib Läänemerel kolmas-neljas ring, mille käigus vahetatakse jaamade mälukaarte ja patareisid. Seda tehakse üle nelja kuu, kaks korda peaks jaamad veel üle käima. "Eesti vetes panime sisse 40 jaama, siiani oleme asendanud 15 kadunuks jäänud aparaati, tänu headele inimestele oleme kaks tagasi saanud," räägib Ivar. "Osa jaamu võib veel randa tulla, kui keegi peaks leidma, siis neile on minu nimi, telefoninumber ja e-posti aadress peale kirjutatud. Palun andke märku, kui peaksite leidma."

Ivar räägib, et põhiliselt lähevad jaamad kaotsi traalimise tõttu, samas pole traalid süüdi, sest laevamehed ei tea jaamade asukohti. "Kõigil riikidel on neid suur hulk kaduma läinud," räägib Ivar. "Praegu peaks Läänemeres triivima või "vales kohas olema" võib-olla isegi kuni sada jaama kokku 100 000 euro eest. Kõlab ju seksikalt, aga tuleb toonitada, et leidjatel pole nendega absoluutselt midagi peale hakata, sest isegi nendes olevad kõige suuremad tavalised taskulambipatareid on leidmise ajaks juba enamasti tühjad."

Ivar: Eestist võiks saada paar signaali

Programm pole veel lõppenud ja tulemustest on vara rääkida. Siiski on Ivar Jüssi suhelnud kolleegidega teistest riikidest. "Pringlite hääli on kuuldud küll," räägib Ivar. "Poolakate sõnul on neil vähem signaale, kui nad arvasid. Rootslased räägivad, et on saanud rohkem signaale, kui eeldasid, just mere lõunaosast. Seal on mõni piirkond ja laht sellised, kus pringleid harva nähakse. Akustilisi signaale on rohkem kui nägemist."

Ivari sõnul oleks ülihästi, kui Eesti jaamad 1-2 head ja tugevat signaali kinni püüaks. Kuid kui isegi ühtegi signaali ei tule, on see ka tulemus, mille põhjal saab järeldusi teha. "Rootsis vaatasime koos kolleegidega prooviks paar Eesti vetest pärit mälukaarti läbi. Algul tundus, et nagu oleks, siis pandi filtrid peale ja selgus, et ei ole," ütleb Ivar. "Need on väga täpsed riistad, võtavad kõik hääled kinni. Eraldavad pringli hääle kuuest miljonist muust signaalist. Aga meie vete põhiheli on liivakrabin."

Uuringuid nelja miljoni euro eest

Merebioloog Ivar Jüssi räägib, et delfiine ja vaalu loendatakse Põhjameres lennukitelt, aga pisikest pringlit on õhust raske näha. Üks võimalus nende liikumist jälgida on kuulata helisignaale, sest nad orienteeruvad ja püüavad kala ultrahelisignaalide abil. "Selleks nuputasid targad mehed välja hüdrofoni, mis signaale registreerib. Pärast saab elukate signaalid spetsfiltrite ja -programmidega muust mürast eristada," kirjeldab Ivar.

Praegu on käimas programm "SAMBAH" ehk Läänemere pringlite staatiline-akustiline monitoorimine. Vt. http://sambah.org/

"Pringlist muudkui räägiti, aga keegi ei teadnud, kus nad on, palju neid on, kõik laiutasid käsi," räägib Ivar, kuidas teadlastel tekkis mõte pringleid heli järgi otsima hakata. "Algatusgrupp koosnes Taani, Poola, Rootsi, Saksa teadlastest, aga et tegu on kogu Läänemerd hõlmava asjaga, sest see peletis riigipiire ei tunne, siis hõlmati kõik Läänemere riigid, välja arvatud Venemaa. Venelastele polnud mõtet rääkima hakatagi, sest ilmselgelt poleks Venemaa lubanud enda rannikumerre mingeid pealtkuulamisseadmeid."

Ivari ja Mart Jüssi MTÜ Pro Mare pakub mereuuringuteenust. "Projektipõhine Euroopa Liidu tissi otsas istumine on selliste projektide puhul valdav," kirjeldab Ivar keskkonnaettevõtmiste rahastamist. Kogu pringliprogrammi maksumus on 4 244 000 eurot, Eesti tööks on ette nähtud ligi 300 000 eurot. "Selle eest oleme soetanud seadmed ja summa peab katma ka kõik muud kulud," räägib Ivar. "Tavaliselt on programmidega nii, et 50–85% rahast tuleb Euroopa struktuurifondidest, ülejäänu peab ise leidma. "Kui projekt tundub seksikas ja õigesti kirjutatud, ega siis Euroopa Liit keeldu. Raha saamise võib ära rikkuda näiteks vale kirjaoskusega, samuti võib projektile saatuslikuks saada liiga väikese või liiga suure summa küsimine."

Ei mingit uppunud kulda!

Meretööde käigus pole meestel tragi otsa veel midagi eriti põnevat ega ohtlikku jäänud, kuigi Läänemere põhi kubiseb vrakkidest, kettidest ja muust sodist. Samuti on siin palju lõhkekehi. "Midagi mõnusat, näiteks pomme, kulda ega aardekirste pole me veel välja tõmmanud," muigab Ivar. "Muda oleme küll üles toonud. Kunagi ammu, kui kapten Mart Saarsoga midagi Soome lahte panime, siis oli küll veidi aega midagi väga rasket ja kahtlast konksu otsas."

Muude ametite vahel sukeldumisinstruktori ametit pidav Ivo ütleb kõrvalt, et tema kolleeg leidis hiljuti Mohni juurest süvaveepommi, mille miinituukrid kahjutuks tegid. "Jube tunne oli sellise leiu lähedal olla."

Eesti vetes on 40 jaama

Läänemeres on praegu 300 jaama, nad on pandud 5–80 meetri sügavusele. Kõige rohkem jaamu on Rootsi vetes (100), Eesti vetes on 40 jaama, Läti vetes 36, Poolal on 38 ja Soomel 39 jaama. Projekt algas 2009. aastal, aktiivsed tööd käivad 2011.–2013. aastani, siis algab andmete töötlemine ja analüüs, mis kestab umbes poolteist aastat. Eesti osaleb aktiivselt programmis 2009.–2013. aastani. See hõlmab ettevalmistustöid ja kaks aastat seiret. Eesti kaugeim jaam on Hiiumaast 70 miili läände, lähimad jaamad on paari kilomeetri kaugusel kaldast.

Jaamad on programmeeritud salvestama ultraheli sagedusel 50–150 kilohertsi. Inimkõrvaga kuulmise ülempiir piir on 20 kilohertsi. "Pringli häält võiksid kuulda näiteks nahkhiired, aga nad ei taha vee alla minna," räägib Jüssi.

Meri pääses triivvõrkudest

Pringel on Läänemeres looduskaitseliselt nii-öelda prioriteetliik. Tänu tema kaitsmise vajadusele keelati terves meres ära triivvõrkudega lõhepüük. "See on väga hea mitte ainult pringlile," kinnitab Ivar. "Väga palju läks triivvõrke kaduma, neid kutsuti fantoomvõrkudeks, mis hulpisid mööda merd ringi ja püüdsid omaette kala edasi. Need suure silmaga võrgud olid põhiline pringlite hukkumise põhjus.