ÕNN VÕI ÕNNETUS? Paljud bipolaarsed inimesed kirjeldavad, kuidas nad näevad ühes või teises tõvefaasis värve kirkamana ja tajuvad selgemini ka kunsti. Mõnedki usuvad, et äärmuslikud kogemused muudavad nende elu huvitavamaks. Foto: corbis/scanpix
Ilm
20. oktoober 2012, 08:00

Hullude kunstnike looming on vapustav! (2)

Aleksis Kivi, Juhan Liiv, Marie Heiberg, Virginia Woolf, Ernest Hemingway – see nimekiri ei illustreeri üksnes kohustusliku kirjanduse riiulit. Jah, loetletud kirjanike raamatud on tõesti olemas igas raamatukogus, aga neid inimesi seob veel üks nüanss. Nimelt kannatasid nad kõik elus depressiooni või skisofreenia all. Woolf ja Hemingway lõpetasid oma elu koguni enesetapuga.

Kas kübeke ebastabiilsust või koguni hullust kulub kunstnikule või kirjanikule marjaks ära? Võimalik, et see on tõesti nii. Vähe sellest: loovus võib olla vaimuhaigustega tihedamalt seotud, kui arvata söandaksime.

Loominguga tegelevad inimesed kannatavad sageli meeleoluhäirete all ja nende hulgas esineb rohkem skisofreeniat, kinnitavad Rootsi Karolinska instituudi teadlased. Nende väidete taga on pikaajaline töö. Karolinska psühhiaatrid uurisid möödunud aastal hulga rootslaste suguvõsasid. Põhjalik terviseandmete ja elukutsete läbisõelumine paljastas, et peredes, kus esines skisofreeniat ja meeleoluhäireid, oli rohkem teadlasi ja kunstnikke.

Bipolaarsus vihjab kunstnikuhingele?

Teadlased soovisid tulemust kontrollida ning hakkasid otsima seoseid inimeste loovuse ja vaimsete häirete vahel. Rootsi terviseregister andis nende käsutusse 40 aasta jooksul kogutud andmed 1,2 miljoni patsiendi ja nende sugulaste kohta (mõistagi oli edastatud delikaatne info anonüümne). Eelkõige huvitusid uurijaid inimestest, kes olid haiglasse sattunud enesetapu, alkoholismi ja narkomaania pärast; samuti need, kel raviti skisofreeniat, depressiooni; söömis-, ärevus- või tähelepanuhäireid.

Tuli välja, et nii kunstnikele kui ka teadlastele oli iseloomulik bipolaarne meeleoluhäire. Seda seisundit tunti varem maniakaal-depressiivse psühhoosi nime all. See tähendab: inimene kõigub pidevalt masenduse ja ülima erutuse vahel ning perioodid, kus depressiooni tõttu ei suudeta voodist tõusta, vahelduvad üliaktiivse tegutsemisega. Bipolaarsust esines tantsijatel, fotograafidel, teadustöötajatel ja kirjanikel.

Kirjanikele omased tõved olid skisofreenia ja depressioon. Tekstimeistrid kannatasid ka ärevushäirete all ja kippusid kuritarvitama nii alkoholi kui narkootikume. Ilmselt just seetõttu oli enesetappude arv kirjanike hulgas Rootsi keskmisest pea kaks korda suurem.

Mõistagi käivad sarnased hädad sugulasi mööda. Loominguliste inimeste peredes oli rohkem autistlikke liikmeid, samuti raviti nende sugulasi skisofreenia, bipolaarsuse või anoreksia pärast.

Vaimsete häirete all kannatajad, kes suudavad kirjutada või maalida, muudavad psühhiaatrite vaatenurka vaimuhaiguste ravi suhtes. Järjest rohkem avaldatakse arvamust, et kui inimene peab tõve mingeid jooni endale kasulikuks, ei tohiks neid temalt vägisi ära võtta. Ta peaks saama oma arstiga kokku leppida täpse raviplaani, mis samas ei kahjusta tema loomevõimet.

Briti psühholoogid on juba varem näidanud, et paljud bipolaarse meeleoluhäire all kannatajad võtavad oma seisundit elu loomuliku osana ning leiavad, et haigusel on oma head küljed.

Paljud bipolaarsed inimesed kirjeldavad, kuidas nad näevad ühes või teises tõvefaasis värve kirkamana ja tajuvad selgemini ka kunsti. Mõnedki usuvad, et äärmuslikud kogemused muudavad nende elu huvitavamaks.

Terased, vaimustuvad ja masenduses

Kiiresti muutuvaid meeleolusid peavad sellised inimesed oma isiksuse loomulikuks osaks, vaid vähesed hindavad tujumuutusi tüütuks ja häirivaks ning soovivad neist täielikult vabaneda.

Enamasti kirjeldavadki bipolaarse meeleoluhäire põdejad oma kogemusi kirglikult ja rõõmsalt. Serveerides seda sageli nii, nagu peaks tavainimene tundma end millestki ilma jäetuna.

Mõningaid haigeid on bipolaarsus sundinud eluga hakkama saamiseks ennast ületama – ning nad on selle üle väga uhked!

Loomulikult on igal tõsisel meeleoluhäirel ka oma varjuküljed. Depressioonist ülikõrgendatud meeleolusse ehk maaniasse liikuv ja sealt uuesti masendusse laskuv inimene jääb kergesti töötuks. Nende kõrval suudavad elada ainult kõige mõistvamad abikaasad-elukaaslased.

Paljud bipolaarsed inimesed kipuvad napsitama või liialdavad ravimitega. Ka enesetapurisk on meeleoluhäirete all kannatajate hulgas väga suur.