Nad paljunevad sama viljakalt kui kärbsed ja ühest prussakapaarist sünnib mõne kuuga tuhandeid tegelasi, kes juba paari nädala pärast on valmis uuteks sugulisteks sangaritegudeks. Legend räägib, et ainsad elusolendid, kes pärast Hiroshima aatomirünnakut oma vuntsid kivirusu alt välja pistsid, olid prussakad. See liik paneb pintslisse kõik, mis on orgaaniline, elusast asjast tehtud. Isegi enda ja teiste prussakate väljaheited.
Prussakas pole tarakan
Nende üleloomulikke võimeid tõendab seegi, et prussakas võib päris kindlasti elada üheksa päeva hoopis ilma peata. Ja kui vaesekese eluküünal lõpuks siiski kustub, siis sellepärast, et tal pole enam suud, ja surm tuleb kõige tavalisema nälja tagajärjel.
Ainus vaenlane, kes prussakate eluküünla väga kiiresti kustutada võib, on külm: olemuselt on nad siiski lõunamaalased, ei talu jahedust peaaegu üldse, ja eramute omanikud juba teavad, et pole paremat aega nende vastu võitlemiseks kui korralike külmakraadidega talv – tuleb vaid aknad ristseliti lahti lüüa. Viie miinuspügala juures peaks nende lõpp saabuma umbes poole tunniga, miinus kümne juures juba minutiga.
Kuidas prussakas meie juurde jõudis? Babülooniast, kust tal oli Euroopasse astuda üsna pikk tee. Pärale jõuti alles XVIII sajandil. Vanas riigis olid prussakad aga umbes niisuguses seisuses nagu meil praegu ämblikud, neile ei teinud keegi liiga. Vastupidi – prussakaid loeti õnnetoojateks. See komme tuli sitikatega kaasa ka Venemaale: soolaleivale minnes võtsid venelased ikka paar tikutopsitäit prussakaid kaasa.
Kindlasti on paljudele üllatus, et Eestis võib neid inimese kõrval kohata kahte liiki – tavaliselt prussakaid ja vahel harva ka tarakane. Mõnikord arvatakse – ja ekslikult –, et sel mutukal ongi kaks nime, et prussakas ja tarakan on tegelikult üks ja sama olend. See pole nii: nood putukad on isegi eri liikidest, kuigi sarnastest. Välimuselt on nad küll üsna ühesugused, ainult et tarakan on palju suurem – hiigelmõõdus isendite pikkus sabast sarvedeni võib ulatuda isegi kolme sentimeetrini. Prussakas on tema kõrval könn, vaevalt kahene.
Eesti oma prussakaliigid elavad metsas ja inimeste ligi end ei säti ega trügi. Nende nimed on euroopa metsprussakas ja harilik metsprussakas. Ja neil ongi metsas hea.
Rõõmu vaid kassile
Musta-, Õis- ja Lasnamäed projekteerinud arhitektile ei võinud pähegi tulla, et uusasunike kõrval olid uued majad saanud paradiisiks ka prussakatele. Nende jaoks oli see Edeni aed igas mõttes. Kohe prügišahti kõrvalt läks mööda soojatoru, mis tekitas šahti veel suurema leitsaku kui tuppa. Iga päev kallati peale magustoitu, s.t prügi. Ja midagi vedelat nirises kusagilt ikka. Sestap olid prügišahtid enamasti kinni keevitatud.
Rahvasuus teati rääkida, et kui kusagil oli prügišaht tööle pandud, oli prussakate uputus garanteeritud, neid ei võtnud ükski tõrje. Aga tegelikult ei muutnudki see midagi, kas prügišaht oli lahti või kinni. Oli kindel, et mõnda kapiust avades põrnitses mituteist enesega ülimalt rahulolevat lõusta vastu, nagu küsides: mis sul, kuradil, siia asja oli? Mõningast nalja tegi kogu öine lahinguväli ainult kodukiisule, keda tabasime Lasnamäel elades korduvalt käpaga sarvedega elajaid küttimas. Aga üldiselt jättis jaht tedagi üsna külmaks – suhu pista nood ju ei kõlvanud. Vähemalt meie kiisule küll mitte, kuigi olen kuulnud ka vastupidist.
Vannialusest oli saanud prussakate surnuaed. Põrandat kattis liialdamata kahesentimeetrine laibakiht, mis oli tekkinud sinna kas vanaduse või nälja kätte surnud elukatest.
Prussakatõrje kutsusime välja vähemalt 5–6 korda. Ma ei ütle, et just prussakad see viimane tõuge oli, et me kunagisest paradiisist suure kisaga jalga lasksime, aga üks peatükk Lasnamäe troostitus loos olid nad kindlasti.
Lagi jooksis laiali
Ega mujalgi Eestis asi parem olnud. Mu kolleeg elas kunagi üürikas Tartus. Ühel nädalavahetusel pidi ta kolmeks päevaks ära sõitma, tuba jäi peremeheta. Seda aega prussakad varitsesidki: kolleegi pea kohal elas seltskond, keda võis kergelt isegi asotsiaalide hulka liigitada. Ühesõnaga – nii veendunud annelinlased, nagu neid üldse olemas olla sai.
Lühidalt öeldes jätsid pea kohal tegutsevad naabrid kolmeks päevaks lahti sooja vee. Vann hakkas üle ajama, aga rõõmsal peoseltskonnal polnud sellest sooja ega külma. Oma korterisse tekkis troopika kiiresti, alumiste naabrite juurde küll mitte nii kiiresti, aga see-eest püsivamalt.
Kui kolleeg esmaspäeva varahommikul ukse avas, lõi kogu troopika kõigepealt ninna. Laed tilkusid, põrandad olid vee all, aknad paksus udus. Temperatuur tundus olevat lämbem kui Amazonase vihmametsades.
See oli aga väike ehmatus. "Ilmselt olid kogu korrusmaja prussakad kogunenud just meie köögi vihmametsade lakke. Tule süttides nägin vaatepilti, mida ei õnnestu näha ilmselt kunagi elus – seni valge olnud lagi oli pisikestest täpikestest värvunud mustaks. Ja kogu lagi liikus, jooksis mu oma silme all laiali..." meenutas kolleeg.
Ent andkem sõna asjatundjatele, kellele võitlus prussakatega on igapäevane elu sisu. Maailma suurima putukatõrjefirmaga ühinenud Rentokili töötajatel on lugusid rääkida küllaga. Lõuna-Eesti müügi- ja teenindusjuht Anneli Haavandi on töötanud nii kontoris kui ka rasketel hetkedel kaitseriietuses väerindel.
Prussakad tõrjuja säärtel
Tema meenutabki üht sellesuvist lugu: "Tuli väljakutse korteriühistusse. Prussakamure. Olevat teisi nii palju, et võtvat eluisu ära. Et teised olid parasjagu objektil, tuli endal minna."
Oli selle suve üks palavamaid ilmasid. "Seljas oli mul üsna õhuke ja avar riie. Kaasa sai muidugi haaratud ka kott ning prits. Õudus korteris algas juba esimesest ruumist: nii kui prits käima sai, hakkasid prussakad kohemaid varju pugema, paremat kohta polnud kui minu sääred. Peas vasardas vaid üks mõte – ma ei hakka karjuma, ei hakka! Issand, see tunne peaks ju tuttav olema! Jummaluke, mul jäi ju kott esiku põrandale... Painaja paisus aina suuremaks."
Prussakaid oli korteris nii palju, et need nagu voolasid välja igast avausest. "Üritasin teha nägu, nagu edukal klienditeendindajal olema peaks, ja venitada suu kõrvuni. Ikka võiduka lõpuni!"
Majast lahkudes ja alla auto juurde jõudes kallas tõrjuja kõigepealt asfaldile koti sisu. "Raputasin-saputasin ennast ja keeldusin isegi mõtlemast, et mõni elukas mu juustes võiks minuga kaasa tulla. Veel kord juuksed ja õhukeste riiete all olev ihu läbi rapsida. Ja veel kord. Ja siis märkasin teisel korrusel olevaid remondimehi, kes minu soolovehkimist ilmse mõnuga jälgisid..."
Anneli Haavandi lisab mõtlikult, et olgu argitöö nii pingeline kui tahes, vähemalt üritab ta seda mitte kunagi koju kaasa võtta. "Ent ikkagi hakkavad ka kuuejalgsed tegelased paratamatult alateadvusele mõjuma. Oli vist alles nädal tagasi, kui märkasin kodus süüa tehes mikrolaineahju tablool tuttavaid tunglaid. Kas prussakas on tõesti meiegi koju jõudnud?! Viskasin volksti uue pilgu – prussakat pole! Ütlesin abikaasale, et nüüd on asjad ikka väga hulluks läinud, sest hallukad käivad juba peal. Kolm päeva tiirlesin igal hommikul ja õhtul õige kahtlustavalt köögis. Ei kedagi. Mõtlesin juba paratamatule puhkusele, sest kõik viitas otseteed ületöötamisele. Ja oh õudust, paar päeva tagasi teatas mees, et ma polegi hull: temagi olla nimetatud elukat näinud."
Aga eestlasi peaks valdama ainult suur õnnetunne, et meil ei ela selliseid prussakaid nagu Põhja-Ameerikas. On ka umbes 10 cm pikkusi isendeid ja need ei pidavat olema veel kaugeltki kõige lopsakamad tüübid. Aga tegelikult on ameerika tüüpi prussakad jõudnud juba Eestissegi. Siin kutsutakse neid madagaskari prussakateks, nad näevadki üsna ameerika suguvendade moodi välja ja on väliselt ka sama suured. Neid kasvatatakse loomaaia jaoks, mingite ahvilaadsete elukate toidulauale. Aga nutikad eestlased on neile leidnud ka palju ilusama funktsiooni: kes värvib nad erksatesse toonidesse, kes riputab külge Swarovski kristallid ja torkab läbi juuspeene keti. Nii nad keti otsas punkarite või peente daamide õlgadel oma teist elu elavadki.
North Carolina (USA) Ülikooli teadurid on aga suutnud luua viisi, kuidas prussakate närvirakkudega manipuleerida ning seeläbi nende liikumist ja teekonda kontrollida. Lisaks leiti veel võimalus prussakad kaugjuhitavaks muuta. Teadlased loodavad, et kontrollitavad prussakad aitavad pärast maavärinaid koguda ja saata infot ellujäänute kohta. Ja suuri võimalusi nähakse saatanasigitistes ka spionaažis.
Kommentaarid