Foto: Sulev Kuuse
Ilm
12. jaanuar 2013, 08:00

Kokassaar oskas rääkida biokeemia selgeks ja säravaks

Lühike. Vimmas. Hallis ülikonnas. R-i põristav nooremapoolne habemik. Niisuguse meesõpetaja hääletab klass enamasti maha. Kui õpetaja pole just Urmas Kokassaar . Pedagoog, õppejõud, lugematute biokeemia- ja toitumisalaste populaarteaduslike artiklite autor Urmas Kokassaar suri oma 50. sünnipäeval 5. jaanuaril 2013.

Mis muudab ühe õpetaja heaks? Kõigepealt mastaapsed teadmised ainest, mida ta annab. Kõik, kes koolis käinud, teavad, kuidas klass tunneb vaistlikult ära oma alal pisutki ebakindla pedagoogi ja ta seejärel paika paneb. Urmas Kokassaarega ei osanud biokeemias ükski õpilane vaielda.

Ainult teadmistest jääb aga väheks. Nende edasiandmiseks peab õpetaja oma ainet austama ja armastama – samas andma endale ka selgelt aru, et õpilased ei pruugi ega saagi suhtuda ainesse sama suure kirega kui tema. Kokassaar teadis bioloogina, et elu on mitmekesine ja kõik ei vaimustu mikro- ja molekulaarbioloogiast ühetasaselt.

Ometi oli tema antud biokeemia üks oodatumaid tunde. Kokassaar oskas seletada keerulised teemad lahti lihtsalt ja arusaadavalt. Abivahenditeta. 1991. aastal ülikoolitöö kõrvalt Hugo Treffneri Gümnaasiumis tunde andma hakanud Kokassaar suutis tavalise tahvli ja kriidi abil teha 10. klassile selgeks ülikooli esimese kursuse biokeemia materjali. Paar korda õppeaasta jooksul kasutas projektorit. Paaril korral oli tal abiks leheke mõne numbriga. Enamasti astus Kokassaar aga tunni alguses klassi ja jätkas juttu sealt, kus see eelmine kord pooleli jäi. Peast. Ilma õpikuta. Vähemalt 1990ndate alguses olid tunnid just nii askeetlikud.

Õpetaja vaat et kõige olulisem oskus on aga jälgida auditooriumi: millest õpilased aru saavad ja millest mitte; millega näiteid illustreerida ja millal teha paus. Kokassaarel oli puhkepauside peale loomulikku annet. Paarikümne minuti tõhusa loengu järel vestis ta mõne loo.

Näiteks sellest, mida kõike ülikoolis eksaminandide suust kuulda võib. Kord selgitanud tudengiks pürgija komisjonile rasvade vajalikkust organismis üksnes sellega, et paksul mägral on muhklikus urukäigus pehmem kukkuda, kui lainetav polster ümber. Lipiidide omaduste alal targad gümnasistid tundsid end selle loo järel veel targematena.

Oskus jutustada silmale nähtamatu maailm suureks, säravaks ja tähtsaks tegi Kokassaarest kolumnisti, kelle toitumisfüsioloogia-alaseid artikleid ootas iga kogupereajakiri.

Urmas Kokassaar pälvis virna diplomeid ja aukirju.

Preemiatest tähtsam on aga õpilaste tänu ja mälestus. Sel nädalal oli Rüütli tänav Tartus täis treffneriste, kes kandsid kooli tekli küljes leinalinti.