Ilm

INTENSIIVNE PÕLLUMAJANDUS: Eestis on hakanud surema mesilased (1)

Sander Silm, 19. märts 2013 10:01
Foto: Ants Liigus/Pärnu Postimees
1962. aastal vapustas maailma Rachel Carsoni raamat "Vaikne kevad", milles bioloogist autor kirjeldas, mida DDT kasutamine võib tuua kaasa loodusele. Nüüd võib öelda, et Carsoni ennustus on osaliselt täide läinud, kuna pestitsiide massiline kasutamine on põllumajandusmaastikes kaasa toonud mesilaste massilise hukkumise ja kimalaste arvukuse vähenemise

Carson kirjeldas pool sajandit tagasi, mis juhtub meie keskkonnaga, kui põllumajanduses ei lõpetata toona populaarse taimekaitsevahendi DDT kasutamist. Tema kirjeldus oli sedavõrd mõjus, et mitmed riigid keelasid tema raamatu ära.

DDT on praegu kuulutatud ühemõtteliselt üliohtlikuks mürgiks, kuid paraku kasutab intensiivne põllumajandus kahjurite resistentsuse suuremise tõttu järjest tugevamaid taimekaitsevahendeid, mistõttu vaikne kevad jõuab meile piltlikult öeldes järjest lähemale.

Miks surid mesilased?

Samal teemal

2006. aastal hakkasid USA-s ootamatult surema mesilaspered. Mitte keegi ei osanud toona välja tuua ühest põhjust, kuid tegemist oli suure löögiga nii mesinikele kui põllumajandusele laiemalt, sest näiteks mandlipuid tolmeldavad ainult mesilased.

Eesti Maaülikooli taimekaitse professori Marika Männi sõnul on nüüdseks jõutud järeldusele, et toonast mesilaste suremist põhjustas komplekssündroom, mille üheks komponendiks oli mesilaste ülearetus ja taimekaitsevahendite sh neonikotinoide sisaldavate pestitsiidide kasutamine.

Neonikotinoidid on süsteemsed putukamürgid, mida põllumajanduses kasutatakse kahjuritõrjes, millel on taimedele pikaajaline mõju. Paraku on viimased teadusuuringud näidanud, et eriti rängalt mõjuvad nad mesilastele, kuna järjest enam kasvatatakse monokultuure ja ära on kadumas õiterikkad põllupeenrad.

Mesilased surevad ka Eestis

Kuigi mesilaste massilisest suremusest on räägitud eelkõige USA ja Euroopa kontekstis, ei tähenda see, nagu poleks seda probleemi Eestis.

2011. aasta augustis hukkusid Märjamaal ja Sulu külas seniteadmata põhjustel ühtekokku 36 mesilasperet. Mis mesilastele saatuslikuks sai, pole senini teada, kuna ametlikult surnud mesilastest tookord proovi ei võetud, kuid mesinike hinnangul võis põhjuseks olla piirkonnas läbiviidavad taimekaitsetööd.

Eesti ühe suurima mesila OÜ Kumalane kaasomanike Taavi Tull rääkis, et ka nemad on oma mesilas kokkupuutunud mesilasperede suremisega augustis ning tema arvates on mesilaste surmade põhjustanud taimekaitsetööd kapsapõldudel.

"Meie mesitarud on Tartu- ja Valgamaal ning Valgamaal, kus intensiivne põllumajandus puudub, mesilaspered surnud ei ole," tõi ta näite.

Kõige suurem oht Eesti mesilastele peitub aga siin kasvatatavas suvirapsis, mida põllumehed pritsivad õitsemise ajal naeri-hiilamardika vastu.

Kõrged rapsihinnad on viimastel aastatel Eestis hüppeliselt kasvatanud rapsi külvipinda, kuid paraku on sellega kaasnenud kahjurite arvukuse tõus ning seetõttu ka suurem vajadus taimekaitsevahendite järele. See omakorda on teinud aga karuteene mesilastele.

Möödunud aastal kaitses Eesti Maaülikoolis oma doktoritööd Eneli Viik, kus ta tõestas, et isegi kui kasutada tavapärasest kümme korda madalama kontsentratsiooniga pestitsiidi lahust, mõjutab see oluliselt kimalaste hingamisrütme ja vähendab nende eluiga.

Professor Marika Männi sõnul on katsed ka näidanud, et abi pole ka taimekaitsevahendile lisatavast mesilasi peletavast toimeainest, kuna mesilastele on suur õiteväli sedavõrd suur peibutis, millele nad ei suuda vastu panna.

Seega pole mesilasi võimalik rapsi õitsemise ajal, mil just rapsi pritsida tuleb, põldudest eemal hoida. Teisalt on rapsipõlde laastavad kahjurid muutunud taimekaitsevahendite vastu resistentseteks, mistõttu põllumehed kasutavad järjest tugevamaid süsteemseid mürke, mis omakorda mõjuvad laastavalt mesilastele.

EL tahab piirata neonikotinoidide kasutamist

Uudisteagentuur Reuters teatas esmaspäeval, et Euroopa Komisjon tahab juba enne käesoleva aasta suve keelata kaheks aastaks neonikotinoidide kasutamise. Paraku kavatsetakse kehtestada piirangud vaid nendele kultuuridele, mis on atraktiivsed eeskätt mesilastele. Nende põllukultuuride, mis huvitavad kimalasi ja liblikaid, mürgitamine aga jätkub.

Samas pole EL-i riigid jõudnud selles küsimuses kokkuleppele ning praegu teadaolevalt vastustab seda keeldu 9 liikmesriiki. Kui riigid aga omavahel kahe kuu jooksul kokkuleppele ei jõua, siis võib komisjon kehtestada keelu üle nn riikide peade.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee