Teadlased kloonisid väljasurnud konna (4)

Kärnkonnade sugulast ladinakeelse nimega Rheobatrachus silus võis kohata Austraalia jõgede ääres. Selle liigi paljunemine on eriskummaline: emane konn neelab viljastatud munad alla ja laseb neil kõhus areneda umbes kuus nädalat, kuni konnapojukesed on valmis suu kaudu välja tulema.

Emakonna magu lõpetab lastekandmise ajaks happe tootmise ning loom ei söö üldse. Selline ebatavaline emahool kindlustab järglaste mõnusa ja turvalise arengu, kuid need konnad saavad väga vähe järglasi – konna makku mahub vaid paarkümmend kullest.

On veel hulk tehnilisi muresid, mida ületada

Tavatu paljunemisega elukat kohati looduses viimati 30 aastat tagasi. Pärast seda on bioloogid neid konni usinalt otsinud, kuid leidnud pole ühtegi. Rahvusvaheline looduskaitseliit kuulutas liigi mõni aasta tagasi väljasurnuks.

Ka loomaaedades neid kahepaikseid pole, kuid mitme ülikooli laborites ja muuseumide külmkappides säilitatakse 1970ndatest aastatest pärinevaid konnakudesid. Just see innustas Austraalia ülikoolide geneetikuid proovima selle liigi kloonimist.

Projekti "Laatsarus" nime alla koonduvad molekulaarbioloogid, keda huvitab Maalt kadunud liikide elluäratamine.

Kloonimises pole iseenesest midagi erilist. Kloonide ehk ilma sugulise sigimiseta tekkinud ja geneetiliselt ühesuguste järglaste saamiseks võib väga noore, vaid paarikümne raku staadiumis oleva loote tükkideks jagada. Teine võimalus on võtta viljastatud munarakust välja selle tuum ja asendada teisest munarakust pärit tuumaga.

Just viimast võtet kasutas "Laatsaruse" projekti teadlane Michael Archer. Ligi viis aastat kestnud katsete käigus kasutas ta 40 aasta vanuseid konnalaipu, mis pärinesid Adelaide’i ülikooli kogudest. Archer kogus väljasurnud kahepaiksele lähedase liigi viljastatud kudu, eraldas munarakkudest tuumad ja asendas need aastakümneid külmkapis olnud konnarakkude tuumadega.

Osa asendustuumaga rakke hakkas arenema ja kasvas kobarlooteks ehk väikeseks rakupalliks. Mõne päeva pärast surid kõik arenevad embrüod. Aga DNA uurimine kinnitas, et kõik jagunevad rakud sisaldasid väljasurnud konna geene.

Praegu panevad "Laatsaruse" teadlased oma tulemusi kirja ja plaanivad nende põhjal avaldada teadusartikli. Archer on kindel, et õnnestumiseks tuleb ületada vaid hulk tehnilisi takistusi.

Paremini on vaja kontrollida rakkude kasvu. Kui peaks õnnestuma saada konnakulleseid, peavad insenerid ja biokeemikud ehitama erilise akvaariumi, mis matkiks võimalikult täpselt konnaema kõhus olevaid tingimusi.

Archer on pikka aega mänginud ka mõttega kloonida 1930ndatel väljasurnud kukkurhunti. Selle ka Tasmaania tiigriks hüütud looma DNA elustati esimest korda 2008. aastal – siis eraldasid Austraalia ja USA bioloogid ühe kukkurhundi geenijupi, sisestasid selle hiire pärilikkusainesse ja panid geeni kasvama hiirelootesse. Nii oli võimalik jälgida ühe geeni tööd, kuid imetajate kehas töötab kümneid tuhandeid geene. Kukkurhundi kloonimiseni on minna veel pikk tee.

Esimene konn klooniti 1950ndatel aastatel

Miks Archer ei alustanud kukkurhundiga, vaid hoopis konnaga? Sellel on lihtne põhjus: kahepaiksete munade ja loodetega on laboris kerge töötada.

Konnarakkudest saab kergesti tuuma kätte. Samuti on alles väljasurnud konna sugulasliigid, kellelt saab viljastatud munarakke. Samas pole näiteks kukkurhundil ühtegi lähedast liiki – teised kukkurloomad, nagu kängurud ja koaalad, on temast liiga erinevad.

Põnevaid väljasurnud liike, kelle kloonimist võiks katsetada, on veelgi: paljudele meeldiksid hiidlinnud dodo ja moa. Eestlasi võiks huvitada mõte Maarjamaal ringi tatsuvast ürgveisest või mammutist.

Kloonimisest kuuldes tuleb meelde kuulus lambatall Dolly, kes sündis 1997. aastal. Esimene konn klooniti aga juba 1950ndatel.

Kloonimistehnika abil saaks aidata ka neid loomi, kes pole veel maakeralt kadunud, kuid keda jääb järjest vähemaks – näiteks hiidpandasid, kes loomaaedades edukalt sigida ei suuda.