Vana koer sai rattad alla! (39)

"Tule-tule, sõitma lähme nüüd! Torsten!" hõikab Katrin oma lemmikut. Hallika habemega koer tuleb lõõtsutades toast välja ega varja elevust. "Oota, me praegu veel ei lähe, paneme rihmad peale," rahustab perenaine.

Katrini ja saksa lambakoera Torsteni lugu sai alguse juba üksteist aastat tagasi. Tollal vaid poolteist kuud vana kutsikas võeti perre majavalvuriks. Kuid lihtsast majavalvurist sai uhke ja ülemaailmselt tunnustatud näitusekoer.

"Kui kuskil koeraomanikega suheldes kõlab nimi Torsten, siis teavad kõik, kellega on tegemist," muigab Katrin ja näitab Torsteni uhket karikakogu.

"Seal enamus on ikka Torsteni omad. Mõned on tema tütre Nessi ja meie eelmise koera omad ka," selgitab Katrin.

Kaks aastat tagasi jäi aga Torsten haigeks ja vajas operatsiooni. "Midagi sellist nagu inimestel radikuliit. Selgroolülide vahel hakkasid kasvama mingid moodustised, mis litsusid seljaaju peale. Need võeti ära ja ta oli nii palju nõrk, et ei jõudnud tagumist otsa üleval hoida," räägib Katrin.

Kaks aastat käis Katrin Torsteniga väljas, hoides tema ülakeha ise üleval või siis tõstis seda salliga. "Aga see pole see. Koer tahab ikka ise liikuda ja nuuskida," ütleb Katrin.

Torsten liikus tegelikult ka ise, kuid oma tagakeha mööda maad järele lohistades. See jällegi ei teinud head tema käppadele, mis said lohisedes paratamatult kannatada.

Välismaalt tellimine kulukas

"Teadsin, et välismaalt saab abivahendi tellida, aga see on jube kulukas. Siis leidsin internetist, et Eestis tehakse ka koertele tagavararattaid. Võtsin valmistajaga ühendust ja küsisin, kas see tugi, mis tal pildil, ka minu koerale sobida võiks," räägib Katrin.

Raamid tehakse tegelikult täiesti individuaalselt, arvestades iga koera eripärasid. Nii tuli koos Torsteniga raamimeistri juurde kohale minna. "Sõitsime siis kaheks päevaks valmistaja juurde. Proovisime ja vaatasime. Jälle tuli midagi ringi teha ja nii ta läks," teatab Katrin.

Kass pani rattad käima

Ehkki raam tundus mõõtude järgi sobivat, ei teadnud keegi algul, kas Torsten selle üldse omaks võtab. "Ainult seisis ühe koha peal. Aga siis tuli nurga tagant kass, ja oli ainult üks siuhhhh... Ja liikuski täitsa ise," räägib Katrin rõõmsalt.

Nii ongi Torsten juba paar nädalat täiesti iseseisvalt, kuid siiski perenaise valvsa pilgu all, aias ringi liikuda ja nuuskida saanud.

"Ega ta nüüd ju ei taha enam paigal püsida. Tahab kohe minema joosta, kui rattad alla saab. Päevas paar korda käime ja korraga umbes pool tundi. Muidu väsivad jalad väga ära," ütleb Katrin.

Ta teab, et paljud on öelnud, et jube paha on koera niimoodi vaadata, aga koera jaoks on oluline vaid see, et ta saaks liikuda.

"Tema jaoks ei ole oluline, mismoodi ta liigub, loeb see, et ta liigub. Kui palju on tema mulle elu jooksul andnud? Minul ei ole mõtet Torsten magama panna kunagi olnud," paitab Katrin oma lemmikut.

Ta lisab, et kogu tänu selle eest, et koer saab taas rõõmsalt aias lipata, on ta võlgu mehele, kes valmistab koertele neid raame. "Ta ei võtnud selle toe eest isegi raha. Tema on koera jaoks hea haldjas," kiidab Katrin meest.

Et ükski koer ei jääks jalutuks

Harjumaal elav Aivo Sihvart on võtnud enda südameasjaks aidata haiguse, õnnetuse või vanaduse tagajärjel liikumisvõime kaotanud koeri.

"Hakkasin abivahendeid valmistama siis, kui mu oma koer oleks peaaegu kaugetele jahimaadele läinud. Uurisin ja vaatasin, et neid toodetakse välismaal. Aga jube kallid olid," räägib Aivo.

Sealt tekkis mõte proovida ise abivahendeid valmistama hakata. "Kõigepealt panin kuulutuse, et inimesed, kel oleks ära anda vankriraame, rattaid – minuga ühendust võtaksid. Nii hakkas materjal tulema. Tegin ühe prooviks ja nii ta läks," ütleb Aivo, kes ei soovi oma kliendilt teinekord isegi mitte raha.

"Mina tahan looma aidata. Vaadake, kuidas meil Eestis invaliidide pealt teenitakse. See on meeletu, mis abivahendid maksavad. Ja nüüd hakata veel lemmikloomade arvelt samuti teenima? Ei. Kui vaja, ma teen tasuta valmis. See on paari-kolme tunni töö ega murra konti," teatab Aivo.

Tagarattaid toodab ta kõikidele koertele – nii suurtele kui väikestele, täpselt abivajava koera mõõtude järgi.

"Selleks on vaja loom paariks päevaks minu juurde tuua. Saan majutada nii teda kui ka peremeest," lisab Aivo ja ütleb, et ei poolda seda, et halvatud koer esimese asjana magama soovitakse panna: "See on kõige lihtsam variant. Aga minu jaoks on loom keegi, kes on mind alati toetanud. Minu jaoks olemas olnud. Ja kui hiljem vajab tema abi, siis on iga peremehe kohustus teda aidata."