Kiiresti kinnitas taevakeha olemasolu ka NASA. Kokkupõrke tõenäosuse arvutamisel oli Ukraina ja Ameerika teadlastel küll pisikesi erimeelsusi, aga prognoos tuli positiivne.
«Pihtasaamise tõenäosus 0,002 protsenti on ikka üsna kõrge. See on umbes sama suur kui võimalus saada välgutabamus või kukkuda lennukiga alla. See on päris suur tõenäosus,» kalkuleerib Mart Noorma, Tartu ülikooli füüsika instituudi kosmose- ja militaartehnoloogia töörühma juht.
Heakene küll, aga miks kaks teadlasterühma prognoosivad kokkupõrget ikkagi mõningase varieeruvusega?
Noorma selgitab: «Teaduses on alati võtmeküsimuseks mõõtmistulemus ja selle määramatus. Määramatus sõltub sellest, kui täpselt me saame mõõta. Kui me kaalume ühe kilogrammi raskust massi, on määramatus väga väike – me saame teda ju väga täpselt kaaluda. Aga kui me peame hindama miljonite kilomeetrite kaugusel lendava objekti täpset lennusuunda, suurust, massi ja koostist, siis arusaadavalt on kõik määramatused tohutult suuremad.
Kaugemate asteroidide suurust, liikumissuunda ja liikumiskiirust hinnatakse puhtalt optiliste teleskoopidega ja mida kauem me nende asukohti mõõdame, seda täpsemalt me saame arvutada nende trajektoore.»
Lisaks toonitab Noorma, et erinevad teleskoobid võivad anda erinevaid tulemusi. Lühidalt on kõik nii kaugelt vaadeldavad ja nii kaugele tulevikku vaatavad rehkendused üsna umbkaudsed. Mingigi usaldusväärse tulemuse annab vaid püsiv vaatlus ja selle tulemuste kõrvutamine varasemate andmetega.
Noorma usub, et NASA kolleegide prognoos asteroid TV-135 käekäigu kohta on täpsem: «Ameeriklastel on rohkem mõõteriistu ja pikemaajalisem kogemus.»
Avastatud asteroididel hoitakse silma peal
Kokkupõrkega ähvardava asteroidi TV-135 avastamine pole iseenesest mingi pommuudis.
Tänavu 15. veebruaril möödus 58meetrise läbimõõduga ja
130 000 tonni kaaluv asteroid 2012 DA14 Maast üksnes 22 000 kilomeetri kauguselt. Oktoobri lõpul lendas Maast mööda paarikümnemeetrise läbimõõduga kivimürakas, mis NASA teatel jõudis meist 283 000 kilomeetri kaugusele.
Veel nüüd, novembris, on oodata asteroidi läbimõõduga 2–3 kilomeetrit. See möödub Maast 19 miljoni kilomeetri kauguselt. Jaanuaris jõuab meie koduplaneedi lähedale veel üks suur kamakas. Selle vahemaaks Maast jääb 8 miljonit kilomeetrit.
Mõned taevakehad tulevad aga ikka pihta ka. 15. veebruari hommikul nähti hiiglaslikku tulekera Tšeljabinski linna lähistel.
Mida see kõik tähendab? Kosmos on poolsihitult rändavaid kamakaid täis ja varem või hiljem mõni neist maha sajab.
Noorma: «Praegu jälgitakse umbes 1400 asteroidi, mis tulevad ennustuste kohaselt Maale lähemale kui 20kordne Kuu kaugus Maast.» Kuu keskmine kaugus Maast on 384 400 kilomeetrit.
Varsti astub inimene asteroidi pinnale
Sealjuures täieneb Maale potentsiaalselt ohtlike asteroidide nimekiri päevast päeva. Veel kolm aastat tagasi kuulus sinasesse
listi kõigest 1000 asteroidi.
Aga ikkagi magatakse väiksemad – no nii autobussi või mõnekorruselise maja suurused – kamakad lihtsalt maha. Alles 25. oktoobril avastati, et mõne päeva pärast, 29. ja 30. oktoobri vahelisel ööl lendab sisuliselt Maa ja Kuu vahelt läbi paarikümnemeetrine kivitükk. No ja Tšeljabinskis kärgatanud meteoriidist saadi teada selle plahvatamise hetkel.
Noorma: «On olemas selline asi nagu Torino skaala, kus skaalal 0 kuni 10 antakse hinnang meile potentsiaalselt ohtlikele asteroididele. Hinnang iseloomustab seda, kui suure tõenäosusega nad võiks Maad tabada ja kui palju kahju teha.»
0 sellel skaalal näitab: ohtu ei ole.
8, 9 ja 10 tähendavad kindlat kokkupõrget. 8 prognoosib lokaalseid kahjustusi, 10 aga seab kahtluse alla tsivilisatsiooni jätkamise.
«Torino skaalal number 8 hinnatavaid asteroide esineb korra 50 aasta jooksul – see on kindel, et ta tuleb ja tabab, aga tema mõju on väike,» valgustab Noorma, veendes, et Tšeljabinski meteoriit siia gruppi veel ei kuulunud.
«Kategooriasse 9 kuuluvaid meteoriite tuleb ette umbes iga 10 000 aasta tagant. Kategooriasse 10 kuuluvate vahele jääb sadu tuhandeid, et mitte öelda miljoneid aastaid.»
Enamik asteroide, mis avastamisel liigitatakse kategooria 1 alla, kaovad seal paari aasta sees nullipoiste sekka – kui vaatlused ja rehkendused täpsustuvad. Samas võib juhtuda, et mõne seni üsna kaugelt Maast mööduvaks hinnatud asteroidi puhul avastatakse – paari aasta pärast on kokkupõrge enam kui kindel.
Mida inimkond suudab laupkokkupõrkega ähvardava asteroidiga ette võtta? Töö käib.
Noorma: «NASA planeerib praegu lennutada Orion – see on nende uue põlvkonna kosmoselaev, mis võiks tulevikus ka Marsile lennata – esimese sammuna asteroidile.»
Üks töös olevatest skeemidest on järgmine: asteroid püütakse kinni ja suunatakse Kuu orbiidile. Selleks on kaks võimalust: mõjutada asteroidi teed väikeste plahvatustega tema pinnal või panna ta ümber tiirlema satelliit, mis suunab taevakivi trajektoori oma külgetõmbejõuga.
Kui asteroid tiirleb juba ümber Kuu, kavatsetakse sinna saata inimene. Kõik see peaks juhtuma järgmise tosina aasta sees.
Noorma: «Edasi on plaanis jätta see Kuu orbiidil tiirlev asteroid kõigi huviliste kasutada. Hästi palju on tekkinud neid firmasid, kes tõsiselt planeerivad asteroidide pealt haruldaste metallide kaevandamist; ja see nii-öelda kodustatud asteroid olekski selliseks katsepolügooniks, kuhu igaüks võiks oma kosmoselaevaga lennata ja sinna eelkõige oma roboteid maandada. Selline on praegu NASA päris reaalne plaan.»
Saadakse sellega hakkama, osatakse loodetavasti ka Maale pähe tulevaid asteroide edaspidi kursilt kõrvale kallutada. Kui just ei kihuta meie poole kivi, mille vastu astudes jääb inimkond kääbuse rolli.
Noorma: «Kui me vaatame sedasama asteroidi TV-135, siis tema energia on umbkaudu 3000 megatonni. Siiamaani on kõige suurem inimkonna korraldatud tuumaplahvatus olnud 50megatonnine.»
Noorma vihjab 30. oktoobril 1961 Novaja Zemlja kohal lõhatud Tsar Bombale.
Noorma: «50megatonnise relvaga ei suuda me edukalt kõrvale kallutada 3000megatonnise energiaga asteroidi. Vähemalt on see väga keeruline. Lisaks – Tsar Bombat ei jõuaks me praegu veel ka kosmosesse viia.»
Igatahes – inimesed töötavad. Kaua meil aega on, pole aga teada.
Kaali meteoriit – suurim siinne looduskatastroof
Levinuimate teooriate järgi raksatas päikesetõusu suunast tuhisenud raudmeteoriit (massiga umbes 1000 tonni, kiirusega ligikaudu 20 kilomeetrit sekundis) Saaremaale 2400–3500 aastat tagasi. Kaali meteoriit uuristas maapinda hiiglasliku augu ning puuris end Euroopa rahvaste mällu ja mütoloogiasse. Lisaks viidetele «Kalevalas» ja «Vanemas Eddas» on Lennart Meri soovinud näha Kaali meteoriidi – taevast kukkunud päikese – jälge ka Ikarosest rääkivates legendides.
Kosmose koloniseerimisest inimkond ei pääse
Astrofüüsik Stephen Hawking räägib, et inimkonna säilimiseks tuleb koloniseerida kosmos. Tudengisatelliidi raames uudset elektrilist päikesepurje katsetav Tartu Ülikooli füüsikadotsent Mart Noorma on oma kolleegiga sada protsenti sama meelt.
Üha sügavamale kosmosesse on vaja trügida juba ainuüksi seepärast, et inimkonnal oleks, mille poole püüelda. Aga ka palju pragmaatilisematel põhjustel.
Juba investeerivad erafirmad nii kosmoseturismi kui ka… väljaspool Maad kaevandamisse.
«Planetary Resources plaanib hakata tooma väärismetalle asteroididelt,» räägib Noorma. «Selleks vajalike robotkosmoseekskavaatorite väljatöötamine juba käib.»
Ajaks, mil firmal vastav tehnoloogia valmis, on Maal suure tõenäosusega näiteks elektroonikatööstusele ülioluliste iriidiumi- või pallaadiumivarudega näpud põhjas ja silmakaamera taeva poole suunatud.
http://www.youtube.com/watch?v=NSjLDCUn8zw
Pealegi ei usu ma iial et oleks võimalik ehitada nii suurt laeva et kogu planeedi elanikkond päästa. See pole lihtsalt võimalik. Kui, siis ainult sci-fi-s.