Tiia ArikoFoto: Sille Annuk / Postimees
Toimetas Kristin Aasma 11. veebruar 2014 16:56
Kuna viimase kolme nädala jooksul on juhtunud kolm õnnetust, mille on põhjustanud bullterjeri rünnak, küsis Munitsipaalpolitsei Amet kommentaari bullterjerite käitumist ja iseloomu hästi tundvalt spetsialistilt, Eesti Maaülikooli väikeloomakliiniku koerte käitumisnõustajalt Tiia Arikolt. Bullterjer on korraliku koolituse puhul väga sõbralik koer, truu perekonnale ja eriti sõber lastega, kinnitas Ariko.

„Probleem on rihma teises otsas," rääkis Ariko, kelle sõnul näiteks bullterjereid on kasutatud ka päästekoerana metsa eksinud inimeste otsingul. „Ei ole olemas tapjakoera, nagu bullterjerit tihti sildistatakse. See kõik on koeraomanikus kinni. Ka kõige leebema iseloomuga koerad võivad halva peremehe ja jõhkra kohtlemise juures muutuda ründekoerteks."

Ariko sõnul on bullterjerite aretamisel viimase paarikümne aasta jooksul võetud uus suund ning enam ei aretata välja võitluskoeri. Kuid isegi võitluskoer ei tohi kunagi rünnata inimest.

Samuti on tema sõnul müüt nö surmahaare ehk lõuakramp - tegemist on koera eesmärgistatud tegevusega oma saaki mitte vabaks lasta.

Igaühele bullterjer lemmikuks ei sobi

Ariko sõnul ei sobi bullterjer lemmikloomaks mitte igale inimesele. „Bullterjer on väga enesekindel, tugev ja eesmärgile orienteeritud koer. Seega peab kindlasti enne järele mõtlema, kui sellist koera võtta," ütles koerte asjatundja. „Tema jaoks peab jätkuma aega, tähelepanu, koolitusvõimalust ja armastust ning te saate endale ustavaima sõbra. Seega – probleem on rihma teises otsas, nagu öeldud."

Ka praegu on Kristiines ründe põhjustanud koera veel võimalik koolitada, aga see nõuab Ariko sõnul vaeva. „Muidugi ei ole teada, kui ja milliseid traumasid talle on põhjustatud, ka see on oluline faktor edasise otsustamise juures. Ega me ei tea, kumma psüühika rohkem on kahjustatud, kas koera või koeraomaniku oma," lisas ta.

Mupo juht: bullterjer on sisuliselt relv

Mupo juhataja Raik Saart on koerte rünnete sagenemise tendentsist tõsiselt häiritud ega nõustu väitega, et tegemist on leebe sõbrakoeraga.

"See tõug, nii nagu mitmed teisedki võitluskoera tõud, on just aretatud "tapjaks". Selliseid koeri ei ole võimalik pidada korrusmajades või korterites," jääb Saart enda arvamuse juurde. „Nende käitumine on ettearvamatu ja kui koera omanik on ka pehmekene, siis on koer karja juht ja tema otsustab, kuidas ta oma territooriumil peremehetseb. Selline koer on sisuliselt relv. Aga kas meile kõigile on ikka kodus relva vaja?" viskab Saart üles küsimuse.

„Kahjuks on puudulik seadusandlus ja loomaomanikele omistatud demokraatlikud vabadused viinud meid tõsiste tagajärgedeni, kus vastutustundetu koerapidamise ja -pidaja suhtes puuduvad ennetustegevust võimaldavad või reguleerivad meetmed. Nii me tegelemegi õõvastust tekitavate tagajärgede nentimisega. Midagi tuleks sellise olukorraga siiski ette võtta ja siin vaataksime ootavalt seadusandjate poole," rääkis Saart.

Munitsipaalpolitsei tuletab meelde, et vastavalt Tallinna linna koerte ja kasside pidamise eeskirja kohaselt peab territoorium olema piiratud nii, et loom sealt oma tahtel välja ei pääse.

Loomapidajal tuleb välistada looma ärajooksmise ja inimestele või teistele loomadele kallaletungimise võimalus. Agressiivsusele kalduva looma puhul on rangelt soovituslik kasutada suukorvi ja tugevat jalutusrihma.

Munitsipaalpolitsei kutsub kõiki inimesi ilma rihmata koeraga juhtumitest teavitama ning võimaluse korral jälgima, kus elab seadust mitte täitev koeraomanik. Ainult ühise tegevusega on lootus süüdimatuid koeraomanikke korrale kutsuda.