Koertespets Tiia Ariko: probleem ei ole koeras, vaid tema omanikus (33)

nägid palju vaeva aga nagu õeldakse, pikk jutt on sitt jutt,seda enam,et püüad seda seostada poliitikaga.

Viimaste aastakümnete uurimused näitavad, et geneetika mängib siiski üsna väikest rolli käitumisel. Kui rääkida koertest ja eriti kutsikatest, siis vaevalt 1-2 protsenti sündinud kutsikatest on nähtavalt väärastunud käitumisega, mida võiks pidada geneetiliselt mõjutatuks. Selline käitumine on siis tavaliselt ülim argus, vähemal määral agressiivsus. Ka selliselt käituvate kutsikate puhul on võimalik oskusliku koolitusega ja vajadusel ravimitega nende käitumist muuta. See nõuab küll roppu moodi kannatlikkust, järjepidevust, tahtmist ja teadmisi aga see on teostatav. Ühe sellise kutsika kasvatamisele ja koolitamisele panustatud ajaga ja energiaga on võimalik normaalseteks inimühiskonnas hästi hakkamasaavateks koerteks kasvatada 4-5 normaalset koera. Ka argade kutsikate puhul vaieldakse selle üle, kas tegu on ikka ainult geneetilise eelsoodumusega või hoopis emalt õpitud käitumisega või mõlemaga kombineeritult.
Valdavalt on sündinud kutsikad siiski kõik normaalse käitumisega, nn normaalsed tavalised koerad. Edaspidine sõltub kõik sellest, missuguse koeraomaniku juurde nad satuvad, mis tingimustes nad elavad (inimestega lähemalt suhtlemist vajav koer, kes elab õues üksi keti otsas, läheb peast soojaks sõltumatult sellest, kas ta on normaalne koer või nn "geneetiliselt" haige koer, viimasel juhul lihtsalt kergemalt), kas ja kuidas neid kasvatatakse ja missugusi kogemusi nad elu jooksul saavad.
Tüüpilisemalt on koeraomanikud hädas hoopis sellega, et kui nad valivad endale normaalse kutsika, kasvatavad teda korralikult nii nagu peab, siis ühel hetkel kohtuvad nad agressiivse koeraga (vahet pole, kas rihmastatud või rihmastamata, suure või väikesega, tõukoeraga või krantsiga, ja ükskõik, mis tõugu koeraga) ning koer, sõltumata tema vanusest, saab halva kogemuse. Paremal juhul, halvemal juhul tuleb kulutada raha ka tema ravimiseks. Sõltub koera iseloomust, koeraomaniku käitumisest, edasisest koolitusest ja edasistest samalaadsetest situatsioonidest või nende puudumisest, kas koer saab sellest vahejuhtumist üle ja käitub normaalselt edasi või õpib ta, et võõrad koerad on ohtlikud ja parim kaitse on rünnak. Viimasel juhul on võimalik koera veel vägagi ümber koolitada aga kuidas kujutada ette sellise koera koolitust, kui olete suutnud koerale just selgeks teha, et teised koerad on täiesti ok ja teie koer käitub võõraste koerte juuresoekul juba normaalselt, kui tuleb järgmine rünnak? Peale mitmendat korda te loobute ja hakkate võõraid koeri võimalusel vältima? Peale esimest? Peale teist? Peale viiendat või kümnendat? Või olete kangekaelne ja jätkate alati, kuni lõpuni? Viimasel juhus soojad õnnitlused, olete vähemuse hulgas. Kahjuks on see Eesti koerapidamise juures hetkereaalsus. Minu meelest see on koht, kuhu peaks MUPO panustama, mitte kirjutama võhiklikult tapjakoertest. Kui teha statistikat koerarünnakute, nende tõsiduse, tõugude (kahtlane koht, sest väga paljud inimesed ei suuda tõuge määrata ja nii saavad paljud täiesti asjassepuutumatud tõud väära tähelepanu) ja rünnakute sageduse kohta, oleksid tulemused mõnede jaoks üllatavad. Mis ei tähendaks seda, et koerarünnakud pole probleemiks või nagu oleksid konkreetsed tõud probleemiks. Kui poleks rihma otsas ühte agressiivset koera, oleks samal omanikul rihma otsas teine agressiivne koer. Koerte asemel tuleb tähelepanu suunata koeraomanikele, sest koerad on asendatavad. Ja mitte esitada MUPOl Keskerakonna stiilis hüüdlauseid ja valimisloosungeid, vaid tegeleda probleemiga reaalselt, et igale juhtumile järgneks ka käega katsutav tulemus. Vastasel juhul jätkub kõik endistviisi, kui kollane ajakirjanduslik vaht on lahtunud. Ma muidugi saan aru, et MUPO ametnikel on väga tülikas rihmastamata koeri taga ajada ja omanikke kindlaks teha (Tallinnas peaks kehtima kohustuslik koerte kiipimine, mis peaks nende jalavaeva kergendama) või üldse probleemidele reageerida, kuid katsuge sellega siiski ka reaalselt tegeleda.

Ärge hakake jama ajama ja tobedaid kiidulaule ja oode teatud tõugudele ülistuseks laulma. Vaevalt surnud koera omanikke huvitab, et TEGELIKULT on bullterjerid väga sõbralikud koerad. Bla-bla-bla, mul on üle 30-aasta olnud pidevalt koerad ja kõike ei saa kasvatusega muuta, on haige psüühikaga koeri ja geneetiliselt ebastabiilseid isendeid. Ja tohutu hulk saamatuid koeraomanikke, kes arvavad, et koerad kasvavad nagu iseenesest suureks ja targaks. Kõige kurvem on see kui esmalt rikutakse koer oma oskamatusega teda kasvatada ja siis tulevad nn. spetsialistid, kes hakkavad tegelema rikutud psüühikaga koeraga ja kujutavad ette, et teevad midagi väga õiget ja head.