"Korraga ilmub kahe kuuseoksa vahelt nähtavale suure karu pruunikas pea. Tema pilk on suunatud otse minule ja me vaatame sedasi tõtt kümmekond sekundit," kirjeldab loodusfotograaf Valeri Štšerbatõh. Selliste kohtumiste nimel on Valeri aastaid vaeva näinud ning loendamatuid tunde oma metsaonnis tühja passinud. Kuid kohtumised Eesti metsade enam-vähem kõigi liikide esindajatega on olnud seda väärt.
Vabal ajal loodusfotograaf, tööajal aga Keskkonnainspektsiooni Läänemaa büroo juhtinspektor
Valeri Štšerbatõh on Läänemaa metsade keskel sündinud ning looduse ja selle asukate vastu kogu elu huvi tundnud. Ka kõik tema elukutsed on olnud seotud looduse või selle kaitsmisega. Vähem kui 15 aastat tagasi lisandus metsades kolamisele aga veidi hobi korras loodusfotograafia, et metselukatega kohtumisi ka jäädvustada.
"Karu tõstab nina taeva poole ja haistab õhku enda ümber. Tundmata ühtegi vaenlasekartust äratavat haisumolekuli, tatsab karuott kuusikust välja ja hakkab minu poole tulema. Lootuses, et kuivas rohus liikudes ta kaamera katikulaksatusi ei kuule, teen paar pilti. Mõtlen – minu esimesed karupildid," kirjeldab loodusfotograaf karuga kohtumist.
Karuoti pildistamiseni jõudmine nõudis siiski aega ja vaeva, esmalt püüdis Valeri filmile hoopis linde. "Linde on arvukalt ja neid on kõige lihtsam leida. Lind ei ole ikkagi nii tähelepanelik kui mõni metsloom," seletab ta, et imetaja pildistamisel tuleb mängu juba tema hea haistmine, nii et looma varitsedes peab peale iseenda varjamise varjama ka oma lõhna. "Lind on ka inimesega rohkem harjunud, seega pole nii pelglik," lisab Valeri.
Kommentaarid