Vabatahtlikel jagub masuudireostuse korjamisel tööd veelgi (3)

See nädalavahetus on nagu paradiis, sajad tsiklid põrisevad, tuhanded jalgrattad ja rulluisud undavad, rannal lebavad päikese käes talvest väsinud kehad – olgugi et esialgu siiski riietes, aga hea on ikka. Kõige selle taustal, Tilgu sadamast paar poolsaarenukki edasi, Muraste kandis, koogutavad valged kujud, käes süsimustad kellud.

See tundub esimeste soojade taustal nagu trahvirood ja seepärast pole ka kaks päeva kelluga vehkinud Rajasaare pahameel sugugi imelik. Tema sõnul on riigil viimane aeg luua õlifond, millest juba paarkümmend aastat räägitud, et transiidiärimeestelt kogutaks raha, mille eest saab teha päästetöid, kui midagi juhtub.

Kui ei oska, tehku sadamas

"Mõelgu nüüd ometi välja siis ükskord, mis selle merel punkerdamisega teha, kas ära keelata või mitte," jätkab Rajasaar. "Tehku seda sadamates, kui nad ei oska merel teha." Jutt käib 12. aprilli õhtul juhtunud õnnetusest, mille käigus sattus ühelt laevalt teisele pumpamise käigus merre raske kütteõli. Väike sadamatanker andis merel suurele laevale kütust, mingi tehnilise probleemi või tähelepanematuse tõttu valgus aga 400 liitrit kütust laevatekile ja osa sealt ka vette. Reostuse leviku takistamiseks paigaldati kohe poomid ning veest korjati kokku 1,2 tonni vee ja masuudi segu.

Kui palju kütust tegelikult merre sattus, ei oska keegi öelda. Fakt on aga see, et vabatahtlikud, reservpäästerühm ja päästeamet koristavad seda rannalt juba mitmendat korda. Ikka ilmub merest mõni uus laik ja kandub kaldale.

Üks päev puhas, teine päev must

Rajasaar, kohalik mees, on rüganud rannas mõlemad päevad, kuid oma tööd ta ei armasta. "Äärmiselt sitt töö, äärmisel tüütu, äärmiselt kurb, äärmiselt nõme ja äärmiselt mõttetu," loeb ta. "Siuke nokkimine on, kelluga."

Rajasaar käis talgutel ka eelmine kord, kui valla kutsel oli väljas paarsada enamasti kohalikku inimest, kes kõik looduse pärast muretsesid. Vääna jahiselts jättis isegi jahi ära ning tuli oma tehnika ja raadiojaamadega appi.

"Käisin ka paar korda linde pildistamas, et näha, kas nad on määrdunud, õnneks ei ole praegu," ütleb Rajasaar. Tema sõnade kinnituseks ujuvad mööda kolm lumivalget luike. Kaugemal sulistavad kosklad.

Anne-Ly Mitt, samuti kohalik Suurupi seltsist, on nagu Rajasaargi Harku valla maa- ja keskkonnakomisjonis. Koguni esimees.

"Tunne on kirjeldamatult vastik, eelmine reostus oli kõrval rannas, nüüd oma kodurannas," kurvastab ta. "Laine kord toob, teine laine viib, natuke puhastab kive, aga toob jälle uue masuudi välja," kirjeldab ta. "Üks päev vaatad, et rand on puhas, teine päev on jälle masuuti täis."

Põhja päästekeskuse peaspetsilist Aare Kasvandik kamandab üritust algusest peale. Nii talgutel, kui esimene reostus randa tuli, kui ka nüüd, mil kriisikomisjon leidis, et päästeameti sekkumine on vältimatu. Kasvandik ütleb, et nüüd pühade ajal kaks päeva on tööd tehtud, ilmselt tuleks ka kolmas päev teha. "Vaatame, kuidas ja kuna meil jõudu on." Praegu on ju kulupõlengud, päästjad kihutavad ühest paigast teise ja likvideerivad Tallinna ümber peamiselt huligaanitsevate puhkajate tehtud rumalusi. Hea ilm annab tulele ainult hoogu juurde. Kasvandiku sõnul on ka häid näiteid – just need kohalikud elanikud, kes ise talguid teevad ja aitavad reostust koristada. "Alles eile tulid inimesed Suurupist küsima, et kas meie võtame reostust vastu. Tegid auto pakiruumi lahti ja tõstsid kotid välja," kiidab päästja. "Ilmselt tulebki sellele rõhuda, et inimesed ise ka aitaksid, kindlasti tuleb merest masuuti veel välja, ja kui seda on vähe, pole mõtet päästjaid kurnata."

Omavalitsus viib kilekottides masuudi ise Tilgu sadama juurest minema.

Kas tõesti on Eestis veel "põrandaalust" lund?

Kui lumeskulptoritel sel talvel õue eriti asja polnud, ehitamata jäid lumelinnad ja paari päevaga sulasid jäägitult ära kaunid jääskulptuurid, siis Harjumaal Muraste küla juures on rannakõrgendiku all praegugi veel jäävarud. Valge lume ja jääsegu on end seni päikese eest peitnud pankranniku nn "põranda" all ehk puujuurte ja pae- ning liivakivikihtide alustes õõnsustes. Nüüdseks on jäälaamad puujuurte küljest lahti sulanud ja alla liivale potsatanud, kus nad päevitajate rõõmuks tasapisi siiski kahanevad.