Ühte puhkamisvõimalust – rabas matkamist – tutvustas varahommikusel teekonnal Kõnnu Suursoosse tunnustatud matkajuht Bert Rähni, kes on veerandsada aastat oma elust veetnud matkates. Kellelt siis veel pärida, mille poolest on Eesti metsad ja rabad erilised, mida ja keda seal kohata võib ning milline peaks olema varustus, et end retkel hästi tunda.
"Turbakiht on rabades nii paks, et taimede juured enam põhjaveeni ei ulatu ning toitaineid saadakse rabas vaid sademetest," kirjeldab Rähni. "Rabasid iseloomustavad rabaveekogud – rohkete taimedega älved ja väikesi järvekesi meenutavad laukad."
Ligi veerand (22%) Eesti pindalast on kaetud soode ja rabadega – ühtekokku on see ligi nelja Peipsi järve suurune maalapp.
"Tänu sellele, et sood on meil palju, ongi loodud ka palju matkamisvõimalusi," näeb Rähni asja head külge.
"Soo- ja eelkõige rabamatkad on populaarsed ja elamusterohked seiklused, need pakuvad palju silmailu ning ühtlasi võimalusi kohtuda metsaelanikega."
Enne kui sammud rappa seada, tuleb üle vaadata matkavarustus – et olemas oleksid õiged rõivad-jalatsid ja vajalikud tarvikud, kindlasti ei maksa unustada ka esmaabivahendeid – matkal võib kõike ette tulla.
Rähni sõnul on mugavaks rabas matkamiseks kõige olulisem riietus.
"Kindlasti on vajalikud kummikud või vettpidavad matkasaapad ning pikad püksid, mis kaitsevad jalgu okste, putukate ja ka rästikute eest," selgitab ta. "Arukas valik on sünteetilisest kiust rõivad, sest puuvillasega võrreldes kuivavad need oluliselt kiiremini."
Kaitseks päikese ja tuule eest tuleks kaasa võtta peakate ning pista kotti pintsetid puugi väljatõmbamiseks, plaastrid, sääsetõrjevahend ja päikesekreem.
Pimeda peale jäädes on kindlasti vaja taskulampi, ühtlasi võivad ära kuluda räätsad, mis ei lase jalal nii kergesti pehmesse pinnasesse vajuda.
"Kes tahab raba laudradadelt kõrvale rabapinnale seiklema minna, neil läheb räätsasid kindlasti tarvis," rõhutab matkajuht. "Neid on võimalik laenutada, aga matka- ja spordipoodides on need samuti müügil."
Vajalik matkatehnika
Raba pole päris ohutu paik, tõdeb Rähni. Kui näiteks minnakse rajalt välja laugaste vahele marju noppima, võib väga kergesti ära eksida, sest raba loodus on kõikjal väga ühetaoline. Seepärast on mõistlik võtta kaasa laetud mobiiltelefon ja orienteerumist hõlbustavad seadmed.
Matkatehnika juures on olulisim ilmastikukindlus.
"Kui minna paariks tunniks päikesepaistelise ilmaga loodusesse jalutama, peab ka tavatehnika vastu, kuid mitmepäevastele seiklustele minnes tuleks hankida tehnikavidinatele vähemalt vettpidavad kileümbrised," soovitab Rähni.
Matkaselli telefonil peab olema korralik aku – äärealadel võib see pideva leviotsimise tagajärjel tavapärasest kiiremini tühjaks saada.
"Tingimata tuleb telefon enne matka täis laadida – et vajadusel abi otsida või lähedastega kontakti saada," räägib Rähni. "Nutitelefonides on enamasti olemas ka GPS-rakendused, mille järgi on rajalt kõrvale kaldudes lihtne õige teeots leida."
Vilunud matkamees nendib, et tänapäevaste võimalustega nutitelefon on matkajale suureks abiks.
"Kas või seetõttu, et varem pidin matkadele kaasa tarima neli asja – fotoaparaadi, taskulambi, GPSi ja telefoni, nüüd on need kõik mu Samsung Galaxy S5 nutiseadmes koos."
Liiati saab ju telefoni alla laadida kõikvõimalikke loodusega seotud rakendusi, näiteks "Eesti kahepaiksed" sisalike, konnade ja usside määramiseks, seeneaabits, mitmed kaardiprogrammid jmt.
"See on kahtlemata plusspool, aga matkamise seksikus – adrenaliin ja avastamispõnevus – võib tehnikale toetudes küll ära kaduda," muigab Rähni tehnoloogia miinuspoolest kõneldes.
Rabas matkamise võlud
Raba pakub matkajale meeldejääva elamuse: omapärane maastik, maalilised laukasilmad ja maagilised lõhnaelamused. Samuti on esmapilgul tühjade väljadena näivad rabad kasvukohaks huvitavatele taimeliikidele.
Näiteks kohtab seal Eesti ainukest putuktoidulist taime huulheina, mida karjapoisid ennemuiste ohatise raviks kasutasid, samuti on raba elupaigaks vaevakasele, millel mujal looduses kasvamiseks tingimused puuduvad. Raba on ka tõeline lõhnade kuningriik, mille kuningannaks on kroonitud valgeõieline sookail.
Üks väga oluline pluss veel: rabas saab olla ilma tüütava sääsepirinata – sääskedele rabas ei meeldi.
Loomadest võib kohata peamiselt sõralisi – kitsi, põtru ja metssigu. Tavaliselt kuulevad loomad inimese lähenemist ja eemalduvad, matkajad saavad neid tuvastada vaid jälgede järgi.
"Mõni nädal tagasi õnnestus meil aga rabamatkal näha metssiga ja põrsaid, kes küll kiiresti plehku panid," annab Rähni lootust, et ka päris metsaelukaid võib rabamatkal kohata.
Rõivastus ja varustus
- Kummikud või vettpidavad matkasaapad
- Pikad püksid (soovitatavalt sünteetilisest kangast)
- Peakate kaitseks päikese või tuule eest
- Päikesekreem ja sääsetõrjevahend
- Esmaabivahendid ja pintsetid puugi väljatõmbamiseks
- Laetud akuga telefon ja GPS-seade (kui seda pole telefonis)
- Räätsad (saab osta matkatarvete poodidest või üürida matkakorraldajailt)
""Kes tahab raba laudradadelt kõrvale rabapinnale seiklema minna, neil läheb räätsasid kindlasti tarvis," rõhutab matkajuht." - õpi rabas rada leidma ja kõvemat jalgealust valima, ütleks. Saab püsti käia, mõne koha peal tuleb käpuli minna ja mõne koha peal kannab ainult roomates. Õpi neid kohti eristama. Kõige kindlam rusikareegel rabas käimise jaoks on see - mida karvasem koht, seda kindlam jalgealune. Aga võib-olla tänapäeval enam ilma räätsadeta ei osata. Ja kui kepsul või aiföönil patakad tühjaks saavad, siis kas selleks juhtumisk peab seep ja nöör endal kaasas olema või saab kuidagi ka ilma nendeta koju mindud? Nt. loodusmärkide järgi või vanamoeliselt kõrgtehnoloogiliselt tavalise käsikompassi abil? Kuigi kompass ja kaart tunduvad XXI sajandi inimestele vist ülemõistuse keerulised asjad olevat...
Päris õige jutt! Praeguseaja inimesed on nii kõvad mehed, et lasevad GPSi ja millega veel mööda metsi ringi, aga kui GPS pees, siis on emm ja hambad!
Huvitav, kui palju on neid looduses käivaid matkajuhte kes oskavad kasutada kaarti ja kompassi ning lisaks veel leida ning kasutada loodusmärke? Ei räägi siin skautidest, jne, jms. Arvan, et mitte eriti palju.
Julgen arvata ka seda, et kui ikka raba (sood) ei tunne, siis on ülimalt tobe sinna ihuüksi kondama minna. Aitab üherst valest sammust ja sind ei leia enam kunagi keegi. Teadmata kadunud.